.

/p>

      Strathearn Gordoni ja T. G. B. Cocki raamat “A People’s Conscience” – “Rahva südametunnistus” kirjeldab aastatel 1729–1837 parlamendikomisjoni poolt läbi viidud kuut tüüpilist uurimust, mida kuulati Alamkojas, sealt on pärit raamatus ära toodud andmed. Lapsprostituutide armetu olukord ei paranenud ja Victoria ajastul muutus nende olukord tegelikult veelgi hullemaks.

      Paradise Row oma sajandivanuste kuulsate elanikega kisti maha 1906. aastal. Vauxhall Gardens lõpetas tegevuse 1859. aastal. Lõbustusasutus pandi kinni ja krundile, mis oli näinud nii palju hiilgavaid etendusi ja nii palju väljapaistvaid külalisi, ehitati hooned. Teated tulekahjupolitseist ja pritsimeeste brigaadidest on ajalooliselt tõepärased, niisamuti ka 1819. aasta ajalehed.

      Esimene peatükk

      1819

      Esimene parempoolne hobune rakendis hakkas lonkama ja krahv Staverton kirus kuuldamatult. Ta pingutas ohje ning sundis hobused paigale, faetoni tagaistmelt hüppas maha tallipoiss ja tõttas vaatama, milles on asi.

      “Küllap see on kivi, milord,” ütles poiss rõõmsalt. “Teed on kohutavalt halvad.”

      “Tõesti halvad!” kordas krahv, jättes kangemad väljendid pruukimata.

      Ta sidus ohjad faetoni esiotsa külge ja astus maha.

      Tee oli tõepoolest äärmiselt kivine ja polnud midagi imestada, et üks kivike oli hobuse kabja sisse tunginud.

      Ta mõtles, et oli ehk liiga hoolimatult ja kiiresti nii konarlikul teel sõitnud, kuid tal oli kiire, et jõuda Londoni, et pääseda igavusest, mida ta pidi taluma St. Albansi lähedal mõisas, kus ta peatus, et jälgida kahe hästituntud poksija matši.

      Matš oli olnud suurepärane ja krahv oli võitja peale välja pannud suure summa raha. Kuid seltskond ja toit, mida võõrustaja pakkus, olid otsast lõpuni üksainus pikk haigutus.

      Muidugi, krahvi polnud kerge lõbustada, tema arust oli väga palju asju ja suur hulk inimesi põrgulikult igavad.

      Oli meeldiv kevadhommik. Tee ääres rohus kasvas palju lilli ja hekkide all õitsesid priimulad, ning stsillad katsid puudealuse helesinise vaibaga.

      Krahv jälgis, kuidas tallipoiss õngitses ettevaatlikult kabja seest välja terava kivikillu, nii et raud ei hakkaks loksuma.

      Krahv silmitses heal meelel oma rakendit. Kaks paari ideaalselt kokku sobivaid pigimusti läikivaid hobuseid, nii toredaid loomi polnud Nelikrakendi Klubis kellelgi vastu panna.

      Et jalgu sirutada, jalutas krahv kõrges rohus, hoolimata sellest, et õietolm hakkas tema läikivate Hesseni ratsasaabaste külge, mida oli šampanjaga läikima löödud, nagu soovitas Beau Brummell.

      Ühel pool tee ääres seisis harilikust kõrgem telliskivimüür, mis piiras mõne tähtsa aristokraadi parki.

      Kitsaste ja algselt punast värvi telliste värv oli ajapikku mahenenud, nii et nüüd oli müür tumeroosa, mis ütles krahvile, kes oli muististe alal asjatundja, et see pärineb Elizabethi ajast.

      Ilus oli vaadata, kuidas kevadpäikese kiired telliskividel mänglesid. Krahv mõtles parajasti, et müür, mis ümbritses Stavertoni mõisat Oxfordshire’is, võiks olla sedasama värvi, kui äkitselt lendas tema peast paari tolli kauguselt mööda mingi raske objekt.

      Objekt potsatas krahvi jalge ette maha ja mees nägi hämmastusega, et tegemist oli nahast käsikohvriga, mis polnud küll kuigi raske, kuid osutunuks kahtlemata ohtlikuks relvaks, kui ta oleks sellega pihta saanud.

      Mees vaatas, kust see kohver lendas, ja nägi parajasti üht naisterahvast üle müüri ronimas.

      Kõigepealt paljastusid üpris siivutus ulatuses ütlemata sihvakad jalad, siis maandus jalgade omanik nõtke graatsiaga, mis hoidis teda üle selja siruli lendamast, nagu oleks võinud karta.

      Neiu maandus, nägu müüri poole, ja alles ümber pöördudes märkas krahvi, kelle jalge ees maas seisis tema kohver.

      “Igatahes ütlemata ohtlik tegu,” mainis krahv külmalt. “See oleks võinud mu nokki lüüa, kui oleks tabanud.”

      “Kust mina võisin teada, et keegi seisab selle ainsa paiga lähedal, kust on võimalik üle müüri ronida?” küsis neiu.

      Ta astus lähemale ja mees märkas, et neiu hoidis kübarat käes, juuksed olid tal aga kuldsed, punaka helgiga.

      Kui tütarlaps pilgu tõstis, nägi mees, et neiul olid väga suured, pisut viltuse lõikega silmad, milles välgatas midagi üleannetut. Neiu huuled olid vibuna kaarjad ja andsid talle vallatu ilme.

      Rangelt võttes polnud neiu ilus, kuid mehe arust oli tal tõesti kütkestav nägu, täiesti erinev kõigist neist neiunägudest, mida ta oli siiamaani näinud.

      “Ma oletan, et te parajasti põgenete?” mainis krahv.

      “Vaevalt küll hakkaksin ma üle müüri ronima, kui võiksin väravast välja kõndida!” kostis vastuseks.

      Neiu kummardus reisikotti võtma, kui märkas krahvi hobuseid.

      “Kas need kuuluvad teile?” küsis ta vaimustusevärinal.

      “Kuuluvad küll,” vastas mees, “kuid esimesele parempoolsele läks kivikild kabja sisse, sest teie teed on lausa jälestusväärsed.”

      “Need pole minu omad!” sähvas tütarlaps. “Aga hobused on toredad! Ma ei ole nii toredaid hobuseid näinudki!”

      “Mulle teeb au, et te niiviisi mõtlete,” ütles krahv sarkastiliselt huuli kibrutades.

      “Kuhu te lähete?”

      “Juhtumisi Londonisse.”

      “Siis palun… palun võtke mind kaasa! Ma soovin just sinna minna ja mulle meeldiks üle kõige sõita tõllas, mille ette on rakendatud nii haruldased hobused.”

      Neiu astus hobuste poole, olles täiesti unustanud käsikohvri, mis seisis ikka veel krahvi jalge ees rohus.

      “Pean oma kohuseks küsida, kelle eest te ära jooksete ja miks,” ütles krahv.

      Tütarlaps seisis hobuste kõrval ja vaatas neid hiilgaval pilgul.

      “Küll on toredad hobused!” ohkas ta. “Kuidas teil õnnestus nii oivaliselt kokkusobiv rakend kokku saada?”

      “Ma esitasin teile küsimuse,” ei jätnud krahv.

      “Mille kohta?” küsis neiu hajameelselt ja lisas siis:

      “Ma põgenen koolist, ja kui ma ei taha, et nad avastaksid minu kadumise, peaksime liikuma hakkama.”

      “Ma ei taha olla segatud millessegi laiduväärsesse,” ütles krahv.

      “See kõlab väga kitsarinnaliselt,” vastas neiu halvakspanevalt, “aga kui teie mind kaasa ei võta, siis teeb seda ülemteener Jeb. Ta peaks iga hetk siin olema.”

      Tütarlaps vaatas teele ja pööras siis pilgu taas krahvile.

      “Palun võtke mind kaasa,” anus ta. “Mitte miski, mis te ütleksite või teeksite, ei sunni mind tagasi minema, nii et kas teie või Jeb. Aga mulle meeldiks palju rohkem teiega sõita.”

      Samal ajal ajas krahvi tallipoiss selja sirgu.

      “Korras, milord.”

      Neiu ei pööranud pilku krahvi näolt.

      “Palun,” anus ta peaaegu hingeõhuga.

      “Võtan teid ühel tingimusel,” ütles krahv.

      “Mis see on?”

      “Te räägite mulle, miks te ära jooksete, ja kui ma ei pea põhjust küllaldaseks, toon teid tagasi.”

      “Te ei saa olla ometi nii reetlik!” hüüatas tütarlaps. “Aga tegelikult on mul ärajooksmiseks piisav põhjus.”

      “Oleks hea, kui oleks,” ütles krahv karmilt.

      Ta aitas neiul faetonisse istuda ja sidus ohjad lahti.

      Tallipoiss võttis maast reisikoti, asetas selle sõiduki tahaotsa ja hüppas hooga kõrgele teenripukki. Hobused võtsid paigast.

      Natuke aega sõideti vaikuses ja krahv tajus, et teekaaslane ei mõtle temast, vaid tema hobustest.

      “Ma ootan,” ütles ta.

      “Mida?”

      “Te