Ahvatluse ingel. Monika Rahuoja-Vidman

valmis olevat ning lehvitanud, hakkas hüpeldes maja poole minema.

      „Me läheme nüüd tuppa, nägemiseni,“ lausus tema isa, kes ikka veel Nikorella juures seisis.

      Tundub väga rahulik ja tasakaalukas mees olevat, mitte nagu mõni närvihaige Tõnis, mõtles Nikorella.

      „Tore väike tüdruk,“ ütles ta. Naabrimees Jaak noogutas:

      „On jah, enamuse ajast…“ Hüüdis siis tütrele järele:

      „Oota, Viola, ma tulen ka!“ Tüdrukule järele jõudnud ja tema käest kinni võtnud, hakkasid nad koos maja poole minema.

      „Emme, me tuleme,“ kostus Nikorellani mehe hääl. Ja läinud nad olidki. Vaadanud neile järele, kuni nad ukseni jõudsid, Nikorella ohkas. Tore mees selline. Ja tüdruk on armas. Naine on tal kindlasti mingi vana nõid. Nägi vist aknast, et mees minuga rääkis ja muutus armukadedaks. Ja mis tal üldse hakkas? Istus köögis ja tegi süüa… No ja teinud siis edasi, mis sa teised sellepärast tuppa pidid kamandama? Tee ise oma neetud salatit!

      Kuigi ta naabrimehe naist ei tundnud, oli ta tema peale päris vihane. Miks pidi ta kõik ära rikkuma? Oli tal kahju, et tema mees kellegi teisega rääkis? Nikorella läks tagasi kiige juurde ja istus, lükates jalgadega tasakesi hoogu. Esimest korda üle hulga aja mõtles ta millelegi muule, kui Janarile. Ja ei tundnud end sellepärast süüdi olevat.

      „Milline tore mees! Sellel Lindal on küll vedanud. Mängis isegi lapsega, ise selline rahulik ja rõõmus. Tema ei karju õhtuti naise peale, ei süüdista teda igasugustes asjades nagu… nagu Tõnis tegi… see siga. Võib-olla mängivad nad ka homme väljas? Äkki tahab ta minuga ka veel rääkida? Ja kuidas ma välja näen?“

      Mõte sellele ehmatas. Teda polnud juba ammuilma enda välimus huvitanud. Ta keeras varruka veidi tagasi ja silmitses oma käsivart ning sõrmi. Kriitvalge käsi, küüned sõrmedel katkised. Libistas käega üle juuste:

      „Takkus ja välja kasvanud. Taevas hoia ja keela… Ma olen… näen vist välja nagu saja-aastane vanamutt!“

      Nikorellal hakkas kiire. Peaks ennast ikka korda tegema… Majja jõudnud, ta jahmus – kas ma nii elangi? Nagu siga poris?

      Kell oli ammu üle südaöö, kui ta koristamisega ühele poole jõudis. Naine vaatas rahulolevalt ringi. Nii korras polnud siin ammu enam olnud. Igatahes mitte pärast seda, kui nad Janariga haiglasse sõitsid. Kas tema väike poiss oleks seda tahtnud? Et ema elab, kui siga? Ta raputas pead. Ei, seda ta ei uskunud. Raudselt mitte. Miks peakski ta seda tahtma? Miks peaks üldse keegi seda tahtma? Ta oli endaga järsku rahul. Millegipärast oli ta kindel, et nüüd muutub kõik. Muutub paremuse poole. Seda oli kerge uskuda. Halvemaks ei saanud ju enam midagi minna!

      Pesumasina uue rõivalastiga tööle pannud, läks ta vannituppa ja lasi vee jooksma. Istus oodates vanniservale. Ja, et ma ka enne ennast kokku võtta ei suutnud? Täna alles… Ja sedagi vist ainult seetõttu, et ma naabrimeest kohtasin. Mõned lihtsad, sõbralikud sõnad ühelt kenalt inimhingelt ja eluks nii vajalik tasakaal on jälle olemas. Nagu ma oleksin äkki terveks saanud… Pikast hinge piinavast ja keha vaevavast haigusest.

      Ta keeras kraani kinni. Vesi kippus juba üle ääre valguma. Naine võttis riided seljast, viskas need pesukorvi, mis nüüd tühi oli ning astus vanni. Ooh… Kui mõnus! Kuum vesi paitas nii hellitlevalt keha, kutsudes seda jäämagi oma vahusesse sülelusse ja Nikorella ei osutanud vastupanu. Seadnud end vannis mugavalt sisse, tõmbas ta pea vee alla, et juuksed märjaks teha. Hõõrunud pärast seda šampooni pähe, otsis ta riiulilt üles näomaski tuubi. Kandnud kreemi näole, nõjatus peaga vastu vanniserva. Üle pika aja tundis ta end jälle lõdvalt, südames valitses rahu. Vees liikumatult lamades, võttis Nikorella vastu tähtsa otsuse. Nüüdsest aitab ahastamisest ja enese piinamisest. Naine ei kõhelnud seda otsustades. See lihtsalt tundus õige. Janarit enam tagasi ei saa, aga oma elu tuleb elada. That's it.

      Suurde rätikusse mässitud, istus ta tund aega hiljem diivanil. Vaatas üksisilmi lauale. Pildialbum oli sahtlisse ära pandud, samuti ka raamitud fotod. Lauale oli jäänud vaid üks valges raamis pilt.

      „Ma ei unusta sind kunagi, Janar!“ sosistas ta.

      Foto oli tehtud poisi esimesel sünnipäeval. Janar naeris, hoides ühes käes maisipulgakest ja teises vanaisalt kingiks saadud karubeebit. Nokamüts peas oli tal tagurpidi.

      „Väga imelik ja õiglusetu on see elu,“ mõtiskles Nikorella, kui oli rammestunult diivanile pikali vajunud, vaadates ainiti Janari pilti. „Siin ma olen, oma surnud lapse pildiga. Ja kõrvalmajas on naine, kellel on laps, kuid kes peab salatit oma tütrest tähtsamaks.“

      Ta teadis, et see väide oli sulaselge lollus. Vägisi pähe tunginud vastiku vastuväite, et kas mitte ema ei pea siis oma peret maitsva õhtusööga kostitama, tõrjus Nikorella pikemalt mõtlemata kõrvale. Ta ei tahtnud mingeid vabandusi. Milleks? Hea Nikorella temas tõstis juba valvsalt pead ja ütles iseendale, et kuule sina, tige naine, tunnista üles, sa otsid lihtsalt kedagi, keda vihata. Pidada juhtunu eest vastutavaks. Parem siis juba maksta kätte perearstile, kes oma patsientidest ei hooli, vabandades kõiki vigu ja möödalaskmisi küll ajapuuduse või liiga väikese palgaga. Kui ülimalt naeruväärsed, tõrjus kuri Nikorella need iseenda vastu suunatud süüdistused otsekohe:

      „Hallo, ma tean isegi! Naabrinaine, oli vist Linda, pole oskamatu perearst, et teda vihata. Mis tast ikka vihata… Ega ma ei vihkagi. See oli praegu ju paljas juhus, kuidas ma teada sain, et naabrinaine on lihtsalt üks hoolimatu ema ja naine.“

      Samas tunnistas Nikorella salamisi oma südames, et tegelikult on väga mugav valada oma viha välja naabrinaisele. Naisele, keda ta ei tundnud. Naisele, kes võõra inimese vihast midagi ei teadnud ega end kaitsta saanud.

      „Huvitav, mida nad praegu teevad?“ ajas Nikorella end ootamatult pähe tulnud küsimuse ajel istukile. „Kui läheks ja vaataks? Aga miks? Mis see mulle annab?“

      „Sa tahad ju kinnitust sellele, et naabrinaine on halb ema ja halb naine!“ karjus temas keegi teine, talle veel võõras, aga see-eest väga kuri ja suisa pahatahtlik hääl pilkavalt.

      „Kas ma tahan seda?“ tardus naine korraks paigale. Lasi aga jalad siis põrandale ja tõusis püsti:

      „Tahan või mitte, aga miks mitte minna ja vaadata, mis sealpool hekki toimub? Äkki on mul õigus! Keegi ju kunagi ei teagi, kes on tema naaber päriselt, enne kui midagi jubedat juhtub!“

      Ta oli juba püsti tõusmas, kui tema keha ootamatult lõtvus.

      „Ja mis ma selle teadmisega peale hakkan? Mida ma siis teen? Võib-olla suudlevad seal üksteist surnuks… aga ehk ka mitte… ja kellele ma seda ikka rääkima lähen? Nõme… Lauslollus minu poolt nii mõelda.“

      Ta tõmbas jalad uuesti diivanile ning istus mõned hetked endaga aru pidades.

      „Naabrinaine… Ja ma ei tea isegi täpselt, kuidas ta välja näeb. Aga mees on sümpaatne. Kindlasti tundeline. Õrn. Hooliv. Mitte nagu see vana vastik Tõnis, külm, kui kala ja alati valmis tänitama või süüdistama. Nõudma ja õiendama.“

      Hea Nikorella temas tahtis öelda mõned sõnad Tõnise kaitseks, kuid uus, tige Nikorella võttis võimu otsustavalt enda kätte:

      „Ära raiska enam aega! Mine kohe ja vaata, mis kõrvalmajas toimub! Mine ja sa näed, kuidas see tore mees, vaene Jaak omaette norutab, aga naine on ehk sõbrannadega kuhugi välja pidutsema läinud…“

      Selline oletus mõjus, kui jääkülm dušš. Otsustavalt hüppas Nikorella püsti ning tahtis juba hakata riidesse panema, kui märkas üllatusega, et tuba, kus ta diivanil mitmeid kuid juba oli vedelenud, on teistmoodi. Siis meenus. Ta oli ju koristanud. Loomulikult. Naeratades avas Nikorella riidekapi, et sealt rõivad võtta. Tahtis jalga tõmmata tumedad teksad, kuid need olid väikeseks jäänud.

      „Mis jama see veel on? Püksid on kapis seistes kokku tõmmanud või?“

      Naine astus sammukese kõrvale, et end peeglist vaadata ja jahmus. Oli silmaga näha, et endisest saledast Nikorellast polnud palju järele jäänud. Kuidas sai ta end ometi