Armastuse silmad. Barbara Cartland

tema paljusid sõbrannasid huvitas, et kas nad on piisavalt ilusad, et köita mõne printsi tähelepanu.

      Vara tunnistas endale, et seda ei juhtu kindlasti seni, kuni ta Šotimaal elab.

      Siin ei olnud just eriti palju printse.

      Vedas neil, kes Edinburghis elasid, sest Hamiltoni hertsog kutsus vahetevahel enda poole kuninglikke külalisi.

      Vara ei tahtnudki tegelikult, erinevalt mõnest teisest noorest neiust, et mehed teda imetleksid või ihaldaksid.

      Teda huvitas see, mida ta oli koolis õppinud.

      Raamatutest leidis ta hoopis teistsuguse maailma kui see, milles ta iga päev elas.

      Praegu juhtus iga päev midagi erakordset, midagi väärtuslikku millegi uue õppimiseks ja avastamiseks.

      Pakkimist lõpetades meenus Varale, et koju tulles oli ta nii väga isa ja ema näha igatsenud ega osanud arvatagi, et temaga midagi ootamatut juhtuda võib.

      Kui ta trepist alla jõudis, leidis ta isa ja kirikuõpetaja šerrit maitsmas.

      Ema küsis: „Kas see on ikka hea, et Vara ilma saatjadaamita lossi jääb?”

      „Ma olen sellele mõelnud,” vastas õpetaja. „Kas te olete unustanud, et lossis on ka proua Bryden?”

      „Jah, muidugi,” sõnas leedi McDorn, „kui rumal minust! Kuid ta on nii omaette hoidev naine ja vahel tundub mulle, et härra Bryden on vanapoiss.”

      Kirikuõpetaja naeratas.

      „Paljud teevad sama viga, kuid proua Brydenile lihtsalt meeldib olla üksi ja ta tahab, et tema toad lossis oleksid puutumata.”

      Kõik puhkesid naerma.

      Nad teadsid seda lugu, kuidas härra Bryden noore mehena oli vana krahviga läbirääkimisi pidanud, kui abielluda tahtis.

      Talle öeldi, et mingi hinna eest ei tohi ta väljaspool lossi elama hakata.

      „Ma vajan sind ja ma tahan, et sa elad siin koos minuga,” oli krahv öelnud.

      Ta võis olla väga vihane ja hirmuäratav, kui oma tahet peale surus.

      Kuid härra Bryden oli endale kindlaks jäänud.

      „Kahju küll, milord, aga siis ma pean oma teenistuse teie juures üles ütlema.”

      „Tahad teenistusest loobuda?” põrutas krahv. „Ma pole sellist nõmedust veel enne kuulnud! Loomulikult ei saa sa minu teenistusest lahkuda! Ma usaldan sind ja sa meeldid mulle. Sa jääd siia või muidu ma panen su vangikongi luku taha!”

      Härra Bryden oli naerma hakanud ja alla andnud.

      „Ma kavatsen abielluda, milord,” ütles ta, „aga kui teile ei sobi, et ma elan oma majas oma maatüki peal, mida ma olen lootnud saada, siis ehk annate mulle ja mu tulevasele naisele ühe lossitorni elamiseks.”

      Krahv mõtles hetke ja jäi nõusse.

      Lossil oli neli torni, igas nurgas üks. Toad tornides tõusid küll korrushaaval kõrgemale, kuid neid sai mugavamaks muuta ning sellest sai üsna omanäoline ja originaalne kodu.

      Proua Bryden, kes oli kolmekümneaastane naine, oli olukorraga leppinud, kuna alternatiivi polnud. Kuid ta tegi kõigile selgeks, et tema kodu kuulub talle ja sinna sissetungimine on keelatud.

      Härra Bryden jätkas töötamist krahvi sekretärina ja see tähendas, et ta tegeles kõigega, mis puudutas nii maavaldusi kui lossi.

      Proua Bryden elas tagasitõmbununa ja tema torn oli kahtlemata tema kindlus, ja enamik inimestest lihtsalt unustas, et ta üldse olemas on.

      „Jah, muidugi, proua Bryden on ju seal,” ütles leedi McDorn, „ja ma olen kindel, mu kullakallis Vara, et kui sa mingit nõuannet või abi vajad, siis ta teeb kõik, mida suudab.”

      „Ma saan hästi hakkama, ema. Ära minu pärast muretse,” sõnas Vara. „Ma kavatsen iga päev koju ratsutada, et rääkida, mis toimub.”

      „Esmalt pead paluma Tema Kõrguse nõusolekut,” hoiatas leedi McDorn tütart.

      Ta hääles oli tunda muret, kuna Vara silmis vilksatas tuluke, mis andis märku, et tütar kavatseb kõike omaoodi teha.

      Vara oli väga otsusekindel – omadus, mille ta oli pärinud isalt.

      Kui kindral veel sõjaväes teenis, teati teda kui meest, kes võitis iga lahingu, milles kaasa lõi.

      Põhjus oli selles, et ta ei teadnud kunagi, millal ta lüüa sai.

      Vara oli juba väikse lapsena otsusekindlust ilmutanud.

      Ema ütles kord selle peale:

      „Teda saab veenda armastusega, mitte kunagi jõuga.”

      Nüüd, kui leedi McDorn oma tütart silmitses, pani ta tähele, et nende kuude jooksul, mil Vara kodunt eemal oli olnud, oli ta palju kenamaks sirgunud.

      Tütre blondid juuksed, milles helkis õige pisut punakat varjundit, rõhutasid naha heledust.

      Tundus, et päike ei hakkagi talle peale.

      Tütre silmad olid väga suured ja rohelised, kuldse helgiga.

      Näis, et need täidavad üleni tema väikse kolmnurkse näo, nii et kes teda esmakordselt kohtas, mäletas hiljem vaid tema silmi.

      „Ta on tõeline iludus!” mõtles leedi McDorn ega suutnud tagasi hoida kahjutunnet selle pärast, et krahv Varat ei näe.

      Siis ta pahandas endaga tõsiselt, kuna praegu polnud aeg kosjasobitamiseks. Pealegi polnud mõeldav, et Dornochi krahvi huvitaks kohalik Šoti päritolu neiu.

      „Ma kardan,” mõtles leedi, „et niipea, kui krahv nägemise tagasi saab, sõidab ta Londonisse nagu paljud tänapäeva juhid, kes hülgavad oma kohustuse klanni ees, kuna leiavad, et suurlinn on ihaldusväärsem kui nõmmed.”

      Seda kommet oli viimase sajandi jooksul hukka mõistetud.

      Oli mõistetav, et Šoti noored klannijuhid tahtsid elust rõõmu tunda ja eakaaslastega aega veeta.

      See oli ju lõbusam kui kohalike raskuste ja probleemidega tegelemine.

      Kuid klanni liikmed ootasid neilt nii palju, et ei mõelnudki enam midagi oma peaga.

      Vara teadis, kui väga McDornid olid oodanud uut juhti ja kui pettunud nad nüüd olla võivad.

      „Anna endast parim, kallike,” ütles ema, „ja kui sa meid vajad, siis me isaga tuleme kindlasti appi ja teeme kõik, mis meie võimuses.”

      „Ma tean seda, emme,” vastas Vara, „ent kui krahv leiab, et mu inglise aktsent ei ole tema jaoks küllalt hea, olen homme hommikul tagasi!”

      „Kui nii läheb,” sõnas kirikuõpetaja, „siis peab Tema Kõrgus kajakatega rääkima hakkama, sest mul pole tema abistamiseks enam kellegi poole pöörduda.”

      „Ma olen kindel, õpetaja,” lausus leedi McDorn, „et Vara saab kõigega, mida tegema peab, väga hästi hakkama.”

      Ta tõusis vaevaliselt jalule ja jättis kirikuõpetajaga kättpidi hüvasti.

      Siis kallistas ta tütart ja hoidis teda oma embuses.

      „Hoia end, mu kullake. Me isaga loeme päevi, mil sa jälle meie juurde tagasi tuled.”

      Vara suudles ema.

      „Ma tulen teid homme vaatama,” lubas ta, „tulgu taevast või pussnuge!”

      Veidi kirikuõpetaja ees piinlikkust tundes, pöördus ta tema poole.

      Õpetaja naeratas.

      „Lähme, Vara,” ütles ta vaid. „Ma usun, et kõik on lihtsam, kui sa arvad ja üks mis kindel, minu elu teed sa poole kergemaks.”

      Kindral saatis nad ukseni.

      Kirikuõpetaja tõld oli vana ja hobune selle ees kiire sõidu jaoks liialt paks.

      Tallimees hoidis hobust päitsmetest, kuigi loomal polnud kavatsustki end liigutada.

      Kui