Lummav hetk. Barbara Cartland

teeb ta õnnelikuks, kui me Prantsusmaale läheme,” ütles ta endale, „ja mida iganes kasuema ka ütleks või teeks, sinna me ka läheme.”

      Kuigi see nõudis pingutust, avas ta otsustavalt garderoobi ukse.

      See oli täidetud tema ema imeilusate päevakleitidega.

      Kõrvaltoas oli teine garderoob, milles asusid eelmise krahvinna õhtutualetid.

      Alice oli magamistuppa astumisest saati vaikinud.

      Ta lihtsalt seisis ja vaatas fotosid oma ema tualettlauakesel, miniatuure, mis olid maalitud neist, kui nad väikesed lapsed olid olnud ja suurt portreed krahvist.

      See rippus kaminasimsi kohal ning oli alati ema lemmik olnud.

      Nüüd, kui Alice nägi pikka rida kleite, mis moodustasid päikesepaistes värvide kaleidoskoobi, tuli ta õele lähemale.

      „Kas sa tõesti paned endale mamma kleidid selga?” küsis ta. „Papa ütles, et keegi ei tohi neid puudutada.”

      „Ma kannan neid,” ütles Lencia, „sest kui ma sinu saatjaks hakkan, pean ma piisavalt vana välja paistma.”

      Ta rääkis ägedalt nagu vaidleks kellegagi, kes püüab teda kritiseerida.

      „Nüüd valime välja need, milles ma näen välja nagu austusväärne lesk, kes sind kaitseb, kui sa raskustesse peaksid sattuma.”

      „Missugustesse raskustesse?” küsis Alice huvitatult.

      „Seda saame me üsna varsti teada,” ütles Lencia, „aga ma pean olema valmis nendega toime tulema. Mitte nagu mõni debütant, vaid nagu juba vanem proua.”

      Nad mõlemad naersid.

      Lencia võttis alla ühe väga ilusa sügavsinist värvi kleidi, millega käis kaasas sobiv jakk.

      „Mis sa sellest arvad?” küsis ta.

      „See näeb üsna sünge välja,” vastas Alice, „eriti palavate ilmadega, nagu Prantsusmaal praegu on.”

      Lencia leidis, et Alice’i jutus on iva sees ja valis järgmise kleidi.

      See oli kahvatum sinine ja seelikuosa kaunistasid volangid, mis kordusid ka kaasaskäival jakil.

      „Ma mäletan mammat seda kandmas, kui ta Londonisse läks,” ütles Lencia.

      „See on väga ilus,” ütles Alice. „Aga sa tahad kindlasti rohkem kui ühte.”

      Nad vaatasid garderoobi väga hoolikalt läbi.

      Lõpuks valisid nad kolm väga peent kleiti, mis Lencia arvates olid kõik sobivad vanemale naisterahvale.

      Siis pidid nad leidma ka kleitidega sobivad kübarad.

      Need asusid kõrvaltoas, mida nende ema oli kutsunud oma „panipaigaks”.

      „Nüüd õhtukleidid,” ütles Lencia, „ja kuna me peatume hotellis, ei tohi need olla liiga hiilgavad ega liiga avara dekolteega.”

      Nad valisid kaks kleiti, mida nende ema oli kandnud, kui ta oli kodus koos oma perega õhtustanud või kui majas oli ainult kaks või kolm külalist viibinud.

      Lencia arvas, et nad on lõpetanud, kui Alice ütles:

      „Siin on üks kleit, milles sa näeksid imekaunis välja! Sa pead selle kaasa võtma!”

      Ta osutas ühele türkiissinisele šifoonkleidile, mille kaelust ja volangidega seeliku alläärt kaunistasid võltsteemantidega tikandid.

      Lencia mäletas, kuidas teemandid olid kleidil sätendanud, kui ta ema seda kandis.

      „Mul ei ole sellega midagi peale hakata,” ütles ta. „Mäletad, me läheme Prantsusmaale lihtsalt turistidena.”

      „Meid võidakse ju mõnda lossi õhtusöögile kutsuda,” ütles Alice veidi igatsevalt.

      „See on väga ebatõenäoline, kuna ainult üksikutes neist elatakse sees,” vastas Lencia.

      „Aga võta see lihtsalt igaks juhuks kaasa,” anus Alice. „Sa näeksid selles sama ilus välja kui mamma. Ja isegi siis, kui sa kleiti kordagi selga ei pane, saab see nautida reisi välismaale nagu minagi seda naudin.”

      Kuna see tegi Alice’ile heameelt, pani Lencia kleidi oma ülejäänud riiete juurde.

      Ta arvestas, et nad jäävad neljaks või viieks päevaks.

      Seetõttu lisas ta oma kollektsiooni veel ühe lihtsa õhtukleidi ja ühe päevakleidi.

      Nad pakkisid need garderoobist leitud kohvrisse ja täitsid ka kaks kübarakarpi.

      „Me jätame need siia kuni viimase hetkeni,” ütles Lencia. „Siis paneme need koridori minu toa ette, et teenrid need alla viiksid. Nad ei saa sedasi aru, et need ei tule mitte minu toast, vaid siit.”

      Alice nõustus, et see on mõistlik.

      Lencia oli oma toateenijale juba öelnud, et sel korral soovib ta ise pakkida.

      Siis läks ta oma ema tualettlauakese juurde, et võtta sealt asju, mis aitaksid tal välja paista vähemalt kuus või seitse aastat vanemana, kui ta oli.

      Ta leidis otsitava sahtli põhjast.

      See oli väike karbike, mis sisaldas kahvatut, aga ilusat ruuži ja võiet huulte jaoks.

      Ta mäletas, et ta ema oli öelnud, et Londonis kandsid kõik abielus naised puudrit ja ruuži.

      „Kuigi mina seda ei vaja,” lisas ta, „ei ole mul mingit tahtmist näha välja nagu mõni maamats.”

      „Kas sa arvad, et see teeb sind vanemaks?” küsis Alice.

      „Ma loodan seda,” vastas Lencia.

      Samast sahtlist leidis ta ka puudrikarbi ja – tupsu.

      Seal oli ka väike tume pliiats, mida ema oli arvatavasti kasutanud oma kulmude värvimiseks.

      Ta pani need kohvrisse riiete juurde.

      Siis vaatas ta magamistoas ringi, et veenduda, kas kõik oli samamoodi nagu nende sinna tulles.

      Alice läks esimesena välja ja jooksis oma tuppa, et vaadata, kas toatüdruk oli pakkinud ära kõik need kleidid, mis ta oli hommikul kaasa panna palunud.

      Lencia oli üksinda oma ema magamistoas.

      Ta seisis seal hetke, vaadates voodit, millel ta oli viimati oma ema näinud.

      „Võib-olla on see vale, mamma,” sosistas ta, „et me papale ei räägi. Aga Prantsusmaale minek tähendab Alice’ile nii palju. Ta on olnud väga vapper pärast seda, kui sa meist lahkusid, ja talle on vaja puhkust lossist eemal. Nii et palun ära ole minu peale pahane.”

      Kui ta rääkimise lõpetas, tundus talle nagu oleks ema tema lähedal ja puudutaks käega tema otsaesist.

      Ta ütles endale, et see oli ainult pettekujutelm. Samas tundus see väga tõeline olevat ja tema silmadesse tekkis hirm.

      „Me ei tee mitte midagi, mida sa hukka mõistaksid, mamma,” ütles ta tasa, „aga me ei saa lihtsalt siin õnnetult istuda, sellepärast et papa läks Rootsi ja keegi ei ole meist huvitatud.”

      Jälle tundis ta, et ema sai aru.

      Kartes nutma puhkeda, lahkus ta kiiruga toast, sulges enda järel ukse ja lukustas selle.

      Nüüd oli kõik pakitud.

      Isegi kõik need raamatud, mis Alice oli nii hoolikalt raamatukogust kokku otsinud, olid tema kohvrisse ära pandud.

      Sel hetkel tuli Lenciale meelde, et neil läheb vaja raha.

      Ta oli nii harjunud reisima koos oma isaga, kes hoolitses kõige eest, kaasa arvatud jootrahad, et talle ei olnud selle hetkeni pähegi tulnud, et ta peab maksma kõik selle reisi kulud.

      „Raha!” ütles ta oma õele. „Me oleme selle ära unustanud!”

      „Mina mõtlesin sellele,” vastas Alice, „aga ma arvasin, et sinul peaks seda palju olema.”

      „Mul