Armastuse veski. Barbara Cartland

nappinud.

      Ometigi mõtles ta küüniliselt, kas ülevoolavad komplimendid, mis ta sai, oleksid olnud nii külluslikud, kui ta poleks olnud oma isa tütar ja sellise varandusega?

      „Ma naudin seda – muidugi ma naudin seda,” püüdis ta mitu korda päevas veenvalt kinnitada.

      Kuid tegelikkuses oleks ta olnud õnnelikum, kui oleks saanud maal ratsutada, ainsaks kaaslaseks Crusader.

      „Abiellu minuga, palun, abiellu minuga!” anus üks tema partneritest hooaja viimasel ballil, kus ta osales. „Ma armastan sind, Valeria, sa tead, et ma armastan sind ning ma teen su õnnelikuks.”

      „Mul on kahju, Simon,” oli ta leebelt vastanud. „Kuid kuigi sa meeldid mulle väga, siis abielludes tahan ma olla armunud.”

      „Ma panen su endasse armuma!”

      Valeria oli pead raputanud. „See ei ole nii lihtne! Armastus kas on või ei ole, ning kui ei ole, ei saa selles suhtes midagi ette võtta.”

      „Las ma suudlen sind,” ütles ta tungivalt. „Kui ma ei saa sind sõnadega veenda, veenan ma sind suudlustega!”

      Valeria oli end temast raskustega vabastanud.

      Isaga koju tagasi sõites ei rääkinud ta oma viimasest vallutusest. Simon oli väga jõukas, heast perekonnast noor mees. Ta teadis, et kui ta oleks temaga abielluda soovinud, ei oleks krahvil vastulauseid olnud ning tegelikult oleks ta selle üle rõõmustanud.

      Kui nad Park Lane’ile Strang House’i jõudsid, pistis Valeria oma käe isa omasse. „Nüüd võime me maale minna, papa! Lähme kohe koos ratsutama, kui me sinna jõuame.”

      „Teeme seda,” nõustus krahv, „kuid ära unusta, et me sõidame kahe päeva pärast Prantsusmaale ning ma tean, kuidas sa rõõmustad, kui ma ütlen, et korraldasin asjad nii, et me läheme meritsi.”

      Valeria tõi kuuldavale kerge rõõmuhüüde.

      „Oh, papa, kui võrratu! See on palju toredam kui rongiga minek, ning ma naudin alati koos sinuga jahil olemist!”

      „Ning mina sinuga,” ütles krahv. „Meri peaks sellel aastaajal isegi Biskaia lahes mõistlikult rahulik olema.”

      „Mulle meeldiks pigem, kui see oleks karm,” ütles Valeria, „nagu ma tean, et sullegi. Võitlus elementidega on kõige põnevam lahing.”

      Krahv naeris, enne kui ütles: „Vähemalt ei ole väga palju hukkunuid.”

      „Ära sõnu ära!” ütles ta tütar kiiresti. „Me võime ookeani põhja vajuda, kus kalad meid ära söövad.”

      „Ma oleksin väga häiritud, kui see Sea Serpentiga juhtuks!” ütles ta. „See tehti just korda ning ma olen kindel, et see on üks kindlamaid aluseid.”

      „See on loomulikult julgustav,” ütles Valeria, „kuid samal ajal ka pisut igav!”

      Krahv naeris. „Kui sa otsid ohtu, siis ma eelistaksin seda kui see poleks merel!”

      „Siis kes teab? Me võime seda Biarritzist leida!”

      Tema isa naeris uuesti.

      Valeria mõtles ikka, et Prantsusmaal olemine on seiklus ning võib-olla väga erinev sellest, mida ta Londonis koges.

      „Päris aus olles,” ütles ta endale, „on London igav, igav, ning on vähe lootust, et ta midagi muud oleks.”

      Paratamatult küsis ta endalt, mida ta täpselt tahab. Vastus oli, et ta ei tea. Ta teadis lihtsalt, et täiskasvanu ja debütant olla ei olnud nii lõbus, kui see oleks pidanud olema. Midagi oli puudu; ometigi ei teadnud ta, mida ta otsib.

      „Ühes olen ma päris kindel,” ütles ta riidekapi juurest pöördudes, „nimelt, et see ei ole hertsog de Laparde!”

      Temaga abielluda, mõtles ta, oleks nagu ületada väga kõrget ratsatakistust, teadmata, mis teisel pool on.

      Ta kõndis akna juurde, et alla roheliste murulappidega ja lillepeenardega hästikujundatud aeda vaadata. See ulatus järveni, mille taga oli vanade tammepuudega ning nende varjus lamavate tähniliste hirvedega park. See oli väga inglispärane, väga ilus ja väga vaikne. Mitmed põlvkonnad temasuguseid naisi oli neist akendest välja vaadanud. Võib-olla olid nad igatsenud seiklusi, vaid selleks, et avastada, et need sadu aastaid seisnud puud on ka homme samasugused.

      Äkitselt löödi tema magamistoa uks tema selja taga lahti ning tema vend Anthony tormas sisse.

      „Ruttu, Valeria! Tule ruttu!” ütles ta kiirustades. „Papa kukkus ning ma arvan, et ta murdis jala!”

      Valeria pöördus hirmuhüüatusega akna juurest. Siis järgnes ta oma vennale trepist alla. Esiuksest kandsid kolm teenijat parajasti sisse tema isa.

      Teine peatükk

      Valeria oli ülakorrusel oma magamistoas, mõeldes, et toatüdruku pakitud riided tuleb uuesti lahti pakkida. Tal ei olnud tegelikult kahju. Samas oli ta oodanud isaga Prantsusmaale minekut.

      Krahv oli väga halb patsient. Ta oli ärritav ja vastik nii arsti kui ka õega. Neid õnnestus nii lühikese teatamise peale ainult imekombel kohale saada. Tavaliselt ei olnud maal ühegi haige järele kedagi vaatamas, välja arvatud kohalik ämmaemand. Too elas kuulu järgi tavaliselt džinnist.

      Kohalik arst oli osavalt lagedale toonud vanema naise, kes ei pööranud krahvi virisemistele ja kurtmistele mingit tähelepanu. Ta nõudis, et too lamaks arsti poolt soovitatud poosis.

      Tegelikult ei olnud krahvi jalg nii hull kui nad olid alguses kartnud. See oli ainult mõranenud, mitte murtud, ning oli kukkudes muljuda saanud. Hobune oli ta kõrgel takistusel üle pea visanud.

      Valeria tundis end süüdlasena. See oli olnud tema, kes nõudis, et ratsaväljakul tõkkeid tõstetaks. Seda ei tehtud mitte üks kord, vaid mitu, et Crusader’ile väljakutset pakkuda.

      „Vaene papa,” ütles ta nüüd endale, „ta on nii pettunud, et ei saa hertsogi hobuseid näha.”

      Uksele koputati ning kui ta oli hõiganud: „Sisse!”, nägi ta, et see oli tema vend.

      „Tere, Tony,” ütles ta, „ma just mõtlesin, kui tüütu on lahti pakkida kõik need riided, mis ma Prantsusmaale kaasavõtmiseks välja valisin.”

      Vikont tuli tuppa ja sulges enda taga ukse.

      „Kuule, Vala,” ütles ta.

      Selle hüüdnime oli ta oma õele pannud väikese poisina, kui ei suutnud „Valeriat” hääldada. Ta ei olnud õde kunagi muud moodi kutsunud.

      Nüüd rääkis ta nii vandeseltslaslikul moel, et Valeria vaatas teda üllatusega ja ütles: „Ma kuulan.”

      Vikont vaatas üle õla, peaaegu nagu arvaks ta, et keegi võiks pealt kuulata. Siis ütles ta: „Mulle tuli kõige parem, suurepärasem idee, kui sa ainult sellega nõus oled.”

      „Nõus millega?” küsis Valeria.

      Ta istus oma voodi äärele, kui ta vend nagu üleskeeratuna ringi kõndis.

      „Ma rääkisin just papaga,” ütles ta, „ja ta on nördinud, et ei saa sinuga Prantsusmaale minna nagu planeeritud.”

      „Ma arvasingi, et ta on,” vastas Valeria, „kuid me võime mõnel muul ajal minna.”

      „Ta leiab, et see oleks viga, ning tahab, et mina tema asemel tuleks.”

      Valeria jõllitas oma venda, kuna ei olnud sellele hetkekski mõelnud. Siis ütles ta: „Miks mitte! Sa oled hobuste järele sama hull kui papa, aga teeme kohe selgeks, et see on ainus põhjus, miks me läheme.”

      Tema vend naeris. „Seda arvad sina, kuid ma olen kindel, et papa on oma peas otsustanud, et sa ei tohi maha magada võimalust „aukartustäratava hertsogiga” kohtuda!”

      „Aukartustäratava?” küsis Valeria.

      „Ta peab olema, arvestades, kuidas kõik temast räägivad,” vastas tema vend. „Tema ümber tehakse