Kuninganna päästab kuninga. Barbara Cartland

“Tsaari vend, suurvürst Nikolai mobiliseerib juba vägesid, millega Balkani riigid vallutada ja Konstantinoopoli peale marssida.”

      “Olete te selles kindel?” küsis kuningas.

      “Täiesti kindel, söör,” vastas krahv. “Paljud mu sõbrad Venemaalt arutavad sõjaväkke astumist ning mitmed on seda juba teinud. Usutakse, et vastupanu on nõrk ning rünnakut kavatsetakse alustada juba paari kuu pärast.”

      “Ma ei suuda seda uskuda!” hüüatas kuningas. “Kuid kui see on tõsi, siis mida saame meie väikese riigina selles suhtes ette võtta?”

      “See küsimus on mind terve öö otsa üleval hoidnud, Teie Majesteet,” ütles peaminister. “Täna hommikul, pärast välisministri ja lordkantsleriga rääkimist, olen veendunud, et ainult üks asi saab meie iseseisvust kaitsta.”

      “Ja see oleks?” küsis kuningas.

      “Teie Majesteet peaks paluma Inglismaa kuningannat Victoriat endale abikaasa leida.”

      Kuningas vahtis peaministrile siira vapustusega otsa.

      Ta polnud abiellumise peale mõelnud, tegelikult polnud tal mingit kavatsust seda teha.

      Kuningal oli parasjagu käsil kirglik armulugu kauni ja äärmiselt eksootilise vene krahvinnaga.

      Naine oli pärast mehe surma Vultarniasse elama asunud.

      Kuningas oli krahvinnaga täiesti juhuslikult kohtunud ning naine veetles teda kohe.

      Ta oli igas mõttes Vultarnia naistest väga erinev.

      Viimased olid küll nägusad, kuid liiga maalähedased võrreldes daamidega, kellega kuningas suurtes linnades, eriti Pariisis, läbi oli käinud.

      Krahvinna oli veetnud palju aega Pariisis, kus tema abikaasa oli diplomaat.

      Tolskarisse elama asumist põhjendas ta sellega, et tal on Vultarnias palju sõpru, mis oli ka tõsi.

      Kuid hetkest, kui ta kuningaga kohtus, jäi tal sõprade jaoks vähe aega ja tähelepanu.

      Alguses oli neil kohtumiste organiseerimisega raskusi olnud, kuid siis kutsus kuningas krahvinna paleesse elama.

      Palee üks tiib oli mõeldud külaliste jaoks ning seal viibis pidevalt inimesi kõigist maailmanurkadest.

      Saatja puudumine ei olnud probleem. See, et krahvinna palees ringi liikus, ei puutunud väljaspool kuninglikke valdusi kellessegi.

      Kuninga meelest oli krahvinna vägagi ihaldusväärne.

      Alexius kartis, et ebasõbralike suhete puhul Venemaaga on peaministri esimeseks vihjeks talle lõpetada lähedane suhtlemine krahvinnaga.

      Kuid kuningal polnud mingit kavatsust lasta riigimeestel oma eraellu sekkuda.

      Ta polnud kunagi arvanud, et talt nõutakse kuningannat nii kiiresti pärast kroonimist.

      Nüüd mõistis ta, et oleks pidanud sellele juba varem mõtlema.

      Arvestades välispoliitika nõkse oleks ta pidanud seda ootama.

      Kuninganna Victoria oli oma rohkeid sugulasi paigutanud kuninglikele troonidele üle terve Euroopa.

      Prantsusmaal oli teda nimetatud “Euroopa kosjamooriks”.

      Kuid kuningas Alexius polnud oodanud, et ka tema satub selle naise intriigide võrku.

      Suurbritanniast oli saanud kahtlemata kardetuim ja kaalukaim jõud terves maailmas.

      Kui Venemaa üldse kedagi kardab, siis Inglismaad.

      “Ma olen kuulnud,” võttis välisminister sõna, “et kuninganna Victoria kahtlustab Venemaa ambitsioone.”

      Kuningas uskus, et see on üsna tõenäoline.

      “Suure vastumeelsusega nõustus Tema Majesteet Edinburghi hertsogi ja Vene suurvürstinna Maria abieluga,” jätkas välisminister.

      Kuningas mäletas neid pulmi, sest need olid toimunud alles eelmisel aastal.

      Ise ta sellel üritusel aga kohal ei viibinud.

      “Me palume, et Teie Majesteet saadaks kohe Inglismaale saadiku ja paluks Tema Majesteedil kuninganna Victorial soovitada teile sobiv abikaasa ning paluda, et pulmad toimuksid võimalikult kiiresti.”

      Kuningas kangestus.

      Raskustega suutis ta instinktiivselt huultele tõusvaid sõnu kontrollida.

      Ta tahtis neile öelda, et ei kavatse mitte kellegagi abielluda.

      Kõige viimases järjekorras aga mingi inetu jässaka inglannaga, kellega tal midagi ühist ei ole.

      Talle ei meeldinud üldse inglannad.

      Tema arvates ei kannatanud nad sugugi välja võrdlust prantslannade sarmi ja intelligentsiga.

      Tegelikult klassifitseeris kuningas kõik inglased, sakslased ja hollandlased äärmiselt igavate inimeste rühma.

      Prantslased, kreeklased ja itaallased olid aga teistsugused.

      Tal oli kord olnud ka üks väga võluv hispaanlannast armuke.

      Kahjuks oli nende suhtele saanud saatuslikuks daami komme süüa kõike lausa rasvas ujuvana.

      Kuningas püüdis mõelda, kes võiks peale inglanna ta riigi päästa.

      Kes ei annaks põhjust kasutada väljendit: “Minna voodisse Union Jackiga.”

      “Te ju mõistate, Teie Majesteet,” alustas välisminister siira murega, “et ainus viis, kuidas meie riigi vabadust kaitsta ja vältida Venemaa ülemvõimu alla sattumist, on saada troonile kuninganna Victoria sugulane.”

      “Olete te kindel, et venelased arvestaksid Tema Majesteedi soovidega, kuigi ta ise asub nii kaugel?” küsis kuningas sarkastiliselt.

      “Briti laevastik on suurim ja kõige paremini varustatud kogu maailmas,” vastas välisminister. “Ja ma olen üsna kindel, et britid sekkuvad, kui Venemaa tõesti Konstantinoopoli peale läheb.”

      Kuningas pidi tunnistama, et see on väga tõenäoline.

      Kuna kuningas vaikis, võttis lordkantsler esimest korda sõna: “Ma mõistan, söör, et see kõik tuleb teile šokina, kuid me kõik teame, ma olen kindel, et teab ka parlament, et see on ainus lahendus ja kaitse, mis meil Vene invasiooni vastu on.”

      Selle peale ei osanud kuningas midagi vastata.

      Ta teadis, et nii suur riik nagu Venemaa purustaks nende tibatillukese sõjaväe esimesel kohtumisel.

      Liiga hilja avastas ta, et oleks pidanud hakkama kohe oma valitsusaja alguses mõtlema kaitsejõudude tugevdamisele.

      Relvastusse tulnuks investeerida palju rohkem.

      Kuigi vaevalt et seegi erilist efekti oleks andnud, kahtles Alexius.

      Iga rakk kuninga kehas seisis vastu enda sidumisele mingi ülbe inglannaga.

      Naine oleks ilmselt vägagi teadlik sellest, millise teene ta mehele tema riiki päästes osutab.

      Kuna see mõte mitte ainult ei häirinud kuningat, vaid tekitas temas lausa vastikust, lükkas ta tooli lauast eemale.

      Ta kõndis üle ruumi ühe akna juurde ja vaatas välja.

      Palee asus kõrgel linna kohal.

      Ta nägi kirikute torne ja parlamendihoone kuplit.

      Läbi puude paistis natuke peateed, kus liikusid hobuvankrid.

      Kaugemal paistsid siiani lumega kaetud mäetipud.

      Päike sillerdas majade punastel katusekividel ja jõel, mis jagas linna kaheks ja voolas alla viljakasse orgu, kus talupojad põldu harisid.

      Kõik oli kaunis ja rahulik.

      See oli tema maa ning ta valitses selle üle ja kuigi ta seda kunagi välja ei öelnud, oli Alexius selle kõige üle uhke.

      Siin polnud toimunud revolutsioone nagu teistes Balkanimaades.

      Troon oli juba