Rüütel Pariisis. Barbara Cartland

oli see 16. sajandi lõpul ehitatud loss muljetavaldav.

      Ümbritsev maastik oli rikkalikult kaetud puudega, millel olid kevadised rohelised pungad.

      Kutsar sõitis otse eesukse juurde, kuid seal ei paistnud kedagi olevat.

      Krahv kõndis mööda pikka kivitreppi üles ja leidis, et uks on lahti.

      Ta astus halli.

      See oli elegantne ja väga prantsuspärane oma graveeritud ja kaunistatud trepi ning kauni skulptuurse marmorist kaminaga.

      Kõik ümberringi oli räpane.

      Allesjäänud väheseid mööblitükke kattis tolm.

      Trepil ei olnud vaipa.

      Krahv mõtles, mida ta peaks tegema, kui halli teises otsas olevast uksest astus välja üks mees.

      Ta näis karm ja ebameeldiv ning oli riietatud revolutsiooniaegsesse univormi, mis oli nüüdseks räpane nagu losski.

      „Kes te olete ja mida tahate?“ küsis ta agressiivsel toonil.

      Krahv vastas ladusas ja suurepärases Pariisi aktsendiga prantsuse keeles:

      „Mind saatis härra Daguerre ning ma olen Charncliffe’i krahv.“

      „Mina olen Jacques Ségar,“ vastas mees, „selle lossi ülem.“

      „Õnnitlen teid!“ vastas krahv. Ta oli kindel, et mees räägib, kuidas ta selle lossi revolutsiooni ajal üle võttis. Ent ta ei tahtnud kuulda kohalikust poliitikast, vaid soovis ainult teatud asju osta.

      Ta selgitas, mida ta tahab.

      Krahvi meelest jämeda käitumisega Jacques Ségar näitas talle kaht väljapaistvat mööblieset. Krahvi üllatas, et need ei olnud maha müüdud.

      Üks neist on täpselt selline, mis Elaine’ile meeldiks, mõtles krahv.

      See oli Rieseneri valmistatud nurgakapp, keskel oivaline maalitud muster ning jalad ja küljed kullatud.

      Krahv oli meeldivalt üllatunud summa üle, mida Ségar nõudis.

      Ta teadis, et see on väga vähe sellise ilusa mööblieseme eest, kuid oli kindel, et summa on suurem, kui prantslane ootas.

      Krahv tingis, sest oleks olnud rumal seda mitte teha, ning sai nurgakapi endale summa eest, mis oli veerand selle tegelikust väärtusest.

      Suur ja muljetavaldav vastuvõtutuba suurte akendega, mis avanesid formalistlikku aeda lossi tagaküljel, oli tühi.

      Peale ühel seinal rippuva ilusa kell-baromeetri.

      Amori noolest tabatud krahv mõtles, et see oleks väga sobiv Elaine’ile ning ostis selle pärast mõningast kauplemist ära.

      Kaubale lisati kaks lauda, neli Louis XIV tooli ning sekretär Sevres’i portselanist tahvlitega.

      Keskpäeval ütles Ségar agressiivsel toonil:

      „Ma lähen nüüd einestama. Kui olete enda pruukosti kaasa võtnud, siis mul ükskõik, kas sööte seda sees või väljas.“

      „Tänan teid loa eest!“ ütles krahv pisukese sarkasmiga hääles.

      Ent Ségar ei saanud külalise põlgusest aru.

      „Ma olen tagasi umbes poolteise tunni pärast,“ ütles ta, „ning siis võite mulle öelda, mida te veel tahate, või maksta mulle selle eest, mille olete juba välja valinud.“

      Ta sammus trepist alla ning krahv mõtles, et see mees on väga ebameeldiv ning oli rõõmus, et temast lahti sai.

      Jäi veel mitu tuba, mida krahv ei olnud läbi vaadanud.

      Ta leidis, et saab üksi paremini hakkama kui koos Ségariga.

      Ta tundis küüslaugulõhna ja vaenu igaühe vastu, kes ei olnud aadlik.

      Ségar läks, sõites hobusel, mille ta oli võtnud maja lähedalt tallist.

      Krahvi teener ja kutsar tõid sisse piknikukorvi, mille ta oli endaga Pariisist kaasa võtnud.

      Selles oli pasteeti ning mitmeid oivalisi külmroogi, samuti pudel veini.

      Krahv istus käsitöömeistrite valmistatud laua äärde ning Hunt teenindas teda.

      Kui krahv oli lõpetanud, olles söönud kiiresti nagu alati, mõistis ta, et Ségari tulekuni on tükk aega.

      Ta läks välja toast, kus ta oli söönud, ning hakkas magamistube läbi uurima.

      Suurem osa neist olid tühjad, kuid ühes rippus seinal oivaline peegel, millele olid graveeritud amoretid ja lilled ning mille ülaosas oli vapp.

      Krahv teadis, et see on lossi endiste omanike Marigny krahvi ja krahvinna vapp.

      Ilmselt nad giljotineeriti, arvas mees.

      Siis vaatas ta peeglisse, olles kindel, et keegi seisab ta selja taga.

      Ta pööras ringi ning nägi valgete juustega vanemat naist, kes kuulus hoopis kõrgemasse klassi kui Ségar.

      Ta oli puhtalt, ent vaeselt riides ning sammus väga vaikselt tema poole, kuni jõudis krahvi kõrvale.

      „Palun, härra,“ ütles ta, „kas tohiksin teiega rääkida?“

      „Jah, muidugi,“ vastas krahv.

      Vana naine vaatas üle õla nagu kardaks kedagi ning küsis:

      „Te olete inglane?“

      „Olen küll!“

      „Kas te tuleksite minuga kaasa? Mul on teile midagi tähtsat näidata.“

      Tema hääles oli palve, mis krahvi liigutas.

      Ta oli kindel, et naine rääkis perfektselt Pariisi prantsuse keelt ning oli kindlasti hästi haritud.

      Krahv naeratas talle julgustavalt ning ütles.

      „Ma olen valmis vaatama kõike, mida te tahate mulle näidata.“

      Tal oli tunne, et naine on lossis midagi väärtuslikku kõrvale pannud, et see ei satuks ebameeldiva Ségari kätte.

      Jälle vaatas vana naine üle õla.

      Siis läks ta kamina juurde ning pani käe valgele paneelile, mis kattis tervet tuba.

      Krahv vaatas teda üllatunult, kuni osa paneelist libises lahti ning ta nägi selles avaust.

      Naine astus sellest sisse, paludes endale järgneda, ning hetkeks krahv kõhkles, kaaludes, kas see võis olla mingi lõks.

      Siis ütles ta endale, et kindlasti ei kujuta vanem prantslanna endast ohtu.

      Ta astus paneeli vahelt sisse ning see sulgus tema taga kohe.

      1

      teatud müts, tanu – tõlk