Äikese varjud. Artur I. Erich

Ta teadis sündmuste käiku, ja see tegi muidugi rõõmu, kuid samas külvas ka ärevust. Tema abikaasa Hansi oli talle oma kontorist helistanud ja käskinud raadio lahti teha. Alla kruttis selle forte peale ja nüüd kõlasid uudised üle kogu maja. Nii tema ise kui ka vähesed külalised, kes parajasti pansionis viibisid, said kuulda ülevaadet ajaloolistest sündmustest.

      Juba sadaski talle nii õnnitlusi, rõõmu, rõõmupisaraid ning kommentaare.

      „Uskumatu, et see ikkagi juhtus!”

      „Milline rõõm!”

      „Et minagi jõudsin selle päeva ära oodata!”

      Mitmed külalised ruttasid hotellist välja, et minna Brandenburgi värava juurde, et jõuda ajaloolisi sündmusi oma silmaga näha.

      Alla ei mõelnudki sinna tormata. Parem sellisest kohast eemale hoida, ei tea ju, millega see lõppeda võib. Tema oli sotsialistlikus riigis elanud, ja tema ei uskunud, et need oma ohjad veel lõdvaks lasevad.

      Aga ta tundis Ene pärast muret. Enet polnud kodus. Ja kuuldes raadiost suurt uudist, helistas ta kohe hotelli, kus tütar töötas. Kuid sealt teatati, et Ene läks loomulikult koos teiste kaastöötajatega kurikuulsa Berliini müüri lõhkumist uudistama.

      Oli nüüd vaja sel uudishimulikul tüdruku sinna minna, pahandas Alla endamisi, kuid siiski poolkuuldavalt. Nii et teenijanna, kes parajasti hotellitoast väljus, talle küsivalt otsa vaatas ning kui pereemand ei vastanud, ka küsis: „Kuidas palun?” „See pole sinu asi, kui majaproua iseendaga räägib,” vastas Alla eesti keeles. Teenijanna jäi talle nõutult järele vaatama. See polnud ju esimene kord, kui proua tundmatus keeles kõneles. Küllap unustas ta ära, et eesti keelt oskas peale tema veel vaid ta tütar. Alla aga tegi seda meelega. Talle meeldis inimesi, eriti oma alluvaid, mõnikord segadusse ajada. See oli nagu omamoodi mäng. Ja seda oli ta tihti oma kadunud ämmaga mänginud. Ämmaga oli see veel eriti huvitav, sest ämmal oli pealegi kõva kuulmine, mistõttu pidi ta tihti oma kuuldeaparaati õigele lainele kruttima. Ja kui Alla ei tahtnud talle vastata, siis tuli vaid oma huuli liigutada, ja kui ämm hakkas seepeale oma kuuldeaparaati reguleerima, oli õige aeg toast välja hiilida.

      Kuigi Hansi ema käis Allale hirmsasti närvidele, eriti sellepärast, et Hansi teda nii väga austas, pidi ta nüüd tunnistama, et tundis mõnikord ämmast isegi puudust. Temaga kemplemine oli kui sportlik mäng, ei teadnud kunagi ette, kes kellele lõpuks ära teeb. Nad mõlemad olid ju äärmiselt tugeva karakteriga naised.

      Ämma kamandamisega, kuigi see närvidele käis, oli ta lõpuks ikkagi nii ära harjunud, et tundis sellest isegi puudust. Tundis vist niivõrd puudust, et võttis selle kamandamise ämmalt üle. Nii vähemalt mainis kord Ene.

      Pada sõimab katelt, ütles seepeale Alla tütrele. Ene oli ju ise vägagi oma vanaema moodi, nii oma korraarmastuse kui ka välimuse poolest. Iga aastaga muutus Ene ikka rohkem oma isa suguvõsa sarnaseks. Kahju küll, et tütrel puudub ema sarm ja ümarus, mõtles Alla. Enel olid liiga sirged näojooned, miski polnud korrapäratu, täpselt nagu tema isalgi, kuid neil puudus sarm. Nii kritiseeris Alla endamisi oma tütart, ainult endamisi, isegi Ene isale ta seda ei tunnistanud. Ega poleks tohtinudki. Hansi ju armastas oma tütart väga, otse jumaldas teda, mis mõnikord Allat veidi armukadedakski tegi. Aga ta surus selle tunde endas maha, ikkagi meeldiv, et Hansi, kes kaua oma tütre olemasolustki ei teadnud, ega ta lapsepõlvele kaasa elada saanud, tütre kohe omaks võttis. Ent ikkagi oli kahju, et Ene tundus olevat rohkem sakslane kui eestlane. Kuigi ta armastas väga Eestit ja igatses sinna tagasi. Aga millal see päev ükskord koidab? Ta andis ka lubaduse, vähemalt rääkis nii emale, et abiellub ainult eestlasega. Aga siit Saksamaa pinnalt võid eesti mehi ju tikutulega otsida? Paistis, et Ene ei otsinudki. Ootas juhust või saatust. Parem vaadaku üks saksa mees välja, soovitas Alla. Ega saksa mehel midagi viga ole, hoolitseb su eest kindlasti paremini kui eestlane, kinnitas Alla. Näed ju ise, kui hea mees Hansi on, nii galantne ja armastav. Tuhvlialust ka ei tahaks, naeris seepeale Ene. Mispeale Alla pidi tütart noomima, et nii ometi ei sobi oma isa kohta öelda, isegi tagaselja mitte, lisas siis muigamisi.

      Ene ei võtnud endale abiellumist murekski. Alla küll võttis. Ene oli juba tükk aega vanatüdruku seisuses, üle neljakümnene naine, varsti on hilja lapsigi saada. Ja karta oli, et Alla silmad oma lapselapsi ei näegi. Guidol oli küll kaks tütart, kuid neid ei olnud Alla oma ihusilmaga näinud, nad elasid okupeeritud kodumaal. Pealegi ei voolanud neis tema enda veri, Guido oli ju tema kasulaps, kuigi Alla seda kunagi ei tunnistanud.

      Alla soovitas Enel Balti-Saksa seltsist osa võtta, seal sai eesti keeles rääkida ja ta lootis, et seal võiks ehk mõni parunite järeltulija tema tütrele silma jääda. Kuid seda ei juhtunud. Alla meelest õppis Ene ka liiga palju. Tegeles õppimisega rohkem kui mehe otsimisega, laitis ta omas mõttes. Ja liiga palju õppinud inimesed muutuvad liialt targutavaks ja püüavad ka teisi õpetada, arvas Alla. Nii juhtus see ka Enega. Saksamaale jõudes hakkas ta kohe keelt õppima, mis oli muidugi hea. Siis läks ta ülikooli ja võttis majandusalaseid kursusi, see oli isa meelest suurepärane. Olles need lõpetanud, hakkas ta hotellindust õppima, mis oli vanaema meelest hea, sest siis saab pojatütar tulevikus pere pansioni õigesti ja hästi juhtida. Kuid vanaema unistus ei täitunud, Ene tahtis oma rikkalikke teadmisi mõnes suuremas hotellis proovida. Ja ta leidiski koha ühes Berliini lukshotellis, mis asus peatänaval ja mida külastasid eriti tähtsad persoonid nii Euroopast kui Aasiast. Ene oli hea töötaja ja tõusis ametiredelil aina kõrgemale.

      Alla käis närviliselt majas ringi. Mõtted ei andnud asu. Kõndides sai ka paremini end koguda. Tema ringlemist märkasid ka tema alluvad ja hoidusid perenaisest aupaklikult eemale. Mine tea, kes talle jalgu võib jääda.

      Alla peatus trepimademel – siia seinale oli üles riputatud tema ämma võimukas portree. Mitmeid kordi päevas pidi ta siit mööduma ja iga kord tundus, et ämm vaatab teda etteheitva pilguga. Kindlasti poleks ta rahul, et Alla on pansioni tegevust palju muutnud. Eestkätt rohkem teenijaid palganud. Aga et tema pilt nii nähtaval kohal rippus, sellega võiks ta küll nõustuda. Alla ei saanud tänase päevani aru, miks tema ise sellega nõustus, miks ei hakanud ta Hansile vastu ega püüdnud talle aru pähe panna, nagu ta muudes küsimustes enamasti tegi.

      Samal kohal oli varem rippunud Hansi ja tema esimese abikaasa, keda Hansi ema nii väga austas, pilt, mis Allat hirmsasti riivas. Ja kui Alla oma mehele ütles, et aeg oleks see pilt maha võtta, ei nõustunud mees, kuna see oleks tema ema tundeid riivanud. „Ootame, kui emake on lahkunud, siis teeme seda,” lubas Hansi. Hansi ema kuid viivitas oma lahkumisega. Ju on tal mõni eluülesanne ikka veel täitmata, arvas mõni tuttav, kes imetles vanaproua pikaealisust. Tema ülesanne on oma uue minia närvidel käia ja talle saksa kombeid õpetada, arvas Alla endamisi.

      Kui lõpuks ikkagi Hansi ema päevad loetud said ja eluülesanded täidetud, võttis Alla kohe peale matuseid selle pildi seina pealt maha. Ta lausa ootas Hansi reageeringut ja lõbustas end juba mõttes sellega, mida ta mehe vastuseisu peale ütleb.

      Kuid abikaasa reageeris hoopis teisiti, kui ta arvanud oli. „Kui kena sinust, mu kallis, et sa seinale ruumi tegid. Lasin just muti maali raamida ja see koht sobib suurepäraselt. Ema oli ju selle pansioni asutaja!”

      Ja Alla siunas end tänapäevani, et ta ei vaielnud õigel ajal Hansile vastu. Hiljem see enam ei sobinud. Pealegi jäi ka Ene oma isaga otsekohe nõusse ja ütles: „See on tõesti väärikas koht vanaema pildile!”

      Ja nii seiras ämm oma range pilguga nüüdki veel Alla tegevust. Kuigi nüüd oli Alla ise tõeline pansioni perenaine. Hansi jättis selle rõõmuga Alla pärusmaaks. Mispeale Alla palkaski paar teenijat juurde. Ta isegi plaanis lasta majale ka juurdeehitusi teha, aia arvelt oleks see olnud võimalik, siis alles andnuks see tõelise hotelli mõõtmed välja. Kuid siin kohtas ta tütre vastuseisu. Ene väitis, et nii kaotaks pansion oma isikupära ja koduse mugavuse, mida kliendid just siit ootasid ja hindasid. Ja tütrele sekundeeris isegi Hansi (vabandades muidugi oma naise ees), et Ene ju teadis ja tundis asja, oli ta ju aastaid hotellindust tudeerinud. Sellele vaatamata uuris Alla teiste teadmata ikkagi ümberehitamise võimalusi ja mõtles, et kui ta tublisti eeltööd teeb, küll siis ka tütar ja mees sellega nõustuvad. Ent siis selgus, et majal oli ajalooline väärtus ja seda ei lubatudki ümber ehitada. Nii jäi kõik endiseks.

      Nüüdki