Kuninganna päästab kuninga. Barbara Cartland

märkus

      Selles raamatus kirjeldatud 1874. aastal toimunud lugu on eelmäng sündmustele, mis leidsid aset järgmisel aastal, kui Serbia Türgile sõja kuulutas ja tuhanded Vene vabatahtlikud Peterburi kogunesid.

      Tsaar Aleksander ei soovinud sõda, aga ta tõmmati sellesse tsaarinna ja tema seltsidaamide poolt, kes rääkisid lõputult Venemaa pühast ülesandest.

      Lõpuks jäi tsaar seda uskuma ja 1876. aasta novembris asus suurvürst Nikolai oma vägedega Konstantinoopoli poole teele.

      Konflikt kestis üheksa kuud ja nõudis palju inimelusid. Venemaa kaotas ainuüksi ühes lahingus 25 000 meest, võitmata juurde sammugi maad.

      Lõpuks, kui Vene armee asus Konstantinoopolist umbes kümne kilomeetri kaugusel, veenis viimse piirini ärritatud kuninganna Victoria valitsust saatma admiral Hornbyt kuue soomustatud sõjalaevaga Dardanellidesse, et tuletada Venemaale meelde, et Inglismaa ei kavatse igavesti kõrvale hoida.

      Venemaa pidi taanduma ja Berliini kongressil sõlmiti rahuleping.

      Venemaale keelati pääs Vahemerele, mida ta oli lootnud saavutada läbi Bulgaaria.

      Esimene peatükk

      1874

      “Mida kuradit nad tahavad?”

      Vultarnia kuningas Alexius oli väga vihane.

      Ta oli plaaninud just ratsutama minna, kui tema adjutant tuli teatega, et peaminister koos kolme härrasmehega soovib kuningaga kiireloomulise probleemi asjus kohtuda.

      “Mul pole aimugi, Teie Majesteet,” vastas adjutant vabandavalt. “Kuid peaminister poleks praegusel kellaajal tulnud, kui asi poleks tõesti oluline.”

      “Oluline! Oluline!” käratas kuningas ärritatult. “Nende jaoks on oluline kõik peale selle, mis mind huvitab!”

      Kuningas oli põnevusega oodanud ratsutamist uue hobusega, mille ta oli hiljuti ostnud.

      See oli vaimustav Ungari täkk.

      Isepäine loom, kellega kuningas oli juba mitu maadlust maha pidanud, hakkas lõpuks mõistma, kes on peremees.

      “Olgu ma neetud, kui ma neist kiiresti lahti ei saa!” ütles kuningas.

      Ta mõistis, et see on asjatu lootus.

      Kuningas teadis, kui pika jutuga peaminister võib olla. Ülejäänud kabinetiliikmed olid muidugi veel hullemad.

      Kuningas ise oli nende meestega võrreldes noor ning igavles koosolekutel, kus kanti ette üks lõputu kõne teise järel.

      Vultarnia oli väike riik, mis piirnes Montenegro, Albaania ja lõunast Makedooniaga.

      See oli ilus, vaene ja vähearenenud.

      Alexius oli alles hiljuti pärinud trooni oma peaaegu seitsmekümneaastaselt surnud isalt.

      Siiani polnud tal veel erilist aimu, mida selles olukorras peale hakata.

      Tegelikult ei meeldinud talle eriti, et ta pidi oma meeldiva Euroopa-turnee pooleli jätma ja kodumaale naasma.

      Kuningas oli veetnud üsna pikalt aega Pariisis.

      Ta oli vapustavalt kena mees ning naised pidasid teda vastupandamatuks. See sümpaatia oli vastastikune.

      Alexius marssis ruumist välja, ütlemata oma adjutandile rohkem sõnagi.

      Ta lonkis mööda koridori edasi, ärritudes akendest säravat päikest nähes veelgi.

      Paleehoone oli suur ning aja jooksul tehtud juurdeehituste tõttu omandanud ainulaadse korratu võlu.

      Kuninga ema oli andnud suurematele ruumidele oma panuse Venezia lühtrite ja Prantsuse mööbliga.

      Ta oli andnud tööd ka paljudele kohalikele käsitöölistele.

      Neilt oli tellitud traditsioonilisi kogu Balkanil levinud nikerdisi ja maalimistöid.

      Kuningas laskus mööda rikkalikult kaunistatud treppi alla.

      Hallis jooksis teener talle nõupidamisruumi ust avama.

      See oli tegelikult palju ilusam tuba, kui nime järgi arvata võis.

      Kuninga ema oli pikkade tühjade seinte kaunistamiseks lasknud sinna sambad lisada.

      Itaalia kunstnikud olid katnud lae maaliga merevahust tõusvast Venusest.

      Toolid pikliku laua ümber olid polsterdatud sügavroosa riidega, mis sobis kokku kardinatega.

      Praegu tundus ruum olevat laua otsas istuva nelja mehe jaoks ebamugavalt suur.

      Kui kuningas sisenes, tõusid mehed püsti.

      Nagu kuningas oli arvanudki, nägi ta peaministrit, lordkantslerit ja välisministrit. Neljas mees oli tundmatu.

      Kuningas läks oma trooni meenutava tooli juurde laua otsas ning ütles: “Tere hommikust, härrased!”

      “Tere hommikust, Teie Majesteet!” tervitasid riigimehed.

      Kuningas istus ning peaminister hakkas rääkima: “Kas ma tohin Teie Majesteedile esitleda krahv Kojotskit, kes saabus eile õhtul kodumaale.”

      Kuningas naeratas.

      Nüüd ta siis teadis, kes oli too võõras mees.

      Talle oli paari kuu eest räägitud, et üks pooleldi Vene ja pooleldi Vultarnia päritolu mees aitab välisministrit.

      Mehe ema, kes oli abiellunud vene aadlikuga, oli sünnijärgselt vultarnialane.

      Krahv ise elas Tolskaris, Vultarnia pealinnas, kus elasid ka paljud tema sugulased.

      Kuid ta käis tihti ka Venemaal.

      Tema Majesteet teadis hästi, et välisminister kasutas krahvi spioonina.

      “Krahv tuli täna hommikul paleesse, et informeerida teid meie arvates väga tõsisest olukorrast, mis ei sea ohtu mitte ainult Vultarnia, vaid kõik Balkani riigid,” teatas peaminister talle omasel üleval toonil.

      Kuningas kergitas kulme.

      Ta püüdis mõistatada, milline informatsioon Venemaalt võis Vultarniale nii oluline olla.

      Paljud inimesed suhtusid Venemaasse väga umbusklikult.

      Kuid kuningas ise oli alati arvanud, et need inimesed teevad lihtsalt kärbsest elevandi.

      Peaminister heitis krahv Kojotskile pilgu ning too hakkas rääkima: “Nagu Teie Majesteet teab, on Venemaa viimasel ajal hakanud üha vaenulikumalt suhtuma Saksamaa ühendamisse Bismarcki poolt.”

      “Ma olen sellest kuulnud,” vastas kuningas. “Kuid ma ei kujuta ette, mida nad selles suhtes saaksid ette võtta.”

      “Vaidlus Peterburis käib selle üle, et kui Preisimaa suutis ühendada kõik Saksa riigikesed ja inimesed üheks võimsaks impeeriumiks, siis miks ei võiks Venemaa sedasama teha,” selgitas krahv.

      Kuningas vahtis mehele otsa ja küsis siis: “Kuidas nad plaanivad seda teha?”

      “Nad leiavad, et Venemaa võiks koguda oma võimu alla kõigi Balkani riikide ja Euroopasse jäävate Türgi alade slaavlased,” vastas krahv.

      Kuningas ei lausunud sõnagi.

      Talle meenus, et ta oli varemgi sellist teooriat kuulnud, kuid polnud seda siis tõsiselt võtnud.

      Kuna kuningas ei rääkinud, jätkas krahv: “Ma saabusin eile Peterburist ning leidsin, et pean peaministrit viivitamatult teavitama, et nüüd arutatakse seda plaani juba avalikult nii palees kui ka kõigis ministeeriumides Peterburis ja Moskvas.”

      Välisminister nõjatus üle laua ja ütles: “Mulle teatati sellest juba enne krahvi saabumist, kuid ma ootasin kinnitust.”

      “Tsaarinna,” jätkas krahv, “näeb seda kui ristiretke. Ta tahab saada Hagia Sophia kiriku tagasi õigeusklikele ning muuta Konstantinoopol kristliku maailma tähtsaimaks linnaks.”

      Kuningas arvas, et umbes sellised soovid võisid tsaarinnal tõesti olla.

      “Ja tsaar söör, on valmis Vene laevad teele saatma.”

      “See tundub võimatu,” pomises kuningas.

      Kuid samas mõistis ta, kui ahvatlev see väljavaade