Võidusõit armastuse nimel. Barbara Cartland

nad külg külje kõrval teele hobuste poole, kellest Alita oli kõnelnud.

      “Ma eeldan, et te teate, kes ma olen?” küsis Clint Wilbur, kui nad olid veidi aega vaikides ratsutanud.

      “Ma arvan,” vastas Alita, “et te olete Marshfieldi mõisa uus omanik.”

      “Clint Wilbur – teie teenistuses!” vastas too. “Ja teie?”

      “Mina olen Alita… Blair.”

      “Kas te olete hertsogi teenistuses?”

      “Jah, ma treenin tema hobuseid.”

      “Ta rääkis, et tal olevat mõned, keda ta soovib müüa.”

      “Ma usun, et meie hobused jätavad teile suurepärase mulje,” lausus Alita.

      “Ja nad kõik on müüa?”

      Tema hääles oli kuiv toon, mis Alita naerma pani.

      “Kas teile on neid juba palju pakutud?”

      “Piisavalt, et “Mayflower” tuhat korda üle koormata!”

      Neiu naeris taas.

      “Kena, enne kui otsustate, vaadake ringi ka Langstone’i tallides. Ma kinnitan teile, et asi on seda väärt.”

      “Ma olen valmis teie sõna uskuma. Te olete harukordne ratsutaja, preili Blair.”

      “Tänan teid,” lausus neiu, “ja ehkki see võib kõlada lipitsevalt, sooviksin teie komplimendile samaga vastata.”

      Endamisi mõtles Alita, et ei olnud kahtlustki, et tegemist on ratsanikuga, kellele korraliku hobuse leidmine oleks suur au.

      Viisis, kuidas mees sadulas istus, oli midagi kerget, justkui oleks ta sinna kuulunudki, ning neiu oli kindel, et nagu ta isegi, tundis ka mees ennast just seal mugavamalt kui kusagil mujal.

      “Hästi?” küsis mees hetke pärast. “Miks te ei esita küsimust, mis teil meeles mõlgub?”

      Neiu vaatas teda üllatunult.

      “Ja mis see võiks olla?”

      “Te mõtlete, millisest Ameerika osast ma pärit olen. Las ma valgustan teid – see on Texas.”

      “Aga muidugi!” hüüatas tütarlaps. “Ma oleksin pidanud aimama! Mulle on alati räägitud, et parimad ratsanikud ja kõige peenemat tõugu hobused on pärit just sealt.”

      “Näha on, et teile on siin Inglismaal peale klassivahede ja etiketi muudki õpetatud,” lausus mees.

      “Meile on õpetatud, kuidas head tõugu hobuseid aretada!” ei jäänud Alita võlgu, “ning see on midagi sellist, mis teidki külmaks ei jäta.”

      Selleks ajaks olid nad hobusteni jõudnud ning tallipoisid, kes neid kinni hoidsid, põrnitsesid Clint Wilburit varjamatu uudishimuga.

      “See on Kaksiktäht,” lausus Alita hobuse seljast sujuva liigutusega maha tulles ning patsutas rääkides kõrvalseisvat looma, “aga ma soovitaksin teil esimese ringi Kuningas Hali seljas teha. Tema on neist kolmest parim hüppaja.”

      Clint Wilbur sättis end sadulasse ning kappas eemale.

      Alita vaatas, kuidas mees eemaldus, ning sai viisist, kuidas too Kuningas Hali kohtles, aru, et hobune näitab ennast tema käe all parimast küljest.

      Tütarlaps vaatas, kuidas mees kõik tõkked veatult ületas, ning kui too naasis, oli ta huulil naeratus ning neiu mõtles, et ta silmad näisid veelgi sinisemad kui enne.

      “Mida te temast arvate?” küsis Alita.

      “Ma tahaksin teisigi proovida,” vastas mees, “enne, kui ma sellesinase peale kogu oma jõuvarud kulutan.”

      Alita naeris, kui mees Punase Trumbi selga ronis ning eemale ratsutas.

      Vormikohaselt lossi õhtusöögile sõites mõtles Clint Wilbur, et vähemalt sellest õhtust ei pruugi kujuneda nii formaalne ja igav vastuvõtt nagu enamik Inglismaal kogetuist olid olnud.

      Kindlasti leiab ta hertsogiga mõlemaid köitva teema, ning see puudutaks viimase hobuseid.

      Loomad olid tõepoolest suurepärased olnud ning Clint Wilburil oli kindel kavatsus neid osta, kuid ainult mõistliku hinna eest. Ta õnnitles end arukuse eest hobused enne järele proovida, kui nende omanikuga õhtut veetma läks.

      Möödunud nädalal oli üks džokiklubi liige viinud ta Epsomisse oma hobusekasvandust vaatama.

      Ta oli Clint Wilburile üsna selgeks teinud, et soovib talle oma hobuseid müüa hinna eest, mis igale võhikulegi pöörasena oleks tundunud.

      Clint Wilbur oli ettevaatlikuks muutunud ning valmis pealesurutud kauba ostmisest keelduma juba ammu enne Epsomi tallidesse jõudmist.

      Hobused valmistasidki talle pettumuse.

      Ta ei oleks ühtki neist mingil tingimusel osta soovinud ning Londonisse tagasi sõites teadis ta väga hästi, et ta polnud meest, kes oli teda kalli lõunaga kostitanud, mitte ainult solvanud, vaid ta oli endale lausa vaenlase soetanud.

      Seda sorti sündmused olid talle äärmiselt vastumeelsed. Samas oli ta juba aastaid tagasi selgeks saanud, et on sihtmärgiks igale kaubitsejale, tüssajale ja šarlatanile, kes soovis tema raha kallale pääseda.

      Marshfieldi mõisa ei olnud ta ostnud mitte ainult sellepärast, et see talle meeldis, ning et ta teadis siin Inglismaa piirkonnas asuvat suurepäraseid jahimaid, vaid ka seetõttu, et oli teinud soodsa tehingu.

      Võrreldes teiste valdustega, mida oli talle pakutud, teadis ta, et see oli tema raha väärt, ning teadmine, et teda ei oldud üle kavaldatud, täitis ta rahuloluga.

      Raha oli Clint Wilburi elus suurt rolli mänginud sestsaadik, kui ta selle olemasolust aru hakkas saama, seetõttu käis ta sellega ümber küll hooletult, ent siiski teatud ettevaatusega.

      Ta teadis, et see annab talle võimu, ta teadis ka, et näeb inimesi oma rikkuse tõttu sageli teises valguses, kui on nende tegelik pale.

      “Kui inimene on nii rikas nagu teie,” oli keegi talle kunagi öelnud, “näeb ta maailma läbi klaasakna, mis takistab tal reaalsusega kokku puutumast. Inimesed räägivad teiega teisel toonil ja teise näoilmega, kui nad seda tavaliste inimestega teeksid.”

      Clint Wilbur oli leidnud, et see vastas tõele, ning kui ta vanemaks sai, taipas ta, kui silmakirjalikud võisid inimesed olla, kui asi tema isikut puudutas. See ei teinud teda küüniliseks ega kibestunuks, vaid ainult ettevaatlikuks. Vahel ehk liigagi ettevaatlikuks.

      Kui ta sel õhtul, mil ta siia krahvkonda saabus, oli saanud hertsogi ülevoolava kutse tulla Langstone’i lossi õhtustama, oli ta mõelnud, et kindlasti on seal taga abielueas tütar või midagi müüdavat.

      Ei olnud võtnud kaua, et taibata, kui minev artikkel olid hertsogi hobused, ning kui ta suurde ja muljetavaldavasse külalistetuppa juhatati, mõtles ta endamisi, kas ka abieluealine tütar võiks samaväärseks osutuda.

      Kui ta Hermione’i nägi ning hertsogi hääles uhket nooti kuulis, kui too neiut esitles, teadis ta täpselt, millele vihjati.

      Teine peatükk

      Harjutusväljakule jõudes leidis Clint Wilbur Alita ootuspäraselt eest. Neiu ratsutas hobuse seljas, keda mees enne näinud ei olnud. Loom oli hall ning näis kõrgete tõkete jaoks peaaegu liiga väikse ja elegantsena.

      Kuid hall sai tõketega hakkama ning kui Alita mehega kohakuti jõudis, märkas viimane kulunud džokimütsi all, mida neiu kanda tavatses, naeratust.

      “Olete teie alles varajane,” ütles tütarlaps etteheitvalt.

      “Kas te ei oodanud mind?”

      “Ma arvasin, et tulete hiljem, kuna olite eile õhtul väljas.”

      Rääkides mõtles neiu, et vahest oli viga mainida, et ta teadis mehe õhtusöögist lossis. Ei olnud ju tavaline, et tallitöötajad olid kursis vastuvõtutubades toimuvaga.

      Clint Wilbur ei paistnud seda aga kummaliseks pidavat.