Armastus on võti. Barbara Cartland

hiigelsuurt, peeni härraseid ja elegantseid daame täis banketisaali.

      Ta ei suutnud hoiduda soovimast, et võiks hiilida muusikute rõdule ja vaadata, mis all sünnib.

      Ta polnud kunagi mõelnud midagi sellist teha, kuid see oleks väga põnev.

      Samas oleks Tony ta peale tulivihane olnud.

      Minerva küsis köögipõrandat nühkivalt proua Briggsilt:

      “Kas sa oled kunagi kõrgeaulikku lordi – krahvi näinud?”

      “Oo jaa, preili. Nägin, kuidas ta suurel mustal hobusel mööda ratsutas ja milline kena, sirge rühiga mees ta on!”

      Naine istus kandadele, enne kui lisas:

      “Aga tema kohta räägitakse lugusid, mis pole teie kõrvade jaoks sobivad, preili Minerva!”

      Sellest hoolimata tahtis proua Briggs, kelle pojad lossis töötasid, Minervale kindlasti rääkida, mis juhtunud oli.

      “See võõramaa leedi – räägitakse, et hispaanlanna – tantsis, need klõbisevad asjad käes.”

      “Kastanjetid,” pomises Minerva.

      “Ja loopis seelikut kõrgele põlvede kohale. Ma ei tea, mida teie ema küll ütleks, tõesti ei tea.”

      Minerva arvas, et Inglise külalistetoas kõlas see küll tavatult, kuid proua Briggs rääkis edasi:

      “See pole kõik, mis ta krahvile teeb, ise on abielunaine – vastik, ütleksin ma selle peale.”

      Minerva ei kuulanud enam.

      “Pean tööd jätkama,” ütles ta. “Mul on enne lõunat palju teha.”

      Pühkides tolmu külalistetoast ja puhketoast, kus ta alati istus, leidis Minerva end krahvi peale mõtlemas.

      Üks oli täiesti selge.

      Krahv nautis lossis viibimist ja kui tal igav oleks olnud, oleks ta nüüdseks juba lahkunud.

      Siis arutles Minerva, kas see oli loss, mis krahvile meelelahutust pakkus, või ehk Hispaania suursaadiku naine, kellest Tony ja proua Briggs rääkinud olid.

      Ta arvas, et naine peab olema väga kaunis, kui suudab nii raske iseloomuga ja hirmutavat meest kui krahv endast huvitatuna hoida.

      Minerva peatus ühe peegli ees, mille isa lossist kaasa võtnud oli.

      See oli väga ilus peegel, mitte väga suur, kuldraamil nikerdatud lilled ja linnud.

      Too peegel oli üks ema lemmikuid olnud.

      Minerva nägi oma peegelpilti vaadates, et silmad näisid tema väikest terava lõuaga nägu täitvat.

      Need olid sinised, kuid mitte helesinised kui suvine taevas nagu Lucyl.

      Minerva silmad olid sügavamad, võib-olla veidi elavamad.

      Pigem, mõtles ta, justkui meri, kui päike laineid puudutab ning selle sillerduse all on salajane sügavus.

      Minerva vaatas end mõne sekundi ning pööras siis ära.

      Nii palju oli teha ja kuigi Tony oli öelnud, et ta on väga kaunis, kahtles Minerva endiselt, kas vend tõtt rääkis.

      Ühes asjas oli ta üsna kindel.

      Tonyl oleks naeruväärne karta, et krahv Minervat ihata võiks.

      Miks ta peakski, kui mõned Londoni kauneimad naised koos temaga lossis peatuvad?

      Minerva poleeris väikest hõbedast tubakatoosi.

      Isa oli selle emale üheks pulma-aastapäevaks kinkinud.

      Äkki kuulis ta selgelt hobusekapjade plaginat.

      Kuna päev oli kuum, olid eesuks ja ka puhketoa uks lahti.

      Minerva jooksis eeskotta, arvates, et see peab olema uus teade Tonylt.

      Oma üllatuseks nägi ta läbi lahtise ukse välja vaadates, et see oli vend ise.

      Too tuli hobuse seljast alla.

      Minerva ruttas trepile, hüüdes rõõmsalt:

      “Tony! Ma ei oodanud sind!”

      Tony kinnitas hobust ohjadega lasipuu külge.

      Isa oli lasipuu ehitanud inimeste jaoks, kes viibivad majas vaid lühikest aega, sest hobust talli viia oleks liiga tülikas olnud.

      Siis ootas Minerva, kuni vend ümber pöörab.

      Nähes ilmet Tony näol, teadis ta, et midagi on väga valesti.

      Kui vend tema poole sammus, küsis neiu kiiresti ja pisut segaselt:

      “M… mis juhtunud on… mis… valesti on… miks sa… koju tulid?”

      “Tahan sinuga rääkida, Minerva,” ütles Tony.

      Ta rääkis toonil, mis Minervat hirmutas.

      Tony kõndis majja ning mütsi toolile visates edasi puhketoa poole.

      Minerva järgnes talle.

      Kuigi majas polnud kedagi neid pealt kuulmas, sulges ta automaatselt enda järel ukse.

      “Mis… on?” küsis ta.

      Tony seisis seljaga tühja kamina poole.

      “Ma ei tea, kuidas seda sulle öelda,” ütles ta hetke pärast.

      “Midagi on… valesti,” ütles Minerva pisut hingetult, “ja see, et sa koju tulid, tähendab, et vajad mu abi.”

      “Keegi ei saa mind aidata!” ütles Tony raevunult, “ja parim, mida ma teha saan, on oma ajud sodiks lasta!”

      Minerva karjatas ehmunult.

      “Mida sa… räägid? Millest sa… räägid?”

      Ta seisis venna ette ja vaatas teda kaastundlikult alt üles.

      Tony ei vaadanud talle silma, vaid läks akna juurde ja seisis seljaga õe poole.

      Minerva ootas, tundes, kuidas süda hirmunult taob.

      Midagi oli väga valesti, kuid ta ei suutnud ette kujutada, mis see olla võiks.

      Siis lõpuks, kui vaikus talumatuks muutus, ütles Tony:

      “Eile õhtul kaarte mängides – kaotasin 2000 naela!”

      Tema hääl näis väikeses toas kajavat.

      Minerva tundis, justkui oleks ta kiviks muutunud ning tema aju ei suuda enam töötada.

      Ta ei mõistnud, kuid ei saanud seda öelda.

      See oli võimatu!

      Kui Tony rääkima hakkas, vaatas ta endiselt tühja pilguga aeda.

      “Mul pole mingit vabandust,” ütles vend. “Ma polnud ülearu joonud ega midagi. Teadsin juba kaardilauda istudes, et ei saa endale mängimist lubada.”

      “Miks… sa siis… seda… tegid?” küsis Minerva väga vaiksel, võõrana näival häälel.

      “Krahv kutsus mind,” vastas Tony. “Tema kõrval lauas oli juba viis meest, üks koht oli tühi ja ma möödusin, et naistega ruletti mängida ja ta ütles:

      “Miks ei võiks sa meiega liituda, Linwood?””

      Minerva teadis ütlemata, et Tony võttis krahvi kutset komplimendina.

      “Istusin maha,” ütles Tony, “ja kui nägin kuldmüntide kuhjasid teiste mängijate ees, mõistsin, et olin hull, et sellesse sekkusin.”

      Ta tõi kuuldavale ohke, mis näis tulevat sügavalt tema hingepõhjast, enne kui jätkas:

      “Mul polnud julgust, ja see ongi tõde, Minerva, tõusta püsti ja minema kõndida, nagu oleksin pidanud tegema.”

      Tema hääles oli nii palju valu, et Minerva tahtis oma käed tema ümber panna ja teda lohutada.

      Selle asemel küsis ta sosinal:

      “Mis… juhtus?”

      “Võitsin