Ära iial kaota armastust. Barbara Cartland

ronis vankrist alla ja märkas, et trepi otsale oli ilmunud teener.

      “Kas te oleksite nii kena ja tõstaksite mu kohvrid maha?” küsis Josina, kui teenija talle alla vastu kõndis ning hoolimata sellest, et nägi mehe näol üllatust, sammus trepist üles edasi esiukse poole.

      Kui ta sinna jõudis, märkas ta vanemat meest, ilmselt ülemteenrit, läbi eeskoja enda suunas tulemas.

      Josina seisis paigal, oodates, kuni mees tema juurde jõudis ja ütles seejärel: “Palun, kas ma saaksin kohtuda krahv Nevondale’iga?”

      “Kas tema kõrgus ootab teid, madam?” uuris mees.

      “Ma kardan, et mitte, kuid ma pean teda nägema ühes väga olulises küsimuses.”

      “Kas te ütleksite mulle oma nime, madam?” küsis ülemteener ning siis märkas Josina, et mees vaatas teda väga kummalise pilguga.

      “Minu nimi,” ütles Josina, “on preili Josina Marsh.”

      Ülemteener hüüatas ja sõnas siis: “See ei ole võimalik! Aga te peate ju olema leedi Margareti tütar!”

      Josina nägu selgines ja ta vastas: “Jah, see ma olen. Kas te mäletate minu ema?”

      “Ma teadsin seda – teadsin seda niipea, kui teile pilgu heitsin! Te näete välja täpselt nagu kõrgeauline leedi siis, kui ma siin jooksupoisina tööle asusin.”

      Nüüd Josina naeratas.

      “Mul on hea meel, et te mäletate mu ema,” ütles ta, mispeale tekkis väike paus, enne kui ülemteener jätkas: “Ja kuna te kannate musta, tähendab see, et kõrgeauline leedi on surnud?”

      Josina noogutas ning hetkeks oli tal raske rääkida – ta oli väga liigutatud sellest, et keegi tema ema mäletas ja pelk tõsiasi, et ülemteener seda tegi, vähendas tema hirmu.

      “Minu nimi on Hichins,” ütles mees. “Kõrgeauline leedi mäletaks mind, kui ta viibiks siin koos teiega.”

      “Aga ta mäletaski teid,” vastas Josina. “Ta rääkis teist ja veel mõnest majateenijast, kes siin töötasid, kui ta ära jooksis.”

      Ülemteener vangutas oma halli pead.

      “See oli meie jaoks kurb päev, kui kõrgeauline leedi lahkus,” ütles ta. “Ja nüüd, preili, soovite te näha tema kõrgust krahvi?”

      “Jah, palun,” vastas Josina. “ Krahv ei tea minu saabumisest, kuna ema oli nii haige, et unustas kirja, mille ta tema kõrgusele kirjutas, posti panna.”

      “Tulge siitkaudu, preili,” ütles Hichins, kõndis läbi koridori ja avas ukse, mille taga asuvas toas tundis Josina ühe hetkega ära vanaisa kabineti.

      Kabinet oli täpselt selline, nagu ema oli seda kirjeldanud: raskete punaste sametkardinatega akende ees ning kuningas George III aegse, kullatud jalgadega kirjutuslauaga. Maalid seintel pärinesid Stubbsi, Aukinsi ja teiste hobuste kujutamisele pühendunud kunstnike loomingust ning diivanid ja toolid olid kaetud punase nahaga.

      Josinale meenus ema lugu sellest, kuidas leedi Margaret oli just siin üritanud oma krahvist isale rääkida, et ei taha vürstiga abielluda.

      “Oodake nüüd siin, preili,” ütles Hichins, “ja ma lähen räägin parasjagu õhtusöögiks ümber riietuvale krahvile, et te saabusite. See on talle samasugune üllatus nagu ka minule!”

      Ta ei oodanud Josina vastust ära, vaid kiirustas eemale, jättes tütarlapse üksi.

      Kuna ta viibis ema kodus, tundus Josinale nüüd, justkui oleks ema tema lähedal ja juhataks, mida ta peab ütlema. Ema aitas teda samamoodi, nagu ta oleks seda teinud elavana.

      “See saab olema keerulisem, mamma,” ütles Josina oma südames, “sest krahv ei saanud sinu kirja. Aga ma annan selle talle lugeda ning siis võib-olla mõtleb ta minust lahkemini, kui lihtsalt ootamatult sisse sadanud ja kahtlemata koormaks olevast võõrast.”

      Ta tõmbas kaasas oleva kirja ettevaatlikult käekotist välja ja seisis, ise kergelt värisedes, seljaga kamina poole.

      Kuna oli suvi, ei põlenud kaminas tuli, vaid tulekolle oli täis taimi, mis muutsid selle justkui elavaks värvilaiguks. See pani Josina mõtlema, kui ilusad võisid olla aiad, millest ema oli talle rääkinud. Tüdruk soovis, et ta võiks neid aedu näha ning samuti seda, et näeks ka ülejäänud osa majast, enne kui krahv ta – võib-olla mõne teise sugulase juurde – ära saadab.

      Samal ajal lootis Josina palavikuliselt, et krahv ei oleks tema siinviibimise pärast pahane.

      Tütarlapsele tundus, nagu oleks ta oodanud väga pikka aega, ent siis läks uks lahti ja krahv astus sisse.

      Josina ei teadnud, mida oodata. Ema polnud kauget sugulast, kes oli Nevon Halli pärinud, kunagi näinud, nii et tüdruk teadis ainult seda, et mehe nimi on Rollo ning kui krahv ilmus ja uks tema järel sulgus, oli Josina nii hirmunud, et ei suutnud hetke vältel mehe poole isegi mitte vaadata. Terve ruum tundus neiu ümber ujuvat.

      Josina poole tulles ütles mees madala häälega ja nagu tüdrukule tundus, jahedal toonil: “Ma saan aru, et teie olete leedi Margaret Marshi tütar ja et te soovisite mind näha?”

      “Jah, teie kõrgus,” ütles Josina, unustamata teha väikest kniksu. “Ma… ma tõin teile selle… selle kirja.”