Mõistatuslik süda. Barbara Cartland

hääl – ja ta mõtles, kas nad iialgi suudavad teineteisega suhelda, tema ja see võõras, kellele ta end abielludes annab.

      Tseremoonia oli läbi. Keegi võttis tema näo eest loori ära; tema abikaasa juhtis teda trepist alla suurde telki, mis oli muudetud salongiks ja mille keskpaigas seisis hiiglaslik viiekihiline tort.

      Ta astus ettevaatlikult, püüdes mitte jalgupidi kleidiserva takerduda. Ta ei suutnud markiile otsa vaadata, kuigi mees hoidis ta kätt. Ta tunnetas mehe lähedust, samuti seda, et ta oli pinges.

      Ema sädistas tema kõrval.

      “Siitkaudu, markii… Oh, ei, ma ei tohi teid ju enam nõnda nimetada, eks? Sebastian! Milline meeldiv nimi! Sebastian ja Virginia sobivad nii hästi kokku, on ju! Ma loodan, et teenistus meeldis teile. New Yorgi piiskop on nii meeldiv mees – väga vana sõber. Ma poleks kedagi teist peale tema teid armsa Virginiaga laulatama valinud.”

      Nad olid jõudnud lauani, millel puhkas tohutu tort. See kõrgus tornina nende kohal.

      “Klaas šampanjat!” ütles proua Clay. “Nüüd, muidugi, tervitate te külalisi; seejärel pead sa tordi lahti lõikama. Mina seisan siin. Nemad mööduvad teist järjekorras. Kõik meie sõbrad tahavad teiega nii väga tutvuda, markii, tähendab, Sebastian. Te olete New Yorgis praegu väga tähtis külaline. Nüüd pean ma kõigepealt teie terviseks jooma.”

      “Šampanjat! Šampanjat” kamandas proua Clay üht teenritest. “Üks klaas teile, Sebastian. Üks klaas Virginiale. Teie terviseks, mu kallid! Olge igavesti õnnelikud.”

      “Tänan teid, proua Clay, te olete väga lahke!” Tema hääl oli sügav, vaikne ja talitsetud.

      “Ja nüüd peate te Virginiaga teineteise terviseks jooma,” nõudis proua Clay.

      Markii pöördus tema poole ja Virginia oli sunnitud silmad tõstma. Ta vaatas markiile otsa; vaatas kummalisse, uskumatult ilusasse näkku ega näinud mehe silmades mitte vastikust, mida ta oli oodanud, vaid peaaegu küünilist osavõtmatust, milles oli üsna võimatu eksida. Virginia jõllitas talle jahmunult otsa, sest see polnud üldsegi see, mida ta oli oodanud.

      “Sinu terviseks, Virginia!” kuulis ta meest ütlevat. Kui ta pingutas, et vastata, leidis ta, et tuba keerleb tema ümber ringi ning pulmatort kaldub külili. Ja ta teadis, et see pole tort, vaid raha – kuldne, sädelev raha! See kukkus, lendas, prantsatas talle peale, ja ta ei suutnud enam kauem sellele vastu panna.

      Ta tundis end selle raskuse all kokku kägarduvat ning teadis kellegi kisendamist kuuldes – ta arvas, et see on ema ja ometi polnud ta selles päris kindel –, et kuld matab ta enda alla ja pääsu pole!

      Teine peatükk

      Kostis linnulaulu. Virginia leidis end seda kuulamas, püüdes üht linnuliiki teisest eristada. Kunagi ammu tundis ta iga laululindu nimetuse järgi.

      Ta avas väga aeglaselt, pingutades, silmad. Punaste, valgete ja kollaste liblikate pilv liikus erksinise taeva taustal ning tal tekkis lummuse- ja õnnetunne. Järsku ilmus tema ja taeva vahele üks nägu ning üks hääl ütles väga pehmelt ja samas ärevalt:

      “Sa oled ärkvel! Virginia, sa oled ärkvel!”

      Virginia püüdis rääkida ning arvas hetkeks, et tema kurk on kangestunud. Siis küsis ta vaevukuuldavalt sosistades:

      “Kes… te olete?”

      “Ma olen sinu tädi, Virginia – tädi Ella May! Kas sa mäletad mind?”

      “Ma… mäletan… sind.” Tema sõnad olid vaevukuuldavad. Virginia silmad sulgusid ja ta jäi magama.

      Mitu tundi hiljem, võib-olla ka mitu päeva, tuli ta taas teadvusele. Linnud olid nüüd vait, aga kui ta silmad avas, olid liblikad alles ja ta tajus, et peab olema päevane leitsak. Ta nägi vistaaria õit, mis ulatus üle veranda serva, vähemalt talle tundus, et see koht, kus ta lamas, on veranda. Tugev käsi toetas teda ja tema huulte juurde tõsteti klaas.

      “Joo, Virginia, see teeb sulle head,” ütles tema tädi hääl.

      Ta jõi kuulekalt. See oli maitsev, aga kui ta paar sõõmu oli võtnud, viidi klaas minema.

      “Kus… ma… olen?” küsis Virginia, silmad liblikatel. Need paistsid sümboliseerivat midagi, mida ta püüdis saavutada või oli see hoopis miski, mille ta oli kaotanud?

      “Sa oled minu majas. Ma hoolitsen su eest.”

      “Tädi… Ella… May,” pomises Virginia. “Mulle… meenub… nüüd; sa oled… põetaja. Kas ma… olin haige?”

      “Jah, kallis, väga haige.”

      “Mis mul… viga… oli?”

      “Ma ei usu, et sa sellest praegu rääkida tahad,” vastas tädi. “Lama vaikselt. Natukese aja pärast annan ma sulle veel juua.”

      “Ma tahan… kohe,” käis Virginia peale. “Mul on… janu.”

      Tema huultele tõsteti klaasi ja ta püüdis aru saada, mis selles maitsvas vedelikus tema kurgu kuivust leevendas.

      “M… Mesi!” ütles ta valjult, kui oli joomise lõpetanud.

      Tädi naeratas.

      “Ja vesikress ja seller ning teised rohelised köögiviljad.”

      “Köögiviljad?” Virginia oli üllatunud, kuid teema jätkamine nõudis liiga suurt pingutust. “Kui kaua… olen ma… siin olnud?”

      “Kaua,” vastas tädi.

      Virginia vaikis. Siis ütles ta:

      “Ma püüan… meenutada. Ma kukkusin… Ka juhtus mingi… õnnetus?”

      “Ära selle pärast praegu muretse,” palus tädi. “Jää, palun, lihtsalt magama.”

      “Mul on tunne, nagu oleksin ma… maganud… väga kaua… aega,” pomises Virginia ja uinus juba enne, kui ta oli viimase sõna öelnud.

      Kui ta uuesti ärkas, oli juba õhtu. Ta oli majas. Kardinad olid ees – rõõmsad sitskardinad, mitte kallid, aga ilusad. Tuba oli väike, madala laega ja kuigi oli suvi, põles koldes tuli.

      Virginia pööras end ja tädi tõusis kamina eest ning tuli tema poole.

      “Sa oled jälle ärkvel,” ütles ta. “Mis sa arvad, kas suudad pisut suppi alla neelata?”

      Virginia noogutas. Tädi toitis teda. Supp oli veelgi maitsvam kui meejook. Kui ta oli üsna korraliku osa sellest ära söönud, tundis ta end vähem väsinuna.

      “Mul on… hea meel… sind näha, tädi… Ella… May,” ütles ta, valides ettevaatlikult sõnu, nagu oleks neid raske meelde tuletada. “Ma mõtlesin sinust sageli… aga sa ei tulnud kunagi… New Yorki… meile külla.”

      “Ei, kallis,” vastas tädi leebelt.

      Virginiale kangastus mälestus – kõrgendatud häältest – isast, maruvihasena nagu ta sageli oli, kui keegi talle vastu astus – emast, samuti vihasena – uste paugutamisest ja tädi Ella May majast lahkumisest, pisarad silmis, kuid otsusekindla ja kõigutamatuna.

      “Ma… mäletan,” ütles Virginia valjult. “Sa läksid… ära.”

      “Jah, kallis,” vastas tädi Ella May. “Ma läksin ära, et abielluda. Aga ma tulin sinu laulatusele, sest su ema palus mind.”

      “Minu… laulatusele!” Virginia oli väga vaikne. Siis ütles ta nagu iseendale: “Tort… kukkus mulle peale… ja kuld! Mu pea… valutas. See pidi olema see suur… inetu… tiaara.”

      “Kui sa maha kukkusid,” ütles tädi Ella May, “veeres see tiaara muudkui mööda põrandat ringi.”

      Virginia tundis huuli tõmblevat, siis kõlas nõrk, vabisev naer.

      “Minu arvates on tiaarad alati olnud naeruväärselt kasutud!” naeratas tädi Ella May.

      “Ema… nimetas seda… krooniks,” ütles