Armastus kui ookean. Jacqueline Bedford

kivile ja säilitades tasakaalu vaid tänu sellele, et Michael teda toetas, hüüdis ta kogu jõust:

      “Ma armastan sind, Los Angeles! Ma olen vaba kui lind!”

      Seejärel pöördus paar tagasi linna ja jalutas ülejäänud öö mööda eredalt valgustatud tänavaid, kuni tütarlaps mõistis, et on kohutavalt väsinud ja tahab vaid magada.

      Hommik saabus ootamatult. Tundus, et veel hetk tagasi kõndis Sophie Michaeli kõrval, aga nüüd koputas keegi nõudlikult tema hotellitoa uksele.

      “Avan kohe!” hüüdis ta ja kissitas ereda valguse käes silmi. Ettevaatlikult, justkui kardaks laiali pudeneda, tõusis ta voodist, hoides kätega peast kinni. Minnes mööda esiku peeglist ja oma kujutist nähes Sophie ehmus. Oli selline tunne, nagu oleks ta eile rongi alla jäänud. Kusjuures mitu korda. Juuksed, harilikult korralikus soengus, tolknesid krae vahel, nägu oli mudane ja pükse ning T-särki ei saanud nimetada puhtaks. Ja-jah, öösärgi asemel olid tal seljas eilsed riided.

      Kas ma kukkusin eile? Millises olukorras ma tagasi tulin, kui isegi lahti ei suutnud riietuda?

      Mõtted tütarlapse peas keerlesid ja ta ei suutnud eilse öö sündmusi täies mahus taastada. Sophie võttis kammi ja püüdis juukseid korda seada. Kuid see, kes ukse taga seisis, ei kavatsenud ilmselt oodata, kuni ta end korda teeb. Jälle kostis koputus ja nõue kohe uks avada. Sophie keeras võtit lukuaugus. Tema ees seisis hotelli perenaine.

      “Miss magab lõunani, unustades, et kell kaksteist tuleb kas tuba vabastada või selle eest uuesti tasuda,” raius ta iga sõna.

      “Kuidas, juba kaksteist?” püüdis Sophie taibata, mis on mis. “Ma maksan toa eest, loomulikult. Ma ainult teen end veidi korda ja siis kohe maksan, sobib?”

      Naine noogutas, hakates juba minema, kuid paari sammu pärast pöördus ja hoiatas:

      “Annan teile pool tundi ja mitte hetkegi rohkem!”

      Sophie sulges ukse ja läks duši alla. Pärast kümmet minutit pehmete veejugade all olemist tundis ta end oluliselt paremini. Kuid meenutada, kuidas ta eile hotelli oli jõudnud, ta ei suutnudki. Viimane, mida õnnestus mälust välja õngitseda, oli tee ääres seisev Michael, käsi üles tõstetud.

      Küllap ta pani mind auto peale, mis mind siia tõi, tegi ta järelduse.

      Jumal hoidku, kui piinlik! Oli siis vaja end nii täis juua? Huvitav, mida ema ütleks, nähes tütart sellises olukorras?

      Sellist asja polnud tal varem kunagi juhtunud. Ei saa öelda, et ta ei teadnud veini maitset, kuid mitte midagi mäletada, nii nagu eile juhtus – see oli esimest korda.

      Sophie keeras juuksed käterätti ja väljus vannitoast. Voodi juurde minnes avastas ta põrandal vedeleva seljakoti. Raputanud selle sisu välja, ei näinud ta oma suureks imestuseks rahakotti. Ta raputas läbi kõik asjad, pööras püksitaskud pahempidi – tulemusteta. Ainus, mis tal leida õnnestus, oli paar kortsus dollarit ja üks krediitkaart. Niipalju kui ta mäletas, oli sellel vähe raha, väga vähe!

      Tütarlaps oli jahmunud. Selle rahaga, mis talle jäänud oli, võis ta maksta veel ühe öö eest hotellis, mitte rohkem. Aga pärast?

      Telefon helises. Sophie võttis toru ja kuulis hotelli perenaise häält:

      “Pool tundi on möödas. Kas maksate veel ööpäeva eest või vabastate toa?”

      “Saate aru,” Sophie tegi pausi, leidmaks õigeid sõnu, “ma vist kaotasin ära kogu raha, mis mul oli.”

      Kõne katkes ja kahe minuti pärast seisis perenaine taas lävel. Kuid Sophie teadis juba, mis teda ootab. Ta toppis asju kiiresti kohvrisse, mõeldes palavikuliselt, kuhu ta nüüd minna võiks. Võtnud peenikeste õlapaeltega beeži kleidi, mille ta ema eest salaja oli ostnud, sest too oleks seda liiga lühikeseks pidanud, pani ta riidesse ja kammis oma niiskeid juukseid.

      “Andke andeks, et niimoodi juhtus,” pöördus ta uksel seisva naise poole, “ma juba lahkun.”

      “Tahan teid hoiatada, et missil ei tasuks edaspidi jalutuskäigult nii hilja ja sellises olukorras tagasi tulla,” ei hoidnud perenaine keelt vaka all.

      Sophie, mõistes, et naisel on õigus, ei vastanud midagi. Ta oli eile täiesti lubamatult käitunud. Kas või see, et ta polnud oma rahakotil silma peal hoidnud. Rahakott võis kaduda kus ja millal iganes, näiteks ookeani kaldal või autos, mis ta siia tõi.

      Ta möödus vaikides naisest, laskus alla halli ja läks tänavale. Ümberringi oli kõik samamoodi, nagu oli olnud ka eile, ainult et Sophie jaoks oli kõik muutunud. Ta kõmpis sihitult, kuhu jalad viisid, pööramata tähelepanu taksojuhtidele, kes aeg-ajalt oma auto tema kõrval peatasid.

      Äkki tekkis Sophiel idee: mis siis, kui sõita tagasi sellesse kohvikusse, kus ta oli Michaeliga tutvunud? Järsku õnnestub noormees leida? Ta tundus arusaaja olevat, kahekesi leiavad nad kujunenud olukorrast ehk mingi väljapääsu. Ja ta tõstis käe, et taksot saada.

      Umbes kahekümne minuti pärast kohvikusse sisenedes ja baarmenilt Michaeli-nimelise noormehe kohta küsides ta soovitud vastust ei saanud.

      “Kallikene, kas sa ka tead, kui palju Michaele, Johne ja Bobe siin õhtu jooksul käib?” nentis pilklikult baarileti taga seisev noormees. “Mis sa arvad, et ma küsin igaühe käest aadressi ja telefoninumbrit juhuks, kui kena tütarlaps teda otsima tuleb?”

      Mõni teine kord oleks Sophie hinnangut kena tütarlapse kohta komplimendina võtnud, kuid praegu polnud selleks aeg.

      “Noh, palun meenutage! Michael, selline heledajuukseline, sümpaatne…”

      “Tead sa temast veel midagi?” ohkas noormees, mõistes, et vaevalt ta aidata saab. “Näiteks perekonnanime ja kus ta töötab?”

      Sophie pingutas mälu, kuid midagi meelde ei tulnud. Eilne tuttav küll rääkis endast midagi, kusjuures üsna kaua, kuid mingeid fakte, mille järgi teda leida võiks, ei meenunud.

      “Vabandust,” lõpetas Sophie pealekäimise ja suundus väljapääsu poole.

      Kõik Michaeli juurde viivad niidikesed olid kadunud ja ta oli asjatult kulutanud siia sõiduks taksoraha. Sophie oli jälle tänaval. Kohver, mida ta kandis, muutus justkui raskemaks ja lõi valusasti vastu jalgu. Päikesekiired, mis eile tundusid soojad ja mõnusad, küpsetasid täna halastamatult. Ka panamat muide ei õnnestunud tal hommikul leida. Ilmselt uppus rahakoti järel vetevoogudesse. Sophie mõtles, kas mitte emale helistada. Tal on kindlasti Ühendriikides häid tuttavaid, kellelt laenata raha Prantsusmaale sõiduks. Eh, kuidas ei tahtnud teda järjekordselt kurvastada!

      Kuid mul on ju veel keegi Los Angeleses, meenus Sophiele järsku. Saan aru küll, et tema mind vaevalt näha tahab, aga järsku saab Samantha mind aidata? Ei tohi seda varianti kõrvale lükata. Kui aga seal midagi välja ei tule, siis helistan kohe emale ja räägin kõik nii nagu on.

      Sophie luges veel kord järele jäänud sularaha üle ja vantsis bussipeatusesse. Loomulikult, taskus oli veel krediitkaart, kuid raha väljavõtmiseks tuli leida pangaautomaat, see aga oleks aega raisanud. Küsitlenud möödakäijaid, selgitas ta välja vajaliku marsruudi numbri ja jäi bussi ootama.

      Sõit bussiga Étienne’i ja Samantha elukohta võttis tohutult rohkem aega kui taksoga. Sophie läks hoovis mööda samadest mängivatest lastest, sisenes trepikotta ja hetke pärast seisis ta juba tuttava korteri ukse taga. Ta koputas vaikselt, mõeldes, mida ta valgepäisele ameeriklannale ütleb. Millegipärast tundus, et ukse avab just tema.

      Kuid lävele ilmus Étienne. Endine armastatu oli ilmselt duši alt tulnud, sellest andsid tunnistust märjad juuksed ja käterätik, mis tal käes oli.

      “Mis sa jälle siin teed?” sosistas ta nördinult ja ringi vaadates, ega keegi naabritest ei näe, kutsus tütarlapse sisse.

      “Kas sa ei saanud aru, et meie vahel ei saa kunagi midagi olla?” jätkas ta esikus. “Jah, ma tunnistan oma viga, kutsusin sind ilmaasjata siia. Võid mind lurjuseks pidada, kuid ära tule rohkem siia! Või tahad vabandusi? Ma võin andeks paluda, isegi põlvitada, ainult ütle!”

      “Ei,