Armastuse kaitse all. Barbara Cartland

Meta vürsti juttu pealt kuulas, siis küsis ta mõtlematult:

      „Kuidas te suudate Venemaa ja kõik oma asjad maha jätta?”

      Seda öelnud, taipas Meta kohe, et oli teinud vea.

      Richard kortsutas kulmu ja sõnas ruttu:

      „Ma oleksin pidanud sulle ütlema, et tema kõrgeausus viibib siin vaid mõnda aega ja läheb viimaks ikkagi kodumaale tagasi.”

      Meta sai aru, et oli teinud suure eksisammu.

      „Kui rumal minust,” lausus neiu. „Ei tea, miks ma arvasin, et ta tuli Inglismaale elama.”

      „Tegelikult olen ma sellele juba pikemat aega mõelnud,” ütles vürst, „nii et, preili Lindley, te oleksite justkui mu mõtteid lugenud.”

      „Kui ma vaid oskaksin midagi sellist teha,” sõnas Meta. „Aga kui te seda soovite, siis saate kindlasti isegi aru, et Inglismaa on elamiseks väga rahulik ja hea koht.”

      Kuigi Meta teadis, et oli teinud vea, siis parandas ta selle enda meelest küllalt hästi.

      Samas manitses ta ennast olema ettevaatlikum.

      Tegelikult oli seda ennegi juhtunud.

      Mingil põhjusel teadis Meta inimeste mõtteid enne, kui nad neist rääkisid.

      Õnneks tõi härra Bell neile teed.

      Mehe juhendusel tõid teenrid laua diivani ette, kus see oli asunud ka ema eluajal.

      Teenrid katsid laua pitslinikuga.

      Seejärel tõid nad lauale hõbekandiku ja uhke George III aegse hõbeserviisi.

      Sinna kuulusid teekann, piima- ja koorekann ning suhkrutoos.

      Kõige tähtsam oli väike kuninganna Anne’i aegne kinnine hõbekarbike, kus teed hoiti.

      Meta istus kohale, kus varem istus ema.

      Ta valas teed laua kohal, mis oli võileibade, saiakeste ja küpsiste all lookas.

      Peale selle olid laual veel šokolaadiglasuuri ja valge ning roosa suhkruga kaetud koogid.

      Nathalia hüüatas rõõmsalt.

      „Nüüd ma tunnen, et olen tõesti Inglismaal,” sõnas neiu prantsuse keeles.

      „Ütle seda inglise keeles,” käskis vürst.

      „Selleks kulub nii palju aega,” vaidles Nathalia. „Ma tahan süüa kõike, mis siin laual on.”

      Richard naeris.

      „See kõik on teile,” sõnas Richard. „Ma loodan vaid, et lubate mulle ühe karukujulise piparkoogi.”

      Meta vaatas vennale üle teekannu otsa.

      „Proua Bell küpsetaski need sulle,” lausus neiu. „Ta ei unusta kunagi piparkooke.”

      „Ma olen neid söönud juba ei tea mis ajast saati,” lisas Richard, „ja piparkookideta ei tunnekski ma end nagu kodus.”

      Richard jutustas vürstinnale karukujulistest piparkookidest ja kuidas ta koolis käies kojutulekut ootas, et saaks neid jälle süüa.