Aiša. Eduard Bornhöhe

seal kardetakse Türgi valitsust ja muud peidupaika mul ei ole. Ma tahaksin surra.»

      «Hm, selleks näitad sa veel liiga noor olevat. Näita mulle oma nägu! –

      Sõnakuulelikult kooris Aiša loori pea ümbert lahti ja tõstis ilma alpimata oma õrna lillenäo noormehe poole üles. Tüdruk ei võinud vanem olla kui 15-16 aastat – iga, milles hommikumaa naisterahvas kõige ilusamini õitseb. Aiša oli imeilus! Sarnast nägu oli lord Augustus Killmore siiamaani ainult piltide peal näinud, mida hommikumaa muinasjuttude kaunistuseks maalitakse. Umbes sarnane võis see Sulamit olla, kelle kiituseks Saalomon ülemlaulu lõi, või Rahel, kelle pärast Jakob neliteistkümmend aastat teenis. Külmaverelise inglase näos ei tuksunud ükski soon, aga ta silmad põlesid ja ta ütles kärmemalt kui siiamaani: