Alutaguse metsades. Jüri Parijõgi

kuivad haod saunaesikusse ja pannud ahju küdema. Varsti aga märganud, et ka ahi võtab tuld. Joosnud siis peremehe juurde ja teatanud, et ahi on nõiutud, ahjukivid läinud põlema. Peremees pole esiteks uskunud, kui aga näinud, et saunauksest paksu musta suitsu välja ajab, läinud kohale. Kuid parata polnud midagi. Nõiutud ahi põles ise ja põletas maha ka sauna. Teise versiooni järgi olevat põlevkivi avastajad olnud karjased, kes karjas olles kartuliküpsetamise tarvis kivist kolde teinud ja sealjuures imestusega sama nõidust märganud – tuli põletanud ära ka nende koldekivid.

      Lähemalt hakati põlevkivi uurima maailmasõja ajal, kuna kaevandustele ja õlitööstusele alus pandi Eesti iseseisvuse algaastail. Praegu on põlevkivikaevandusi Kohtla-Järvel, Kukrusel, Rakvere lähedal Vanamõisas ja Sillamäel. Iga kaevanduse rajoonis töötavad õlivabrikud, kus põlevkivist aetakse mitmesuguseid õlisid ja bensiini.

      Kogu kaevanduste rajoon jätab kõrve mulje. Maastik on juba iseenesest kehv, kuna lahtised kaevandused siin ja seal maarinda on lõhestanud ja ümbruse palja kiviklibuga täitnud. Põlevkivi ei esine paksu lademena paekivi vahel, vaid õhukeste kihtidena. Need õhukesed kihid võetakse välja, kuna paekivid jäävad vedelema kaevanduste äärtele ja kallastele, külvates kogu maastiku üle rusuhunnikutega. Liigud nagu hiiglavaremete vahel. Kui palju peaks küll päevi ja aastaid vajuma ajamerre, enne kui nendele rusuhunnikutele tekib maakamar ja seal jälle elu tärkab!

      Või mis elu siin saabki tärgata: õlivabrikud tahmavad ööd kui päevad taevast, õhk on täis teravat põlevkivi tolmu ja tahma, nähtamatult sajab seda igale puulehele ja rohukõrrele. Ei näe siin vist kevadelgi mahlakas-rohelist aasa ega puulehte, kõike tahmab juba eos põlevkivisuits. See imbub nii lehesse ja puukooresse, et seda ei uha ära ükski vihm.

      Kohtla-Järve, autor: Osvald Lepp (Rahvusraamatukogu, b25894377_1)

      Kõrge torniga õlivabrik paistab kaugele üle maastiku, selle jäme korsten puistab halli suitsu üle kogu asula, tahmates rohtu, puid ja elamuid. Paekiviehitised on juba oma materjalilt hallid ning luitunud, samasuguseks on muutunud ka puumajad, millele alul on tahetudki anda rõõmsamat värvi.

      Siin on majakese ees elav hekk, mis peaks olema roheline, kuid eemale näib, nagu oleks ta kuivanud haorisust kohale torgatud ja siis pöetud. Noor naine, kes aiakeses talitab ja kellega asjast juttu teen, kurdab, et kõige suurem häda on pesu kuivatamisega. Küll varud aega, mil tuul suitsu eemale puhub, ja paned siis pesu välja … vahepeal aga pöördub tuul – ja nüüd võid korjata valge pesu asemel halle nartse. Taeva valget lund näed siin harva, olgu siis kohe pärast suurt sadu, mõne päeva pärast on ta juba halli tolmuga kaetud.

      Kogu tööstusrajooni läbivad risti-rästi raudteed, kuna eemal võib näha lahtisi kaevandusi, osalt praegu töötavaid, osalt juba mahajäetuid – ikka lõhkikistud maapind ja kivirusud. Maa-alused kaevandused ulatuvad kaugemale, neid võib tunda tömpkoonuse-kujuliste puutornide järgi, mis siin ja seal asetsevad viljapõldude keskel. Need on allmaakaevanduste kopsud, nende kaudu tuulutatakse kaevandusi. Muidu käib aga allmaakaevanduste kohal endine elu – põllumees harib oma viletsat põllulapikest, mis nüüd kaevanduste läbi palju rohkem kuiva kardab kui enne.

      Kohtla-Käva, autor: Osvald Lepp (Rahvusraamatukogu, b25894419_1)

      Saan vabrikukontorist loa Käva maa-aluse kaevanduse külastamiseks, mis asetseb kilomeeter või poolteist vabrikust eemal. Mustavalt haigutavad vastu kolme käigu ehk stolli suud. Kahte neist tarvitatakse põlevkivi veoks, kolmas on veejuhe. Siin on laudpõrand all ja selgesti on kuulda, kuidas vesi all vulisedes voolab. Seda käiku mööda siirdungi maa alla. Kümnik süütab karbiidilambi ja tuleb minuga kaasa. Enne soovitab aga ennast jahutada, sest all olevat rõske ja külm. Pühin laubalt higi, tõmban palitu selga ja sammun kümnikuga kaasa. Käigus on tõepoolest õudselt külm ja rõske. Veetilku langeb laest vahetpidamata, käigu seinad, paekivinukid, läigivad niiskusest, peegeldades nõrgalt tagasi karbiidilambi helki. Neid puudutades tunned jälki libedust.

      Kuus- kuni seitsesada meetrit tuleb sammuda mööda sünget käiku, enne kui hakkavad tagantpoolt vilkuma tulukesed. Seal ongi käimas põlevkivi murdmine. Toimub see nii, et kahe rööbiti jooksva stolli vahele tehakse põiki käik, kust siis põlevkivi mõnekümne meetri ulatuses välja võetakse. Siis jäetakse hea tükk maad puutumata see jääb kaevanduse sambaks, et peal olev maa sisse ei vajuks, ja alustatakse uut põikikäiku. Ja nii ikka edasi.

      Esimene murdmine toimub lõhkeainetega, mille abil purustatakse kaljusein suuremateks ja väiksemateks pankadeks. Edasi läheb töö juba käsitsi. Vastavate kirkadega eraldatakse põlevkivi, mida siingi ei ole paksu lademena, vaid õhukeste kihtidena paekivi vahel. Tõepoolest ei saadagi igast murdest põlevkivi kuigi palju.

      Praagitud paepanku saab parajasti niipalju, et nendega täidetakse kogu läbikaevatud käik. Tähendab, põlevkivi saak oli ainult nii suur, kui palju jäi ladudes tühja ruumi paepankade vahele. Kui selle asjaolu üle imestust avaldan, lausub saatja, et pole midagi parata kalleid varandusi ei pillata, kulda on vastavais kaevandusis veel väiksemal määral, kuid ometi kaevatakse suured maa-alad läbi, et kallist metalli üldse saada. Põlevkivi on meie kuld, nähkem siis pealegi vaeva seda maapõuest välja tuues.

      Vaatlen lähemalt tööliste tegevust. Osavalt purustatakse kirkaga kivipanku ja eraldatakse põlevkivi paest. Põlevkivi loobitakse vagonettidesse, mida hobused kaevanduses veavad, kuna paekivi laotakse läbikaevatud tühemikkude täiteks. Töötatakse artellidena, kusjuures ühesuguste võimetega mehed on grupeerunud artellideks, et igal oleks võrdne õigus töötasule, mida makstakse tükitöö põhimõttel. Minu saatja seletab, et suure töövõimega artell teenivat kaunis head tasu.

      Töö on aga raske. Praegu asetab üks tööline oma karbiidilambi kivinukile ja hakkab kirkaga suurele kivimürakale pihta andma. Paar osavat hoopi siia, paar sinna, ja kivi pudeneb soovitud tükkideks. Nüüd pühib laubalt higi ja alustab sama tööd teise kiviga. Higisena seisatama ei tohi jääda, tuleb senikaua pingutada, kuni tööpäev läbi. Kõige suuremaks halbuseks selle kaevandustöö juures on minu takseerimise järgi ikkagi külm rõskus, mis võib tuua kopsuhaigusi, rääkimata jooksvast ja muudest luuvaludest.

      Kui kaua normaalselt terve mees sellise töö juures vastu peaks suutma panna?

      Minul on praegu jahe. Hoian küll palitukrae üleval, kuid tunnen, et hääl hakkab kärisema ja kurk kipitama. Palitu on niiske, nagu oleks ta kogu öö raske kaste käes olnud. Kiirustan väljatulekuga, et saada jälle päikese kätte ja näha sinist taevast oma pea kohal.

      Kohtla-Järve põlevkivikaevanduse õlivabrik, autor: G. Abernicht (Rahvusraamatukogu, b25890451_1)

      Pärast käin veel õlivabrikus, kuid mind ei huvita selle töökäigu üksikasjad, meelsamini lähen kõndima elamute vahele. Ja mis seda salata: tahaks tõmmata paralleele Kunda vabriku ja selle tööstuskoha vahel. Kuid vaikne on siin elamute vahel. Ühel pool on väikesed moodsad tööliselamud kahe kuni nelja perekonna tarvis, väike aiake iga majakese ees. Siin elatakse rahulikku üksikelu. Teisal on küll suuremad elumajad, kuid erilist elu ega liikumist ei näe nendegi ümber. Kunda vanemad tööliselamud on pikad kasarmud, igaüks mõne kahe- kuni kolmekümnele perekonnale. Minu poisikesepõlves vähemalt nende ees sibasid ja kilkasid hommikust õhtuni lastekarjad, naised istusid ukse kõrval, ajasid juttu või kogunesid kaevude juurde, kus nii hea oli keelt peksta. Poisid kolasid mööda Hiiemäge, ronisid jõekallastel, kaklesid ja pidasid lahinguid. Või rännati alla mere äärde, kus oli tuhat võimalust igasuguseiks ettevõtteiks. Näib, nagu liiguks kogu elu siin aeglasemalt kui Kundas, kuidagi loiult ja hallilt, nagu on kogu ümbruski ühetooniline ja hall.

      Kui hommikul siia sõitsin, tulin hetkeks rattalt maha ja vaatlesin seda rusudes ning tahmunud maastikku. Siis tekkis tahtmata küsimus: kas peaksid ka inimeste hinged siin olema tahmunud ja hallid? Nüüd tahaksingi lõppkokkuvõttes selle otsuse langetada, ehk küll tean, et mul selleks mingisugust õigust ei ole. Peaksin neid inimesi pikema aja jooksul