Ära kriimusta end vastu unistusi. Monika Rahuoja-Vidman

nad vist lapsi ja peret tahavad,” arvas ta lihtsalt ja küllap tal niimoodi mõeldes ka suuresti õigus oli.

      Nüüd, peale seda öist intsidenti, arvas ta teadvat, mida naised tunda võisid. Siis kui mehed neid sarnaselt võtsid. Ilma, et neil oleks olnud võimalustki oma sõna sekka öelda. Arvata, et nad tundsid end temaga üsna sarnaselt – ebakindlalt ja segaduses olevalt. Nii tundis ta end siis, kui Mirebell tema kallal toimetas ja nii tundis ta end ka nüüd. Kõigepealt oli ta tajunud, et keegi teki all ta kallal toimetas, aga siis ühtäkki ratsutas Mirebell rindade loperdades juba ta kõhu peal, seni kuni ta valjusti ohkima hakkas ja silmad tagurpidi keeras. Ilmselt oli see julgustükk ka Mirebelli enda aegsasti üles erutanud.

      Hubert tundis, et teda oli ära kasutatud nagu mingit eendit seinas või lihtsal riista. Hiljem õppis ta, et naiste leksikonis on mehed, kelle küljes on riistad ja on riistad, kelle küljes on mehed ja siis on veel need, kes on üleni riistad. Kuidas asjad meeste maailmas olid, seda arvas ta teadvat pisut paremini, aga seegi oli siiani vaid enamjaolt sulaselge teooria. Et olid mingid ideaaalnaised või emanaised, kes polnudki nagu naised ja omad naised ja siis lisaks need naised, kes oli lihtsalt öeldes pandavad. Kogu see liigirikkus eksisteeris siiski vaid seni ja selleks, et sa sealt, sellest kirevast hulgast, endale päris oma viimaks välja valitaks. Senikaua jagunesid naised nendeks, kellelt sai ja nendeks, kellelt ei saanud. See oma naine pidi aga kindlasti nonde seast tulema, kellelt ei saanud. Ei saanud mitte absoluutses mõttes, vaid nendega pidi lihtsalt vaeva nägema ja tundeid olema ja siis kui tunded olid olemas, oli kõik juba hoopis teist moodi. Mirebelli vastu tal esialgu mingeid erilisi tundeid polnud. Teda oli võetud ja ta tundis end selle pärast piinlikult ja halvasti ja segaduses olevana. Mida rohkem ta sellele mõtles, seda kindlamaks muutus tema arusaam, et sarnaselt tundsid end ka naised, kui mehed nende jalgevahel või seljataga toimetasid. Miks nad siis aga üldse seksi tahtsid, soovisid ja lubasid? Naljakas… Kuigi, Huberti ihule oli see üsnagi meeldiv tundunud, et temaga niimoodi toimetati ja et tal endal selles asjas mingit vastutust ei olnudki. Vastutusevaba suhe. Seks kui väike asi. Seda ta oli arvanudki, et väike asi. Tema senine elukogemus kinnitas talle seda, et väike. Vähemalt esimesed kaks kogemust olid seda teadmist kinnistanud. Kolmas kogemus aga teadvustas, et mitte seks ei ole väike asi, vaid et ta ise on väike asi, kui teda selliselt võetakse. Ja vot see tunne oli halb.

      Ta tundis end kui mitte vägistatuna, siis vähemasti ära kasutatuna. See tunne tuleb ikka siis, kui keegi sinult enamat saab, kui vastu annab. Keegi pruugib sind kui objekti või instrumenti. Objektiseerib või intrumentaliseerib. Ja seekord oligi tema instrumendil ilma tema loata terve lugu maha mängitud. Ja tal oli tõeliselt paha tunne. Vastu tema tahtmist, temalt luba küsimata oli teda võetud. Nii nagu teise asju ei tohi ilma küsimata käppida, nii tundis ta end nüüd. Teda oli käpitud ja võetud. Tema asja oli luba küsimata võetud. Mitte küll päriselt ära võetud, aga ometi oli midagi temast välja meelitatud, mille pakkumiseks ta hetkel vaimselt valmis ei olnud. Hoolimata sellest, et oli asjaga kaasa läinud, oli tal paha ja ta ei teadnud, mida nüüd Mirebellist arvata või tahta.

      Esialgu hoidis ta tüdrukust igaks juhuks eemale. Mehe ihu on aga niimoodi tehtud, et teatud perioodilisusega läheb sisepinge ja koormus talumatuks ja siis tuleb mistahes hinnaga oma kergendus kätte saada. Perioodilisuse tabel on aga meestel üsna sarnane naiste kuukalendriga. Sama kindel. Kuidas need statistikud ütlevadki. Kaks koma neli orgasmi nädalas. Olenevalt east loomulikult. Seesama kergendus ongi väike asi. See mis väikese asjaga kaasas käib on aga enamajaolt suur või siis ehk väga suur asi. Nii toimib see tavaliselt naiste maailmas. Et oli väike asi, aga sellest tehti hiigelsuur asi, mingi igavene eneseandmise ja tõotuste jada. See pani Hubertit ikka ja jälle imestama, et väikse asja eest nii suuri asju vastu võis saada. Tuli vaid see väike asi siduda näiteks kodu mängimisega ning appeleerida vastutustundele, mis muideks paljudel meestel täiesti olemas oli, näiteks või ta sõber Jüril. Ja küllap kusagil sügaval ka tal endal. Et Mirebell oli temaga väikest asja või siis meeste moodi asja teinud ajas ta täiesti segadusse ja ta tundis, et tal läheb natuke aega, enne kui ta endas ja endaga toimunus selgusele jõuab. Teda oli võetud kui asja, kui objekti ja kui ta hommikul ärgates arvas, et tal on nüüd Mirebelliga mingi eriline suhe või romaan tekkinud, siis tüdrukust ei paistnud sellist suhtumist küll kusagilt välja.

      Mirebell oli miskipärast üsna jahe ja tõrjuv ning tundus, et tal on üsna suva, kas poiss tast veel huvitatud on või mitte. Huberti enesekindlus langes, kõhedus kasvas. Ei, vägistamine see vist siiski ei olnud. Klassikaline pilt vägistamisest kätkes väänelemist, karjumist, käte kinnihoidmist ja valu. Ei, seda polnud temaga tehtud, otse vastupidi, ta oma ihuliige oli selle üle vaat et üsna rõõmuski olnud, et temaga tegeldi ja seda peremeesorganismilt küsimata. Kuna viimane nimelt magas, siis küllap ei söendanud liige teda lihtsalt segada või äratada. Peremeesorganismi sisemine osa aga arvas, et asjad oleksid siiski pidanud tema teadmisel ja otsustamist mööda olema toimunud ja tundis end seetõttu reedetuna.

      Toimunut jagas Hubert kõigepealt sõber Jüriga. Sellesamaga, kes oli oma vaadetelt ja põhimõtetelt Hubertile ikka ja alati eeskujuks olnud. Jüri oli mees, kes rääkis abielust ja seksist, kui vaat et sünonüümidest.

      Vanem sõber vangutas Hupsi kuulates pead ega osanud suurt midagi kosta.

      „Miks sa siis ei öelnud ei või ennast ta alt välja ei keeranud?” päris ta lõpuks. Hubertil oli selle peale raske midagi vastata. Mis näoga ja kuidas seletada, et ta enda ihuliige koos tema ärakasutajaga talle viiendat kolonni oli mänginud.

      Uuesti kohtusid nad Mirebelliga kaks päeva hiljem tänaval. Juhuslikult. Seekord saatis tüdruku rõõmsat tere paljulubav ja kelmikas naeratus. Hubert võttis julguse kokku ja pisut hiljem limpsisid nad juba veel soojendavate päikesekiirte käes tänavakohvikus leiget kohvi. Jutt sujus kenasti. Ainult neiu vanemate Muugal asuvas suvilas juhtunut ei julgenud ega tahtnud Hubert meenutada. Nad rääkisid nii, nagu kohtuksid esimest korda. Veel selsamal õhtul läksid nad koos kinno. Peale kino saatis Hubert Mirebelli koju. Miski kummaline ja nõiduslik võlujõud oli neid seal Muugal, nende esimesel kohtumisel, esiti puudutanud, siis edasi kihutanud ja päris nii, kohtuda nagu võõrad öös, nad enam ei saanud. Seksi teemat ei puudutanud kumbki. Mirebell rääkis oma unistusest minna juurat õppima, Hubert vastas sellele Vargamäe Andrese leksikonist valitud tsitaatidega. Ta ei teadnud isegi miks.

      Ühel õhtul, kui nad jälle kinost tulid ning ta Mirebelli koju läks saatma, muutus noormees Vabaduse Väljakul koos neiuga tähti vaadates väga luuleliseks ning laskunud ühele põlvele, esitas Mirebelli itsitamise saatel talle kohapeal väljamõeldud oodi „Sa oled mu täht“. Neiu oli meelitatud ja mainis justkui vihjamisi, et sel nädalavahetusel on ta suvilas üksinda. Hubert ei lasknud seda endale kaks korda öelda.

      Reede õhtul, kui ta Mirebellile Muugale külla läks, toimus kõik nagu märulifilmis. Sõnatul kokkuleppel algas stseen spontaanse suudlusega kohe majauksel. Kardinate ette tõmbamine, toolide eemale viskamine, aluspesu seljast rebimine ja seejärel Mirebelli voodisse kargamine toimus Huberti poolt kehastatava meeletu isalõvi karjete saatel. Seekord olid rollid paigas ja Hubert oli nii mängu algataja kui ka lõpetaja ning Mirebell aitas teda selles nii nagu oskas. Tüdruk naeris kui hullumeelne ja ergutas noormeest üha uutele meeletustele.

      Nad jäidki kohtuma. Ja kohtumised hakkasid toimuma üha tihedamini. Mõne aja pärast leidis Hubert taas üles ka tolle põneva ja ettearvamatu, vahepeal kadunud olnud Mirebelli, keda ta Muuga suvilas oli tundma õppinud. Noore naise, kes ütles andke see mis mulle kuulub, kõigepealt mulle ja siis võite minust ülejäänu omavahel ära jagada. Naise, kes ennast elus millestki ilma ei tahtnud jätta ning kelles ei leidunud võltshäbi ega tagasihoidlikkust. Veni Vidi Vici – nii ütles Julius Caesar. Nii ütles ka Mirebell. Tulin, nägin, võitsin!

      III peatükk

      Ja oligi käes aeg castingule minna. Mirebelli kohale jõudes istus ukse taga ootamas veel vaid kolm tüdrukut.

      ”Idioot, kole lõust ja paksmagu,” lahterdas neiu nad otsekohe ära. Kas need hädapätakad siin olidki tema konkurendid? Häh! Ta viskas pea kuklasse ning end istuma seadnud ja jala üle põlve tõstnud, muigas üleolevalt. Sellised kollid… Filmi pakutav osa tundus olevat samahästi kui käes, teaks ainult, keda