Armastuse laul. Barbara Cartland

Susi kerge karjatusena välja paisata:

      „Me…ei tohi… teate küll… me ei… tohi!“

      „Miks mitte?“

      „Sellepärast, et…“

      Susi ei suutnud lauset lõpetada.

      Kuidas ta saakski rääkida abielust, kui mees polnud sellest juttugi teinud?

      „Sellepärast, et, et oleme… eri maailmadest,“ selgitas Susi vaevaliselt. „Lorraine ütleb, et me tohime ainult… kergelt flirtida.“

      „Kas teie meelest on meil pelgalt flirdiga tegemist?“

      „Ma pole… kunagi õieti flirtimisega tegelnud, aga… mulle tundub, et me ei tohiks… sellest, mida tundsime, kõnelda kui millestki tõsisest.“

      Krahv naeris ja selgitas Susi üllatust nähes:

      „Ma naeran, mu aare, sest teie jutt on nii naeruväärne, läbi ja lõhki totter!“

      Susi heitis krahvile pilgu, kohtas mehe tundeküllaseid silmi ja vaatas jälle kõrvale.

      „Kas te tõesti usute, et see on tantsusaalis kohtunud ja veidi – paar tundi, paar päeva, või ka paar nädalat – üheskoos lustida otsustanud paari flirt?“ küsis krahv.

      „See… peab nii olema.“

      „Sest Lorraine ütleb niimoodi? Mu kullakallis, kas te tõesti suudate kontrollida enda südame pekslemist, hääle võnkeid ja silmade tundeväljendust?“

      Susi ei vastanud ja mees jätkas:

      „Eile õhtul me rääkisime teineteisega ja polnud oluline, mida me ütlesime, sest kõnelesid meie südamed, armastusega, tõelise armastusega täidetud südamed, Susi! Me mõlemad teadsime, et see on midagi väga erinevat sellest, mida kumbki meist oli varem kogenud.“

      „Minu jaoks… oli see erinev, teile… mitte.“

      „Kuidas keegi teine peale minu seda teada saab?“ küsis krahv.

      Naine ei vastanud ja mõne aja pärast lausus mees:

      „Vaadake mulle otsa, Susi, ma tahan, et te vaataksite.“

      Aeglaselt, otsekui kartes käsule alluda, ent ometigi olles sunnitud seda tegema, pööras Susi pea krahvi poole ja mees nägi enda poole pööratud väga siniseid, murelikke ja hirmunud silmi.

      Hetkeks olid mõlemad väga vaikselt. Seejärel, justnagu mitte üksteisele lähemale liikudes, vaid sulandudes teineteisesse, põimis mees käed ümber Susi ja surus huuled naise suule.

      Alguses oli krahvi suu hellitlev, nautides naise huulte pehmust, seejärel muutus vallutavaks, nõudlikumaks ning vaistlikult surusid armunud end veelgi enam teineteise vastu, kui suudlus muutus kirglikumaks.

      Alles siis, kui oli tunne, et maailm on seiskunud ja terves universumis pole enam muud kui mehe tugev embus ja tema suudluse hurm, suutis Susi end vabastada, et peita nägu krahvi õlale.

      „Je t’adore, ma Chérie, ma armastan teid! Ma vannun, et ükski suudlus pole eales olnud nii täiuslik, nii õnnestav!“

      Mehe hääl kõlas veidi kähedalt ja ebakindlalt.

      „Palun, palun…“ sosistas Susi. „Ärge pane mind niimoodi tundma.“

      Krahv tugevdas embust ja naeratas.

      „Kuidamoodi siis, mu kullake? Te ei pea vastama, sest minagi tunnen samamoodi.“

      „See ei ole… võimalik,“ püüdis Susi öelda.

      Aga ka siis, kui naine rääkis, võttis krahv tal lõuast kinni ja pööras Susi näo enda poole.

      „Te olete nii ilus,“ sõnas ta, „nii uskumatult ja hingematvalt ilus, aga asi pole ainult selles. On midagi, mida olen otsinud, igatsenud ja hakanud juba arvama, et seda pole olemas – kuni kohtasin teid.“

      Siis suudles krahv Susit veel, ägedalt ja nõudlikult, kuni naine tundis, et tuli mehe huultel on süüdanud tema enda sisemuse.

      Tundus, nagu oleks kogu naise keha tulelõõmas, mis leegitses neist mõlemast läbi ja näis tulevat otse päikese sisemusest.

      Tund hiljem, Bois’s restoranis puude all istudes sõnas krahv:

      „Nüüd me saame rääkida.“

      Nad olid sõitnud krahvi tõllas, ilma et oleksid õieti sõnagi vahetanud. Susi oli tundnud, kuidas kogu tema keha oli mehe lähedusest lausa pakitsevalt teadlik.

      Väikese laua taga istudes tajus Susi selgelt, kuidas krahvist hoovav isiklik mõjuvõim muutis mehe vastupandamatult ligitõmbavaks.

      „Ta on nii kena, ülimalt mehelik,“ mõtles Susi ja punastas omaenda mõtete peale.

      Krahvi pilk püsis naisel. Kuna ujeduse tõttu ei suutnud Susi mehele otsa vaadata, leidis naine endale tegevust pikkade valgete kinnaste käest tõmbamisega. Seda tehes nägi Susi enda abielusõrmust päiksevalguses kuldselt helkimas ning talle näis, et selle sära on justkui etteheide.

      Olgugi et pärast aastast abikaasa leinamist loobus Susi kahvatulilladest ja hallidest kleitidest, mida oli viimased kolm kuud kandnud, ei lubanud mingi loomuomane sisemine tundlikkus kohe erksate värvide juurde naasta.

      Täna aga oli Susi üleni valges, šifoonkleit oli ääristatud raske Valenciennes’i pitsiga, sama pits kattis ka naise kübarapõhja ja kaunistas valget šifoonpäevavarju.

      Heledad juuksed, sinised silmad ja roosakasvalge jume muutis naise eriti nooreks ja krahvi meelest ka puutumatuks.

      Krahv parandas iseennast ja vahetas mõttes sõna „puutumatu“ välja „teadmatu“ vastu. Mees teadis, et oleks nii erutav äratada Susi, too juba esimesel kohtumisel mehe südant puudutanud võluv olevus teadmatuseunest, et teadvustada nende armastust.

      Valjusti aga lausus krahv:

      „Nüüd võite mulle rääkida, mida valelikku ja vaenulikku Lorraine minust pajatas.“

      „See ei olnud vaenulik,“ vastas Susi kärmelt. „Ta ainult tundis minu pärast muret, sest, nagu te isegi juba teate, mõjun ma Pariisis ikka väga… kohatult.“

      Krahv naeratas.

      „Kui te seda usute,“ kostis mees, „siis pole te küll kunagi peeglisse vaadanud!“

      Enne, kui Susi vastata jõudis, lisas krahv:

      „Ent samas olen teiega nõus – Pariis pole tõesti teie koht. Mitte teie lihvimatuse tõttu, nagu te ise ilmselt arvate, vaid seetõttu, et olete nii erinev kõigist neist eilsel õhtusöögil kohatud naistest ja Lorraine’i sõpradest, kellega ta tavatseb aega veeta ning kellest ta vaimustub.“

      „Mille poolest siis… mina erinev olen?“ päris Susi.

      “Selle poolest, mu arm,“ vastas krahv, „et teie olete muinasjutust pärit, olete uinuv kaunitar, kes suigub unes ning ootab elustavat suudlust.“

      Suudluse mainimisest tõusis Susil puna palgele ja mehele tundus see imekaunis.

      „Kui te niimoodi punastate,“ ütles ta, „viiksin teid otsemaid puude varju ja suudleksin teid seni, kuni kumbki meist ei suuda enam hingata ega mõelda muust kui ainult teineteisest!“

      Hetkeks ei suutnud Susi mehe silmilt oma pilku lahti rebida. Siis heitis ta pilgu enda ümber ja ütles kohkunud peenikese häälega:

      „P… palun teid… ärge rääkige niimoodi, kui inimesed ümberringi… meid kuulevad ja vaatavad.“

      „Nad kõik on iseendaga väga hõivatud,“ kostis krahv, „ka meie peame rääkima meist endist, Susi, nagu te isegi hästi teate.“

      „Sel juhul peab see vestlus olema… mõistlik!“ lausus leedi Sherington kindlalt, „arvan, et Lorraine oleks šokeeritud, kui kuuleks, kuidas pärast nii lühikest tutvust nimetate te mind eesnimepidi.“

      Krahv naeris.

      „Võimatu oleks Lorraine’ile või kellele tahes selgitada,