Armastuse kaitse all. Barbara Cartland

e>

      Autori märkus

      Vene luureteenistuse kolmanda osakonna lõi tsaar Nikolai I, kes valitses aastail 1825–1855.

      1849. aastal tekitas tõelise sensatsiooni juhtum, kui vahistati välisministeeriumi nooremliige koos üheksateistkümne sõbraga, kes reedeõhtustes seminarides eraviisiliselt kohtusid.

      Neid süüdistati riigivastasuses, mis tähendas nii sunnismaisus- ja tsensuurivastast kriitikat kui ka poolehoidu kiriku, valitsuse ja eraomandi likvideerimisele.

      Pärast mõneajalist vangistust Peeter-Pauli kindluses määrati kahekümnele mehele surmanuhtlus ja hukkamine pidi aset leidma paraadiplatsil.

      Alles siis, kui noored mehed hakkasid enne hukkamisrühma platsile minema, saabus armuandmine, mis määras kohtualustele vangistuse.

      Juhtunu oli küll dramaatiline, kuid kõik süüalused viidi Siberisse.

      Tsaar Aleksander III valitsemisajal muutus kolmas osakond veelgi hirmuäratavamaks ja selle eest polnud keegi kaitstud.

      Tsaari teenistuses olevad õukondlased vaatasid alati enne üle õla, kui rääkima hakkasid.

      Venelased tundsid hirmu isegi kodus lukustatud uste taga olles.

      Esimene peatükk

      1887

      Meta Lindley ratsutas aeglaselt kodu poole.

      Ta tundis end üksikuna, minnes majja, kus polnud peale teenijate kellegagi rääkida.

      Varem oli seal ka tema hoidjatädi, kes oli pidanud aga minema enda koju haiget poega hooldama.

      Kõik oli teisiti, kui Meta ema veel elas, sest siis oli maja kogu aeg sõpru täis.

      Proua Lindley oli kahtlemata olnud ümbruskonna populaarseim naine.

      Paar aastat tagasi leidis aga aset hirmus tragöödia.

      Esmalt kukkus Meta isa Philip Lindley jahil olles õnnetult.

      Arstid nägid tema ravimisega küll vaeva, kuid härra Lindley suri saadud vigastustesse.

      Meest jäid leinama tema abikaasa ja kaks last.

      Lapsed tegid kõik, et emale igati rõõmu valmistada ja kuna proua Lindleyl oli palju sõpru, siis oli naine harva üksinda.

      Samas tundis ta suurt puudust oma abikaasast, keda naine jumaldas.

      Eelmisel talvel, kui ilm läks äkitselt väga külmaks, haigestus proua Lindley kopsupõletikku.

      Metale tundus uskumatu, et ühel päeval oli ema temaga ja juba järgmisel igaveseks lahkunud.

      Metale oli see väga raske aeg, sest vend Richard pidi siis tihti Londonis viibima.

      Seetõttu oli neiu ihuüksi mõisahoones, mis oli varem olnud täis naeru.

      Et Meta oli sügavas leinas, siis hoidsid eemale ka need, kes varem Lindleyde maja tihti külastasid.

      See oli niimoodi osalt kaastundest, osalt aga seepärast, et tavaliselt ei taha keegi õnnetu inimesega eriti suhelda.

      Meta sai sellest aru.

      Samas polnud neiul kedagi, kellega rääkida, kellega koos naerda või teha kõiksugu lõbusaid asju, mida ta oli varem teinud.

      Hobused olid ainsad, kes talle olid jäänud.

      Õnneks oli härra Philip enne surma ostnud paar head jahihobust.

      Need olid mõeldud selleks, et ta saaks koos perega neist talvekuudel rõõmu tunda.

      Meta sai seda nüüd teha.

      Ühtlasi pidas neiu aru, kas ta on ikka nii julge, et talve saabudes üksinda jahile minna.

      Mõnede meelest oli ebasobiv, kui noor tütarlaps ilma saatjata ringi liikus, ka jahil käies.

      Kuid Meta lootis, et Richard hakkab koos temaga rohkem aega veetma.

      Meta ratsutas sissesõiduteele.

      Tema ees kõrguv Elisabethi stiilis maja oli praegu eriti kaunis.

      Aias tärkasid kevadlilled.

      Maja ümber kasvavaid puid ehtisid helerohelised lehed ja õiepungad.

      Kui ema oleks veel elanud, siis oleksid nad sõitnud Londonisse.

      Metat oleks esitletud Buckinghami palee võõrastetoas, kus ta oleks kuninganna Victoriale kniksu teinud, ja kui tolle tervis poleks seda lubanud, oleks Meta teinud reveransi armsale printsess Alexandrale.

      See sai aga juhtuda alles järgmisel aastal.

      Meta pidi tahtmatult mõtlema sellele, et võib-olla on ta siis juba liiga vana.

      Ta oli ema ja isaga nii palju koos olnud, et tundus omaealistest tüdrukutest vanem – kui mitte väljanägemise, siis mõtlemise poolest küll.

      Meta oli teistest ka haritum.

      Härra Philip oli nooruses olnud diplomaat.

      Võõral maal viibides käskis ta Metal ja Richardil selle maa keele selgeks õppida.

      „Kui te vanemaks saate ja tahate reisida, siis pole midagi tüütumat kui sõita võõrale maale, oskamata seal elavate inimeste keelt,” ütles härra Philip.

      Ja et ta oli ise suur keeleoskaja, rääkis ta lastega eri keeltes, esialgu nende lõbustamiseks, kui nad olid väikesed, ja hiljem juba seetõttu, et pidas seda vajalikuks.

      Metal ja Richardil olid ka eraõpetajad.

      Härra Philip eristas väga hästi tõelisi keeletundjaid neist, kes keelt eriti ei osanud, lausudes: „Ega see pole veel kakskeelne, kes oskab teises keeles „Head aega!” ja „Kuidas läheb?” öelda.”

      Viimastel kuudel, mil Meta oli üksi, mõtles neiu tihti kurvalt, et tema haridusest polegi mingit kasu.

      Isa oli lubanud ta kohe pärast kooli lõpetamist välismaale viia.

      Siis aga juhtus isaga õnnetus ja ta suri.

      Ei tulnud kõne allagi, et Meta oleks ema üksinda mõisahoonesse jätnud.

      Nüüd oli ka hoidjatädi ära läinud.

      Meta kirjutas Londonis viibivale vennale haleda kirja, paludes toda kas või paariks päevaks koju sõita, et Meta saaks temaga rääkida.

      „Kui ma pean veel kaua üksi olema, siis hakkan iseendaga rääkima ja inimesed arvavad, et ma olen hulluks läinud!” kirjutas neiu.

      Meta lootis, et vend võtab tema palvet tõsiselt.

      Samas soovis ta, et Richardil oleks mõni ettepanek, mida Meta võiks edaspidi tegema hakata.

      „Kui ma oleksin näitleja või pianist, võiksin endale mõne tööotsa muretseda,” mõtiskles neiu.

      See oli väga äärmuslik mõte.

      Ometi olnuks see parem kui pidevalt ühesuguseid päevi mööda saata.

      Kuigi Meta elas hästi ja jõukalt, polnud tal elult midagi oodata.

      Jõudnud mõisahoone ette, pööras neiu vasakule ja ratsutas tallide poole.

      Need olid väga hästi ehitatud, sest isa oli olnud töödejuhatajaks.

      Talli oleks mahtunud palju rohkem hobuseid, kui seal oli praegu.

      Kuid Meta meelest oli hobuseid praegugi piisavalt, sest peale tema ei ratsutanud nendega keegi.

      Suurem osa päevast kuluski sellele.

      Tallimees, kes oli juba aastaid nende juures töötanud ja kelle meelekohtades oli juba halli, tuli Meta saabudes tallist välja.

      „Kuidas sõit läks, preili Meta?” küsis mees.

      „Tänan küsimast, Abbey, väga hästi. Samson on tubli hüppaja, kuid oleks parem, kui temaga ratsutaks mõni mees,” vastas Meta.

      „Olen teiega nõus, preili,” sõnas Abbey. „Härra Richardil oleks tõesti aeg koju tulla.”

      Meta ohkas.

      Ta hüppas hobuse seljast maha, patsutas Samsonit ja lausus:

      „Las keegi poistest ratsutab temaga homme. Mul oleks aeg Jaanimardikas hüppama viia.”

      Abbey