100 valitud novelli. 2. raamat. O. Henry

kellahelinal kihutas kohale haiglavanker. Pealtvaatajad tõmbusid kahte lehte laiali. Ragglesi juurde jooksis sõjaväearst.

      “Kuidas sa ennast tunned, vanamees?” asus too kohe asja kallale. Siidi ja karusnahkadesse riietatud printsess pühkis õhkõrna ämblikuvõrguga ära Ragglesi kulmu alla ilmunud kaks-kolm verepiiska.

      “Mina?” küsis Raggles inglinaeratusega. “Parem ei saa enam ollagi.”

      Ta oli leidnud järjekordse linna südame.

      Raggles lamas kolm päeva paranejate palatis. Ta oli seal olnud ainult tunni, kui õed kuulsid kakluse hääli. Nad jooksid kohale ja avastasid, et Raggles oli palatikaaslast – morni läbisõitjat, kes pärast seda, kui rong, millega ta sõitis, oli kaubarongiga kokku põrganud, oli toodud siia kokkulappimisele – rünnanud ja tekitanud talle kehavigastusi.

      “Miks sa seda tegid?” küsis ülemõde.

      “Ta tegi mu linna maha,” lausus Raggles.

      “Millist linna?” küsis õde.

      “New Yorki,” vastas Raggles.

      ENESEUHKUS JA SOOBLINAHAD

      KUI Brady, hüüdnimega Lapsuke, langes Molly McKeeveri tumesiniste silmade võrku, tõmbus ta Ahjutoru Kambast tagasi. Vaat nii palju jõudu on iirlanna keelekesel ja põikpäisel aususel! Kui sina, kes sa seda loed, oled mees, võib samasugune saatus tabada sind juba enne, kui kell saab homme kaks, kui oled naine, tervitab sind hommikul su spits külma ninaga – märk sellest, et koer on terve ja sina õnnelik.

      Ahjutoru Kamp laenas nime ühelt äärelinna rajoonilt, mida rahvas kutsus Ahjutoruks, sest see oli pikk ja kitsas ning algas kvartalist, mida rahvasuus tunti Põrguköögi nime all. Ahjutoru ulatus Üheteistkümnendast- Kaheteistkümnendast avenüüst jõeni ning selle nõgisesse kõverusse jäi väike unarussejäetud DeWitt Clintoni park. Arvestades, et ahjutoru on igas köögis vajalik, saab olukord sulle selgeks. Kokkasid oli Põrguköögis jalaga segada, kuid Ahjutoru Kamp oli ülemkokk.

      Selle ajalooraamatutes kirja panemata, kuid rahva seas laialt tuntud liikmed lõid tänavanurkadel aega surnuks, õilmitsedes nagu kasvuhooneliiliad ning olles pidevalt tegevuses küüneviilide ja sulenugadega. Nad etendasid mehi, kellel läheb elus hästi, ning nende vestlus koosnes kahesajast sõnast. Juhuslikule möödujale tundus see sama süütu ja tähtsusetu kui too, mida võib kuulda seitse kvartalit ida pool asuvates klubides.

      Kuid tänavanurkadel poosetamine ja maniküüri tegemine oli ainult suitsukate. Nende tegelik töö oli eraldada linnakodanikud nonde rahast ja väärtesemetest. Ahjutoru Kamba liikmed eelistasid küll kärale ja verevalamisele veidraid ja iseäralikke trikke, kuid kui linnakodanik, kellel oli au nende tähelepanu pälvida, osutas vastupanu või reklaamis end häälekalt, lõppes see talle politseijaoskonnas või haiglavoodis.

      Politsei hoidis Ahjutoru Kambal alaliselt silma peal, kuid säilitas respekti. Nii nagu ööbik, kes eelistab laksutada siis, kui sügavad varjud katavad maad, armastasid ka Ahjutoru Kamba liikmed pimedust ning nende läbilõikavad viled mulgustasid öö õhukumme. Need olid nagu suits, mis andis sinikuubedele teada, et Põrguköögis on tuli lahti.

      Brady lubas Mollyle hea olla. Ta oli kamba kõige edevam, tugevam, ettevaatlikum ja edukam plaanisepitseja ning poistel oli tema lahkumisest kahju.

      Kuid õige pea pidid nad tunnistama, et Brady talus vooruslikku elu ilma nurinata ja Põrguköögis ei pidanud keegi tüdruku soovide järgi talitamist mehele sobimatuks.

      Võid tüdruku armastava sinisilma siniseks lüüa, kuid too ajab ikka oma joru.

      “Keera oma hüdrant kinni,” ütles Brady ühel ööl Mollyle, kes palus pisarsilmi tal kuritegelikult teelt ära pöörata. “Tulen kambast ära. Oled minu, ja muud pole mul vaja, kui lihtsat elu sinu kõrval. Kuula mind, Moll – lähen tööle ning sel aastal me abiellume. Teen seda sinu pärast. Muretseme korteri ja flöödi, õmblusmasina ja kummipuu, ning elame nii ausalt kui saame.”

      “Oh, Brady,” ohkas Molly, pühkides taskurätikuga mehe kuueõlalt puudrijälgi. “Eelistan neid sõnu tervele New Yorgile. Õnneks pole palju vaja ja me saame õnnelikuks!”

      Brady vaatas oma plekituid püksimansette ja läikimalöödud nahkkingi ning ohkas kurvalt.

      “Hilbupoele on see raske kaotus,” ütles ta “Olen alati püüdnud peenelt riides käia. Sa tead, kuidas ma odavaid asju vihkan, Moll. See ülikond läks mulle maksma kuuskümmend viis taala. Kõik muu, mida ma kannan, on samast klassist. Olen alati arvanud, et kui riidetükk ei sobi salongi, ei sobi see ka minule. Kui ma tööl hakkan käima, pole mul niipalju puru, et väikese kääridega mehe teenuseid kasutada.”

      “Sellest pole lugu, Brady. Armastan sind ühtmoodi nii sinises türbis kui ka siis, kui istuksid punases autos.”

      Tol ajal, kui Brady jõud veel isa omast üle ei käinud, õppis ta tolle kõrval torulukksepa kunsti. Nüüd pöördus ta tagasi selle austusväärse ja vajaliku elukutse juurde, kuid kui käealune, mitte kui meister, kes kandis raheterasuuruste teemantidega sõrmuseid ja vaatas põlglikult senaator Clarki härrastemaja fassaadi marmorsambaid.

      Kaheksa kuud möödusid nii libedalt ja märkamatult nagu teatriprogrammis. Brady töötas ikka veel torude ja jootemetalliga ning ükski märk ei näidanud, et ta tahaks endise elu juurde tagasi pöörduda. Ahjutoru Kamp jätkas rikaste avenüüdel röövretki, lõi politseinike päid lõhki, tülitas hiliseid rändureid, täiustas riisumise meetodeid, jäljendas Viienda avenüü viimaseid moeröögatusi ja käitus nii, nagu on sünnis meestele, kelle peale seadusehammas ei hakka. Brady jäi aga kindlalt oma otsuse juurde ja oli truu Mollyle, kuigi ta küüned polnud enam ammu küüneviili tundnud ning tal kulus viisteist minutit lilla siidlipsu sidumiseks varjamaks maniski kulunud kohti.

      Ühel õhtul tõmbas ta Molly majas välja salapärase paki.

      “Tee lahti, Moll!” ütles ta vaikse uhkusega. “See on sulle.”

      Molly rebis kannatamatute sõrmedega pakkepaberi katki. Paki sisu nähes karjatas ta nii valjult, et väike McKeevers hakkas nutma ning mamma McKeevers, peatne proua Eve’i lähim sugulane, jooksis nõudepesuvahendist tilkuvate kätega kohale.

      Molly karjatas jälle, kui miski must, pikk ja painduv keerdus ta kaela ümber nagu anakonda.

      “Vene soobel,” lausus Bred uhkelt, nautides Molly nägu, mis karusnahkade seest paistis. “Väärt värk, kuid sinu vastu, Moll, ei saa miski.”

      Molly torkas käed muhvi, pööras kokkujooksnud pereliikmetele selja ja imetles end peeglist. Pane see ilunõuanne kõrva taha: et muuta silmad säravaks, põsed õhetavaks ja naeratus vastupandamatuks, on vaja vene sooblit.

      Kui Brady ja Molly olid kahekesi jäänud, tuli Molly kaine mõtlemine tagasi ning ta õnnesse näis saabuvat mõõn.

      “Oled minu vastu tõesti helde, Brady,” ütles ta tänulikult. “Mul pole elu seeski midagi nii hinnalist olnud. Kuid kas vene soobel pole mitte kohutavalt kallis? Olen poole kõrvaga kuskilt kuulnud, et on.”

      “Olen ma sulle kunagi allahinnatud kaupa kinkinud, Moll?” küsis Brady väärikalt. “Oled sa kunagi näinud, et kummardun müümata jäänud kauba leti kohale või piilun odava poe aknast sisse? See boa läks mulle maksma kakssada viiskümmend dollarit ja muhv sada seitsekümmend viis. Sa ei eksi, kui ütled, et vene soobel on väga hinnaline. Ma pean neid piisavalt peeneks kaubaks. Vaata, kui kaunis sa nendega oled, Moll.”

      Molly surus nahad õnnejoovastuses vastu rinda, kuid siis kadus ta näolt naeratus. Nüüd vaatas ta peigmeest üksisilmi. Ta ausad silmad olid kurvad.

      Brady teadis, mida see pilk tähendab, punastas vaevumärgatavalt ja hakkas naerma.

      “Unusta ära,” ütles ta kirglikult. “Need on ausal teel saadud. Maksin need sendi pealt endateenitud rahaga kinni.”

      “Kust sa nii palju raha said, Brady? Säästsid seitsmekümne viie dollarilisest kuupalgast?”

      “Loomulikult. Oskan kokkuhoidlikult elada.”

      “Niisiis