Vaimu hoiatus. Barbara Cartland

kõrgeauline lord korrapärane külaline meie majas ja ma vaevu söendan sulle rääkida, et armuline proua on võtnud nõuks tema naiseks saada!

      Kui ärra peaks tegema midagi nii mõtlematut, siis saan ma sulle öelda ainult üht, häda ja viletsus on tulemas ja pole kahtlustki, et seda sa tundma saad ning ka kõik ülejäänud suures majas.

      Enamus teist jääb ilma oma kohast. Nigu ma juba varemalt sulle ütlesin, ei jää keegi armulise proua juurde pidama kauemaks kui mõneks kuuks ja nad ütlevad, et parem nälgivad kui tema juures edasi teenivad!

      Ainult minuga on ta viisakas, sest ta ei leia nii kergesti kedagi teist, kes oleks sama osav nõelaga ümber käimisel kui mina seda olen ja seda tänu sulle.

      Kõiki ülejäänuid kohtleb ta kohutavalt ja ta karjub nende peale, nagu ta oleks üks nende rämedate Sheperdi turu naiste hulgast, kuid mitte kunagi kõrgeaulise lordi peale. Oo ei! Ärra juuresolekul pole ta hoopiski selline. Ta jutt on magusam kui mesi, ta ise on õrn ning armas kui lilleõieke ja ärral pole vähematki arusaamist milline ta tegelt on.

      Sa ilmselt ei usu kui ma sulle ütlen, et teised mehed magavad proua voodis kui ärral on muid kohustusi ja proua on kindel, et ta tagasi ei tule. Ma ütlen sulle, see on kohutav!

      Siin on üks lord Bayford, kellele tõuseb sellest tulu kui armuline proua oma kavatsused teoks teeb ning kõrgesti austatud lordi naiseks saab.

      Ma juhtusin parajasti ühel hilisel õhtutunnil magamistoast mööda minema kui nad omavahel rääkisid ja ma kuulsin kui lord B. ütles: “Sellest tõuseb tulu meile mõlemale, Esther kui sinust markiis saab. Sa võid minu peale loota. Ma kõrvaldan kõik takistused sinu teelt, isegi kui mul tuleb selleks keegi maha lasta!”

      Ma ütlen sulle tädi, ole valmis halvemaks. Aga kui ta peaks sinu välja viskama, siis ma tean külas inimesi, kes kindlasti sulle peavarju pakuvad.

      Kõike paremat soovides,

Lucy.

      Sedela luges kirja läbi ja ei suutnud uskuda, et see kõik võib tõsi olla.

      Kuidas võis Ivan ennast siduda naisega, kes teda teiste meestega petab?

      Naisega, kes oleks halastamatu selliste vanade teenijate vastu nagu hoidjatädi?

      Sedela voltis kirja uuesti kokku ning pani hoidja põlvedele tagasi.

      “Võib-olla sai Lucy millestki valesti aru,” ütles ta mõne hetke pärast aeglaselt.

      “Ta on alati aus tüdruk olnud, preili Sedela,” vastas hoidja. “Minu õde kasvatas teda hea ja kurja tundmise vaimus ja kui tema ütleb, et see naine on halb, siis seda ta ka on!”

      “Aga kuidas suudab ta Ivani niimoodi ära petta?” küsis Sedela.

      “Ühes eelmises kirjas ütles Lucy mulle, et leedit peetakse Inglismaa kõige kaunimaks naiseks.”

      Sedela ei öelnud midagi ja hoidja jätkas:

      “Siin pole midagi imestada, et noor mees, kes on oma kodumaa eest võidelnud ja seejärel Prantsusmaale jäänud, ümberringi ainult prantslannad, kes pole suurem asi vaatepilt, laseb peale kõike seda ennast ilusast näolapist ära petta.”

      Jälle kord asus hoidja oma armastatud Ivani kaitseks välja.

      Sedela teadis, et hoidja arvates polnud noorhärra kunagi süüdi.

      Kuid samal ajal oli ta pabinas.

      Sedela isa tegi tihti salvavaid märkusi seltskonnaelutegelaste käitumise kohta.

      Teda kohutasid priiskavad peod, mida prints-regent Londonis korraldas.

      Eriti sel ajal, kui sõda veel käis.

      “Meie mehed,” lausus ta vihaselt, “võitlevad Pürenee poolsaarel, et päästa Inglismaa türann Bonaparte’i käest! Kas nende peale ei mõtle keegi?”

      Sedela kuulis kord pealt jutuajamist, mis toimus nende kodus.

      Isa kutsus pärast jahilkäiku sisse oma sõbra, et juua koos klaasike veini. Nad rääkisid Londoni pidustustest.

      Pärast seda, kui ta sai kuusteist täis, osales ka Sedela kõigil ema poolt antud lõunasöökidel. Sedela juuresolekul valisid kõik külalised sõnu väga hoolikalt.

      Kuid vahetevahel ununes neil tema juuresolek täiesti.

      Näiteks sai ta teada, et seadus, mida tunti Beau Ton’i nime all, kohutas maal elavaid leskprouasid.

      Sedela suutis mõista Ivani soovi pärast kõiki läbi elatud ohte ning viletsust elu nautida.

      Samas näis masendavana, et ta sattus sellise naise võlude ohvriks, kes on Lucy kirjelduste kohaselt nii õel.

      Sedela oli piisavalt arukas teadmaks, et teenritel oli kombeks liialdada.

      Ja sarnaselt oma käskijatele nautisid ka nemad head klatši.

      Ometigi oli Sedela üsna kindel, et Lucy ei oleks hoidjale sellist kirja kirjutanud, kui ta poleks ise selle õigsusesse uskunud.

      See oli hoidja suhtes õiglane, et ta teaks, mida tulevikult oodata.

      Kas Lucy kartused võivad tõesti tõeks saada? küsis Sedela endalt.

      Kas tõesti võib leedi Esther Hastings teha ümberkorraldusi ladusalt sujuvas traditsioonilises juhtimisviisis, mille abil Windle Courtis elu korraldati?

      Iga ala eest vastutas teener, kes oli seda tööd juba aastaid teinud.

      Sedela arvates täitsid nad oma kohuseid sellise täiuslikkusega, et raske oleks millegi üle nuriseda.

      Ta teadis aga liigagi hästi, et kui vanadele teenritele tundub, et neid noomitakse põhjendamatult, tekitab see neis suurt meelepaha.

      Kogu struktuur võib kokku variseda.

      Four Gablesi majapidamise juhtimisel kasutati sama moodust, ainult et väiksemas mastaabis.

      Sedela sai aru vanadest teenritest, kes mõtlesid endist kui pereliikmeist.

      “Meie pool tehakse nii,” ja “Meie teeme sedasi,” rääkisid nad võõrastele.

      Nad samastasid ennast oma tööandjatega.

      Nad rääkisid Windle Courtist kui “meie majast”, sest see oli nende kodu.

      “Kindlasti on Ivan sellest teadlik?” küsis Sedela tasakesi.

      Hoidja pühkis ikka veel silmi ja Sedela jätkas:

      “Kui sa peaksid kunagi tundma, et sa pole siin õnnelik, siis tea, et sinu tuba Four Gablesis ootab sind endiselt.”

      Ta naeratas ja lisas: “Mulle on alati ülekohtune tundunud, et Ivan saab su endale ainult sellepärast, et ta sündis enne mind!”

      Hoidja naeris hädiselt.

      “Ma tean, et minu minek vaestekodusse ei tule kõne allagi,” ütles ta. “Ega ma muretse enda, vaid noorhärra Ivani pärast. Ta oli nii armas laps ja mitu korda pärast õhtupalve lugemist pani ta käed ümber minu kaela ning ütles:

      “Ma armastan sind, hoidjake! Luba, et sa ei jäta mind kunagi maha!””

      Selle loo rääkimine kutsus hoidjas esile uue pisaratetulva.

      Seejärel nuuskas ta väga otsustavalt nina ja ütles:

      “Meie ei saa selles asjas mitte midagi ette võtta, nii et nagu öeldakse – elame-näeme.”

      Varasematel aegadel oli Sedela tihti kuulnud hoidjatädi niimoodi ütlemas.

      “Kui ma ometi saaksin Ivaniga rääkida,” vastas ta üsna abitult. “Kas keegi ei tea, millal ta tuleb?”

      “Ta tuleb homme ja jääb kaheks ööks,” vastas hoidja.

      Sedela võpatas.

      “Homme? Aga mitte keegi ei tea seda!”

      “Nagu ma aru sain, keelas Ivan härra Masonil sellest ühelegi kohalikule rääkida. Härra Ivan tuleb ainult jahikoosoleku pärast, sest ta tahab jahikoerad üle võtta.”

      “Papa