Suurejoonelised pulmad. Barbara Cartland

eelistan üksi einestada, doktor,” ütles ta ja imestas, miks arstil polnud taktitunnet mõista, et ta ei soovi end näidata.

      “Noh, kindlasti on teil mugav koht, kus süüa,” märkis arst.

      Samal õhtul palus õde Teresa Dorindal minna arsti vastuvõturuumi mingite ravimite järele, mida arst oli Letty jaoks valmistanud.

      “See on arstim, mis leedi Lettice’i arvates rahustab tema magu,” seletas ta Dorindale, “ja ma andsin doktorile täna hommikul teada, et meie pudelitäis on peaaegu otsas.”

      “Ma toon selle ära,” lubas Dorinda.

      Ta läks alla kajutisse, kus arst tavaliselt oma patsiente vastu võttis, kuid seal polnud kedagi.

      Stjuuard, kes Dorindat uksel kohtas, teatas talle, et doktor on kõige tõenäolisemalt laeva laekuri kontoris.

      Dorinda läks ülemisele tekile tagasi.

      Ta koputas laekuri erakontori uksele ja kui see avati, selgitas oma tuleku põhjust.

      Dr Johnson istus parajasti tugitoolis, napsiklaas käes.

      “Astuge sisse, miss Hyde,” kutsus ta rõõmsalt ja tõusis püsti. “Teil ei ole veel võimalust olnud meie laekuriga kohtuda, kuid ta lausa igatseb teiega tutvuda.”

      Dorinda vaatas üllatusega laekuri, ilmastikust pargitud umbes viiekümneaastase mehe poole.

      “Ta tunneb suurt uudishimu teie hoolealuse vastu.” Dr Johnson naeratas. “Nagu te ette võite kujutada, räägib temast kogu laev.”

      “Leedi Lettice’ist?” küsis Dorinda.

      “Kellest siis veel?” küsis arst vastu. “Maximus Kirby tulevane pruut! Mees on Singapuris võrdlemisi tähtis isik, nagu te kindlasti ka ise hästi teate.”

      “Ma arvan, et peaksin kajutisse tagasi minema,” ütles Dorinda kohmetult, “kui te annaksite mulle selle rohu, mida te õde Teresale lubasite.”

      “Tulge nüüd, miss Hyde,” veenis teda dr Johnson. “Te ei tohi seesuguselt minema joosta! Teie tohtrina kavatsen ka teile ravi määrata. Teil läheb tarvis klaasike madeirat ja veidi usalduslikku lobisemist. Olete teekonna algusest peale väga seltsimatu olnud.”

      Dorinda üritas protesteerida, aga see oli lootusetu.

      Ta ei suutnud dr Johnsoni sõbralikkusele vastu panna ega keelduda madeiraklaasist, mille laekur talle pihku pistis.

      Samuti turgatas talle pähe, et siin istub kaks meest, kes võisid talle Maximus Kirbyst jutustada, ning ta pidi peagi avastama, et neil oli sel teemal päris palju rääkida.

      “Kas olete Võimast Maxi kohanud?” küsis dr Johnson Dorindalt.

      “Ei, ma ei ole temaga kunagi kohtunud,” vastas Dorinda tõele vastavalt. “Kas teda kutsutakse niimoodi?”

      “Enamik inimesi Singapuris nimetab teda Kõikvõimsaks,” kostis laekur naerdes, “ja see on väga kohane kirjeldus. Ta juhib seda paika siidkindas peituva raudse käega ja seal ei ole ainsatki hiinlast, kes tema ette ei heidaks ja ta saapaid ei lakuks, kui ta käsiks seda teha.”

      “Miks nad teda nii väga imetlevad?” tahtis Dorinda teada.

      “Esiteks sellepärast, et ta tõi neile majandusliku heaolu,” vastas arst, “ja teiseks seepärast, et ta on seda laadi mees, keda nad tahavad ebajumalaks pidada.”

      “Milline ta on?” küsis Dorinda.

      Kaks meest vaatasid teineteisele otsa ja pahvatasid naerma.

      “Lase edasi, kirjelda teda,” ütles arst laekurile.

      “Ma ei oska,” tunnistas laekur. “Ma oletan, et “fantastiline” oleks päris kohane kirjeldus.”

      “Proovi veel “muinasjutuline” – “ülimuslik” – “köitev” – “autokraatne” – “kõikvõimas”! Sina vaid nimeta ja ma olen sellega päri,” naeris dr Johnson.

      “Ma imestan just praegu,” tähendas laekur, “kas leedi Lettice mõistab, millesse ta laseb end kiskuda? Seal ei ole ainsatki naist, kes poleks valmis tal silmi peast kratsima, et ta Maxi otse nende nina alt ära napsas!”

      Dorinda vaatas kartlikult ühelt mehelt teisele.

      Ta mõistis, et nad rääkisid praegu tema ees vabalt, kuna pidasid teda ainult leedi Lettice’i seltsidaamiks.

      Veelgi enam, ta oli alati leidnud, et vaid vähesed inimesed kohtlesid teda tema moonutava vea tõttu nagu tavalist noort naist.

      Ta oli saanud nii palju usaldusavaldusi, saanud teada nii palju saladusi igasuguste inimeste ja nende olukordade kohta lihtsalt seepärast, et mingil kummalisel moel näis ta erinevat tavalisest mehest või naisest, kellega ta kokku puutus.

      Kuna ta normaalsena välja ei näinud, ei paistnud ta ka normaalse naisena ning seetõttu olid inimesed valmis rääkima talle asju, mida nad muidu kindlasti poleks rääkinud.

      Kõik Alderburne’i küla elanikud olid ta ühel või teisel ajal oma usaldusaluseks valinud, iga majas või väljaspool maja töötav teenija vaatas talle nagu oma sõbrale.

      “Milline pruut välja näeb?” küsis laekur.

      “Imekaunis!” vastas arst. “Ma ei ole veel iial nii armast tütarlast näinud! Singapuri daamide pärast ei tarvitse muretseda. Ta teeb nad kõik tümaks.”

      Dorinda naeratas.

      “Mul on väga hea meel, et kuulen teid nii ütlevat, doktor.”

      “Et Maxi kinni pidada, peab ta olema rohkemat kui ainult ilus,” tähendas laekur.

      “Mida te sellega silmas peate?” tahtis Dorinda teada.

      “Noh, doktor Johnson ja mina oleme aastate jooksul tundnud väga paljusid Maxi sõbratare,” kostis laekur, rüübates kõrgest pokaalist lonksu viskit.

      “See on tõsi,” möönis arst. “Mäletad sa Täiuslikku Pearli? Taevake, seda raha, mida Max tollele naisele kulutas!”

      “Vean kihla, et ta oli seda väärt!” kinnitas laekur. “Jumalik olevus. Nimi sobis talle täiuslikult, sest ta oli ise nagu pärl.”

      “Kes ta oli?” küsis Dorinda, püüdes vältida üllatusnooti oma hääles.

      “Hiinlanna!” seletas dr Johnson. “Max leidis ta Hongkongist. Te ei ole iial näinud midagi nii eksootilist ja ainulaadset.”

      “Max hoolitses kindlasti, et ta elaks oma nime vääriliselt,” märkis laekur. “Ta kinkis naisele tuvimuna suurusi pärleid – terveid nööritäisi! Mõnikord ma imestasin, kuidas ta suutis neid oma hapra luigeliku kaela ümber kanda.”

      “Veel olid Goldie briljandid,” tähendas arst.

      “Goldie!” laekur viibutas sõrme ja pahvatas naerma. “Suudad sa kunagi neid pidusid unustada? Jumal, olid need alles lõbusad! Kas sa mäletad toda pidu, mis kestis kolm päeva? Kui ma viimaks laevale tagasi jõudsin, arvasin, et mu pea läheb lõhki!”

      “Kes oli Goldie?” küsis Dorinda väga vaikselt.

      “Austraallanna,” vastas dr Johnson. “Armas tüdruk. Juuksed nagu kuld. Nahk päikesest vaevalt puudutatud ja naer, mis näis helisevat nagu kellamäng.”

      “Mis Täiusliku Pearli ja Goldiega juhtus?” uuris Dorinda.

      “Max tüdines neist,” vastas laekur. “Ta tüdineb kergesti. Ta on seikleja, otsib alati midagi uut, leiab alati uusi maid, mida vallutada.”

      “Kindlasti ei kohta ta suurt vastupanu,” märkis arst naeru kõhistades.

      Laekur vaatas korraks Dorinda poole ja pööras siis pilgu jälle mujale.

      “Me üritame praegu välja selgitada, miss Hyde, kas teie noorest daamist saab Maxile hea naine, kes suudab teda veenda rahunema.”

      “Ma usun, et just seda tahab Max teha,” ütles arst.

      “Mis