Armastuse puudutus. Barbara Cartland

süttis ta silmis sädemeke.

      “Ma tean, miks… sest te ootasite, millal Ronaldi toetussumma saabub. See oli teist väga lahke… väga lahke.”

      “Ja väga ebaeetiline!” sõnas advokaat naeratades.

      Hetkeks valitses vaikus ja siis küsis Tamara:

      “Kas me peame seda talle teatama… praegu?”

      “Kardan küll,” vastas Lawson. “Te ei taha ju, et ma käituksin sedavõrd ebaseaduslikul moel, et mind ei lubataks enam praktiseerida advokaadina.”

      “Ei, muidugi mitte,” vastas Tamara, “ja te olete juba niigi vastutulelik olnud. Olen kindel, et mu õemees ei maksnud teie firmale kunagi nende paljude kordade eest, kui ta pidi teilt nõu küsima arvukate dokumentide osas, mis puudutasid tema kinnisvara ja muidugi paati.”

      “Sel pole erilist tähtsust,” vastas Lawson. “Nagu ma juba ütlesin, hindasin ma sõprust teie õemehega ja ma ei usu, et keegi, kes teie õde tundis, poleks teda armastanud.”

      “Kahju, et Granti perekond ei kuule, mida te räägite,” märkis Tamara.

      “Kas peate seda minust väga häbematuks, preili Selincourt, kui ma teen ettepaneku, et Granchesteri hertsogiga kohtudes ei hakka te vanu asju meelde tuletama?” küsis Lawson. “Rahulduge sellega, et üritate panna teda huvi tundma kolme orvu vastu ja võtma neid kui oma ainuvastutust.”

      “Eeldades, et ta keeldub üldse midagi nende heaks tegemast?” vastas Tamara. “Tõenäoliselt nii lähebki, arvestades seda, et nad on minu õe lapsed.”

      “Ma ei suuda uskuda, et hertsog laseks nälga jääda kellelgi, kes kannab Granti nime,” kostis Lawson. “Kui vihane vana hertsog lord Rolandi peale ka ei olnud, ometi jätkas ta kõik need aastad toetusraha saatmist.”

      “Mis jäi ikka niisama suureks nagu siis, kui ta oli veel Oxfordi üliõpilane,” vastas Tamara põlglikult.

      “See oli aga üsnagi märkimisväärne,” märkis advokaat tungival toonil, “ja hertsog oleks tegelikult võinud oma poja sõna-sõnalt pennita jätta.”

      “Kui te arvate, et ma kavatsen nende perekonnale tänulik olla, siis… seda ma ei ole!” sõnas Tamara kalgilt. “Mis puutub praegusesse hertsogisse, siis kõige põhjal, mida ma temast kuulnud olen…”

      Ta tegi kummalist häält ja pani käe suu ette.

      “Mis viga?” küsis Lawson hämmeldunult.

      “Mulle tuli just praegu meelde… Ma ei ole seni selle peale mõelnud, aga ma ei saa… Mina ei saa lapsi Granchesteri hertsogi juurde viia. Kui nad sinna lähevad, siis… ilma minuta!”

      “Aga miks?” päris advokaat.

      “Sest ma olen… oma romaani… kirjutanud temast!”

      “Hertsogist?”

      Tamara pani käe laubale, nagu üritades kainelt mõelda.

      “Kas mäletate mu esimest raamatut, mis, kuigi väljamõeldis, oli kergelt satiiriline?”

      “Muidugi, ja ma leidsin selle väga lõbusa ja originaalse olevat,” mainis Lawson.

      “See uus raamat, mis iga hetk peaks trükist tulema, on romaan kiuslikust, kalgist, pahast hertsogist, kes tegelikult on praegune Granchesteri hertsog!”

      “Aga te pole teda ju kunagi näinud ega tea temast midagi!”

      “Ma tean seda, mida Ronald mulle rääkis, ja et ma asja vastu huvi tundsin, siis otsisin välja kõik, mis temast on kirjutatud ajalehtedes ja ajakirjades.”

      Ta vaatas masendunult Lawsonile otsa ja jätkas:

      “Kui Ronaldi Oxfordi-sõbrad meil käisid, rääkisid nad alati hertsogist igasuguseid lugusid ja ma jätsin need meelde.”

      “Ja te arvate, et hertsog tunneb end ära?” küsis Lawson. “Sel juhul võib teie raamatut laimavaks pidada.”

      “Ma ei usu, et ta tahaks ennast sealses kirjelduses ära tunda,” vastas Tamara. “Mul pole mingit põhjust arvata, et ta raamatut üldse kunagi loeks, aga…”

      Ta vaikis ja hetke pärast küsis Lawson:

      “Mida täpselt te kirjutasite niisugust, mis võiks sundida Tema Hiilgust end samastama karakteriga, keda olete portreteerinud?”

      “Esiteks on romaani pealkiri “The Ducal Wasp – Hertsoglik herilane”, ja selles on üks kaabaklik hertsog, kes käib ringi ja teeb kõiki õnnetuks. Ta sõidab ringi tõldadega, mis on alati musta ja kollast värvi, ja ta teenritel on musta ja kollasega livreed.”

      “Mis on Granti perekonna värvid,” lisas Lawson.

      “Täpipealt!” vastas Tamara. “Ja, oh, seal on palju muudki, mida Ronald rääkis mulle temast ning lossist. On ka väljamõeldud intsidente, nagu võiduajamine, kus see kaabakas pidurdab favoriiti nii, et saaks ise palju raha, panustades teisele hobusele oma tallidest, kes loomulikult võidab.”

      Lawson pühkis käega laupa.

      “Miks te ei lasknud mul seda lugeda, enne kui kirjastajale saatsite? Kahtlemata hakatakse teid süüdistama laimamises ja sunnitakse maksma hiigelsuurt kahjutasu.”

      Tamara naeris:

      “See pole mingi probleem. Kui mul raha ei ole, siis ma maksta ei saa.”

      “Sel juhul võite vangi minna.”

      “Siis ma vannun, et iga sõna, mille kirja panin, on sulaselge tõde, ja seega õigustatud.”

      Lawson ägas.

      “See on küll niisugune asi, mida mitte mingil juhul juhtuda ei tohi! Te istute siin, preili Selincourt, just praegu, ja kirjutate kirjastajatele, et võtate oma raamatu tagasi!”

      “Tagasi?” hüüatas Tamara. “Mitte midagi niisugust ma ei tee!”

      “Te peate! Te peate aru saama, et see on ainus võimalik tegutsemisviis,” käis advokaat peale.

      Ta märkas sõjakat tulukest Tamara silmades ja sõnas vaikselt:

      “Te peate mõtlema lastele! Teades, mida te hertsogi loomusest arvate, milline ta on, kas suudaksite taluda mõtet, et saadate nad omapäi Granchesteri lossi? Ma tean, et nad oleksid seal ilma teieta õnnetud.”

      Järgnes pikk vaikus. Siis andis Tamara alla.

      “Ei, teil on õigus. Ma saadan neile selle kirja.”

      “Koostan teile mustandi,” sõnas Lawson. “Homme hommikul läkitan kiirteate hertsogile, informeerides teda venna surmast ja teatades, et lapsed tulevad järgmise nädala algul.”

      “Kas… juba nii kiiresti?”

      “Me peame meeles pidama mister Trevenat.”

      “J-jah… muidugi.”

      Tamara tõusis jälle ja kõndis akna juurde.

      “Ma mõtlen,” sõnas ta, “et kui ma pean… nendega koos minema, ja ma saan aru, et Vava on liiga noor, et üksi minna, siis oleks vahest parem, kui ma ei läheks sinna… Maïka õena.”

      Lawson mõtles hetke öeldu üle järele ja ütles siis:

      “Ei, muidugi mitte, ma oleksin selle peale ka ise tulema. Kõige parem oleks öelda, et te olete nende eest hoolitsenud kui…”

      “Guvernant,” torkas Tamara vahele. “Sel juhul peab ta mulle vähemalt palka maksma, nii et ma ei sõltu tervenisti temast.”

      Lawson silmitses neidu ja nähes, kuidas päikesekiired ta tumepunastes juustes helkisid ja need leegitsevkuldseks muutsid, mõtles ta, et Tamara näeb tavaliste laste järele vaatavate guvernantidega võrreldes väga erinev välja.

      Ta ei sõnastanud aga oma mõtteid valjusti ja küsis vaid:

      “Kuidas ma teid kutsuma hakkan?”

      “Mis tähtsust sel on?” küsis Tamara. “Ei, oodake, see peab