Jalutuskäik imedemaale. Barbara Cartland

tunnetega nagu kõigil teistel. Minu meelest ka üks kõige kenamaid ja lahkemaid mehi maailmas!”

      Hertsog naeratas.

      „Aitäh, Harry,” ütles ta, „kuid see, mis sa räägid on nõrk lohutus.”

      „Muidugi,” tunnistas Harry. „Õnnetuseks, Theo, oled sa sellega leppimiseks liiga arukas ja sa mõistad, et jääd ilma millestki olulisest.”

      „Mis see võiks olla?” uuris hertsog.

      „Näiteks inimestega võrdsetel tingimustel kohtumine.”

      Hertsog põrnitses teda ja Harry jätkas: „Ma olen märganud, et inimesed räägivad sinuga teisel toonil kui minuga. Kui tihti kohtad sa kedagi, kes oleks piisavalt julge, et sulle vastu hakata või öelda, et see, mida sa teed, on vale?”

      „Miks peaksin ma midagi valesti tegema?” päris hertsog vaenulikult.

      „Mitte keegi ei saa oma mõtetes ja tegudes olla eksimatu,” vastas Harry. „Sinuga silmitsi seistes nõustuvad nad sinuga, aga kui sa selja pöörad, hakkavad nad torisema.”

      „Ma ei usu seda!” vastas hertsog.

      „Mõtle selle peale,” jätkas Harry. „Kas leidub kedagi teist, kes julgeks sinuga kõnelda nii nagu mina seda praegu teen?”

      Vaikus kestis kuni hertsog ütles: „Oletame, et ma nõustun sellega, mis sa ütled, kuid ma ei ole selles veendunud. Mida sa soovitad mul ette võtta?”

      „Ka sellele olen ma mõelnud,” vastas Harry. „Ma poleks seda teemat tõstatanud, kui sa poleks mulle öelnud, kui tüdinud sa oled naistest, kes kohtlevad sind kui põhjatut küllusesarve ja meestest, kes kadestavad su vara.”

      Hertsog laiutas käsi.

      „Olgu,” sõnas ta, „sa ei pea rohkem ütlema! Ma olen nõus, et su sõnadel on tõepõhi all. Kuid me jõuame tagasi sama küsimuse juurde – mida ma teha saaksin?”

      „Ma just mõtlesin,” ütles Harry, „et sa oled tüdinenud, sest sa oled tegelikult kogu aeg samade inimestega. Kui me ei kohta neid siin, koos Tema Majesteediga, siis võime neid leida pea igast majast, kuhu me Londonis külalistena satume või siis, kui sa neid ise võõrustad.”

      „See on tõsi,” järeldas hertsog mõnevõrra kõhkleval toonil.

      „Ratsaklubis oled sa koos nendesamade Džokiklubi liikmetega. Kui me läheme Wimbledoni, tead sa täpselt, kes seal viibivad ja sama kehtib ka sügisese jahi kohta.”

      Hertsog ei vastanud. Ta teadis juba Harry kõnelemise ajal, et ta kutsus jahile Eagle Halli alati eranditult samad relvakandjad. Kui kedagi välja jätta, siis saavad nende inimeste tunded riivatud ja nad solvuvad.

      „Veelgi enam, me jahime alati samade verekoertega,” ütles Harry, „ja on teada, et kui me läheme mõnda lõbumajja St. Jamesi tänaval, on kõige ilusamad ja veetlevamad küproslannad reserveeritud just sinule.”

      „Põrgusse kõik!” vandus hertsog ootamatult. „See kõlab nii, nagu ei oleks minu elu väärt elamist!”

      „Muidugi on see elamist väärt,” vaidles Harry vastu, „kuid sinu päevakavas puudub vaheldus.”

      „Väga hea,” ütles hertsog teravalt, „sina mõtle see välja! Mina ei tea, kust alustada.”

      „Sinuga rääkimise ajal,” ütles Harry, „tundsin justkui oleks mind juhatatud sinu aitamise juurde.”

      „Kelle poolt?” küsis hertsog küüniliselt.

      „Pole aimugi,” sõnas Harry, „kuid sa tead, kui palju me oleme rääkinud vaistude kasutamise tähtsusest.”

      Minevikule mõeldes meenus hertsogile, et see oli teema, mille üle nad õpilastena Oxfordis olid kõige raevukamalt vaielnud.

      Hertsog oli juhtumisi alati oma vaistude üle uhkust tundnud, vähemalt selles osas, mis teenijatesse puutus.

      Kui ta palkas kellegi oma sekretäriks või mänedžeriks, teadis ta alati pärast esimest vestlust, millise inimesega tal tegu on. See oli palju usaldusväärsem meetod kui soovituste analüüsimine, ükskõik kui põhjalikud need siis ka oleksid.

      Sõjaväes olles oli tema kohta öeldud, et ta tunnetas vaistlikult, mis on õige ja mis vale.

      See aitas teda, kui ta ohuga silmitsi seisis.

      Ta oli alati arvanud, et tema ja Harry astumine Kuninglikku brigaadi luhtus, sest sõda oli juba läbi.

      Nad kuulsid vanemaid mehi rääkimas sellistest lahingutest nagu Waterloo, milles nood olid osalenud. Mingil kummalisel moel tundis ta, et oli millestki ilma jäänud.

      Sõda, ükskõik kui ebameeldiv, oleks võinud talle elus oluline olla.

      Kõvasti ütles ta: „Olgu, Harry, ma tunnistan, et inimeste suhtes on mul hea vaist.”

      „See ongi see, mis parasjagu tegutseb,” ütles Harry, „ja su vaist ütleb sulle, et leedi Antonia üritab saada kõike, mis võimalik, samas kui Cleone on ahne lihtsalt seetõttu, et tema ametis peab selline olema.”

      „Ja kas sa tõesti arvad,” küsis hertsog sarkastiliselt, „et ükski neist naistest, keda me täna selles naeruväärses hiinapärases ehitises kohtasime, võiks olla teistsugune?”

      „Ei!” vastas Harry järsult. „Nad kõik on ühesugused. Nende jaoks oled sa rikas hertsog ning kena ja veetlev mees. Pane need kaks asja kokku ja sa mõistad, miks nad ei vaevugi sügavamale vaatama.”

      Hertsog pidi paratamatult naerma.

      „Olgu, Harry,” ütles ta, „sinu võit. Kuid mida ma peaksin tegema? Rändaksin maailmas ringi ja veenduksin, et kui ma kuhugi pärale jõuan, on seal kõik üsna samamoodi nagu siin, Inglismaal, ainult veelgi ebameeldivam?”

      Ta jätkas: „Ma võiksin eremiidina Eagle Halli taanduda ja vaimse lunastuse saamise lootuses oma naba vaadelda!”

      „Mul on parem mõte!” sõnas Harry.

      Hertsogile ei jäänud märkamata erutus Harry hääles.

      „See jõudis jälle minuni, kui soovid, siis läbi sinu kaitseingli või õnnistatud tähe, mis sinu peale paistab. Ma tean, mida sa pead tegema.”

      „Mida siis?” päris hertsog.

      Ta oli kindel, et see on midagi ebameeldivat ning et kogu see vestlus on naeruväärne.

      Samas pidi ta tunnistama, et see köitis teda.

      „Tegelikult, ma arvan, et peaksin selle kuulutama kihlveoks,” sõnas Harry aeglaselt.

      „Mille?” uuris hertsog.

      „Sinu võimaluse kohtuda tavaliste inimestega samal tasandil nagu mees, mitte nagu hertsog.”

      Hertsog pöördus oma istmel ja vaatas teda.

      „Mida sa soovitad?” küsis ta.

      Kusagil oma mõtete tagumises sopis leidis hertsog, et tal ei ole mingit soovi Inglismaalt lahkuda.

      Tal oli Eaglefieldis mitu hobust, keda ta tahtis sisse ratsutada.

      Ta mõtles ka kena naise peale, kes õhtusöögilauas tema kõrval oli istunud.

      Viimane oli flirtinud temaga kogenud viisil, mis nõudis põhjalikumat uurimist.

      Kui ta katkestaks oma suhted leedi Antoniaga, ja ta oli tüdinenud naise pidevatest nõudmistest tema kulul, siis oleks uus nägu teda ees ootamas.

      See, mida hertsog armuseiklustest otsis, oli tagaajamine. Ta oli pikaajalise kogemuse vältel õppinud, et lõpp oli alati samasugune.

      Õige varsti tundis ta alati vältimatut igavust.

      Talle ei meeldinud seda tunnistada, kuid naised rääkisid, mõtlesid ja käitusid samamoodi.

      Viimaks, kui ta oli nad vallutanud, võis ta ette aimata iga nende sõna, enne kui nad kõnelemiseks suu avasid.

      Igat pilku võõbatud