100 valitud novelli. 6. raamat. O. Henry

Honoria asjakohatult, “ja andsin talle Broadway nurgal viis dollarit.”

      Ives võttis Honoria süles olevast kotist ühe neljakandilise paberisse pakitud kommi ja harutas sellelt pikkamööda paberi ümbert.

      “Loe seda,” ütles Ives, ulatades kommipaberi Honoriale.

      “Elu õpetab meid, kuis elada,

      arm õpetab, kuis andestada.”

      Honoria põsed hakkasid õhetama.

      “Honoria!” hüüatas Ives toolilt üles hüpates.

      “Preili Clinton,” parandas Honoria ja tõusis püsti nagu Veenus lainetest. “Ma hoiatasin teid, et te mind selle nimega enam ei kõnetaks.”

      “Honoria,” kordas Ives, “sa pead mind ära kuulama. Tean, et ma ei vääri su andeksandi, kuid pean selle siiski saama. Igaüht meist võib mõnikord haarata hullus, millel pole midagi tegemist tema parema minaga. Pildusin kõik tuulde, kuid sina jäid mu südamesse. Purustasin ennast siduvad ahelad. Loobusin sireenist, kes peibutas oma lauluga mu sinu juurest eemale. Oled ainus, keda iial olen armastanud ja armastan. Las su armastus andestab mulle, ning ma vannun, et mu süda kuulub sulle “seni, kui taevas me kohal on sinine”.”

      Läänes, Kuuenda ja Seitsmenda avenüü vahel, jagas puiestee kvartali kaheks. Puiestee lõppes väikese õuega. See oli teatrirajoon ja siinne elanikkond koosnes tosinast rahvusest. Siin valitses boheemlaslik õhkkond, keeltepaabel ja pidev elanikkonna vahetus.

      Kommikaupmees elas allee lõpus õuepoolses majas. Kell seitse lükkas ta oma käru kitsast väravast sisse, toetas selle sanga logisevale kivihunnikule ja istus ise sellele end jahutama. Tuul, mis piki alleed lõõtsus, oli tõesti meeldivalt jahutav.

      Puhkava kommimehe kohal aknal istus mademoiselle Adele, nagu teda Vabaõhuaia plakatitel nimetati, ja hingas värsket õhku. Ta kuldpruun juuksemass oli valla, et briis võiks aidata Sidoniel, mademoiselle'i teenijannal, neid kammides õhutada. Mademoiselle'i õlgu – nii nagu ka fotodel sagedasti näha oli – kattis hooletult neile heidetud heliotroobivärvi õlasall. Ta käsivarred olid kuni küünarnukini paljad, ja kuigi siin polnud skulptoreid, kes neile kiidulaulu laulaksid, siis näisid alleeäärsete majade tuimad kiviseinad nendesse vähemalt mitte taunivalt suhtuvat. Sel ajal, kui ta seal istus, salvis ja pesi Felice, mademoiselle'i teine teenijanna, ta väikesi jalgu, mis nii tihti Vabaõhuteatri etendustel välkusid ja publikut lummasid.

      Pikkamööda hakkas mademoiselle märkama kommimeest, kes tema akna all oli peatunud higist laupa pühkima ja end jahutama. Ta vabastas end teenijannade kätest, et täie andumusega pühenduda oma kutsealale – võluda ja pimestada mehi. Mademoiselle'ile ei meeldinud aega raisata. Siin istus kommimees – mitte just kõige sobivam märklaud ta viskeodadele, kuid siiski soost, kellele ta sünnist saati oli sõja kuulutanud.

      Heitnud mehele tosina jagu nähtamatut külma pilku, sulas ta äkki üles ning õnnistas meest naeratusega, mis oli sama magus kui tolle kärus olevad maiustused.

      “Kommimees,” kudrutas ta, samal ajal kui Sidonie järgnes ta impulsiivsele kummardusele, jätkates ta raskete kuldpruunide juuste harjamist. “Kas sinu meelest olen ma ilus?”

      Kommimees naeris kähedalt, vaatas üles, ajas lõua ette ja pühkis punase-sinisetriibulise taskurätiga laupa.

      “Oled küllalt ilus meesteajakirjade kaasi ehtima,” ütles ta vimmakalt. “Mul ükskama kõik, oled sa nende meelest ilus või mitte. See pole minu rida. Kui tahad lillebukette, pöördu kellegi poole, kes on üheksa ja kahekümne aasta vahel. Kisub vist vihmale.”

      Tõtt-öelda oli kommimehe võlumine sama, mis paksus lumes rotte püüda, kuid mademoiselle'is oli tärganud jahikirg. Ta sikutas Sidone'i sõrmede vahelt salgu oma suurepäraseid juukseid ja laskis sellel üle aknalaua rippuda.

      “Kommimees, on sul kunagi olnud armsamat, kellel on nii pikad ja pehmed juuksed nagu mul? Ja nii ümarad käsivarred?” Mademoiselle sirutas üle aknalaua käsivarre, mis oli nagu Galateal pärast elluärkamist.

      Kommimees kõkutas kuivalt ja kohendas viltuvajunud võikompvekkide pakki.

      “Ära aja udu!” sõnas ta vulgaarselt. “Minu käest sa komplimente ei kuule. Olen liiga tark, et pikkade juuste ja äsjamasseeritud käsivarre lõksu langeda. Oh, olgu, lavatulede valguses, paksu puudrikorra all ja orkester saateks “Väikese õunapuu all” mängimas võib sul see korda minna, kuid mind ei pane sa küll mingi valemiga oma kübara järele jooksma. Olen alati olnud peroksiidi ja meigi vastane. Ilma naljata – ütle, kas ka sinu arvates hakkab vihma sadama?”

      “Kommimees,” küsis mademoiselle huuli torutades ja põskedele lohukesi manades, “kas ma tõesti pole sinu arvates ilus?”

      Kommimees irvitas.

      “Hoiad raha kokku, eks ole, olles ise oma pressiagent?” küsis ta “Mina suitsetan ja teen seda avalikult, sinu larhvis pole ma aga näind ühtki viiesendist sigarit, kuigi suitsu tuleb seal üksjagu. Nii või teisiti – selleks, et mu südant liigutada, on vaja täiesti uut sorti naist. Tunnen naissugu juuksekammidest kingapaelteni. Kindlusta mulle hea müügipäev ja oota mind siin õues kell seitse sibulaklopsi, piibu ja õhtuse ajalehega, ning mulle ei maksa mingit vaeva isegi Lillian Russellile silma teha, kui sa seda soovid.”

      Mademoisellemossitas.

      “Kommimees,” ütles ta vaiksel ja sügaval häälel, “ja ometi ütled sa mulle kord, et olen ilus. Kõik mehed teevad seda, ja teed sinagi.”

      Kommimees naeris ja võttis piibu välja.

      “Jäägu sulle su arvamus,” ütles ta. “Pean nüüd tuppa minema. Mind ootab uus osa järjejutust õhtuses ajalehes, mille lugeja ma olen. See räägib meestest, kes veavad oma laeva pardal aaret ning ei tea, et piraadid neid karide taga varitsevad. Ja selles jutus pole ühtki naist – ei maal, merel ega õhus. Head õhtut.” Ning kommimees tõstis oma käru sanga üles ja lükkas selle tolmusesse õue allee lõpus, kus ta elas.

      Need, kes naisi ei tunne, imestaksid, sest mademoiselle istus nüüd iga päev aknal ja heitis uusi, järjest hukutavamaid võrke välja. Ükskord laskis ta ühel tähtsal härral oma vastuvõtutoas pool tundi oodata, pommitades ise samal ajal asjatult kommimehe jämedakoelist filosoofiat. Mehe kähe naer hõõrus mademoiselle'i uhkuse verele. Iga päev istus kommimees tuulise allee lõppu end jahutama. Selsamal kellaajal pidas mademoiselle vajalikuks oma juukseid õhutada ning püüdis oma iluga tagajärjetult mehe tuima südant köita. Mademoiselle'i silmad särasid vääritus solvumises. Kuna tema uhkust oli valusalt riivatud, võlus ta kommimeest viisil, mis ta tähtsad imetlejad oleks egoismiparadiisi viinud. See, et kommimehe karmid silmad vaatasid talle endiselt varjatud põlgusega otsa, kihutas teda oma ilu nooletupest ikka teravamaid nooli otsima.

      Ühel pärastlõunal aknalauale nõjatudes oli mademoiselle kommimehega vähem väljakutsuv ja piinahimulisem kui tavaliselt.

      “Kommimees,” ütles ta, “tõuse ja vaata mu silmadesse.”

      Mees tõusis, vaatas mademoiselle'ile silma ja naeris karedalt nagu saeks keegi puid. Ta võttis piibu suust, kohmitses veidi selle kallal ja pistis väriseva käega taskusse.

      “See juba läheb,” sõnas mademoiselle laisalt naeratades. “Pean nüüd masseerija juurde minema. Head õhtut.”

      Järgmisel õhtul tuli kommimees nagu tavaliselt kell seitse ja istus mademoiselle'i akna alla jalgu puhkama. Kuid oli see ikka kommimees? Tal olid seljas uhiuued ruudulised riided ja kaelas leekivpunane lips, mis oli kaunistatud peaaegu originaalsuuruses hobuserauakujulise lipsunõelaga. Ta kingad olid värskelt viksitud, päevitus ta põskedel oli kahvatunud ning ta käed olid puhtaks pestud. Aken oli tühi, kuid kommimees jäi selle alla seisma, nina püsti nagu koeral, kes loodab konti saada.

      Mademoiselletuli koos Sidonie'iga, kes kandis ta juukseid. Kommimeest nähes ta naeratas, kuid sellest kumas läbi tüdimus. Mademoiselle teadis instinktiivselt, et mäng on võidetud ja otsekohe oli ta sellest tüdinud.