Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUAhvatluse ingel
„Nikorella ohkas: „Niisugune tore mees. Ja lapsuke on ka armas. Aga naine on tal kindlasti mingi vana nõid. Nägi vist aknast, et mees minuga rääkis ja muutus armukadedaks. Ja mis tal üldse hakkas? Istus köögis ja tegi süüa… No ja teinud siis edasi, miks ta teised sellepärast tuppa pidi kamandama? Tee ise oma neetud salatit, mutt!“ Kuigi ta naabrimehe naist ei tundnud, oli ta tema peale päris vihane. Miks pidi too kõik ära rikkuma? Oli tal kahju, et tema mees kellegi teisega rääkis?“ Naabrimees meeldis Nikorellale. Väga. Ja unistades sellest, kuidas hoopis tema ise mehega õnnelikult elada võiks, otsustab Nikorella kavalust kasutades naabrinaisest lahti saada. Igaveseks! Järg raamatutele „Kreeklase armuke“ ja „Kättemaksu ballaad“. Raamatule järgneb neljas osa „Taluvuse karikas“.
Aeg on selline
Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme
Ära armasta mind enam
Noorteromaan. Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama. Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja.
Amarillo tootem
Ehk olete juba varemgi kuulnud minu Amarillo-jutte. Ta oli kollane kass, kes tuli meie juurde metsast, kui mu vend ja mina elasime veel väikeses palgionnis Puget Soundi kallastel. Ja ta oli neil päevil meie väga eriline sõber. Ta tulek meie majja oli äärmiselt suurejooneline ja ta lahkumine sama dramaatiline. Jutt kogumikust „Parimad kassilood“.
Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast
“Kuningas Saalomoni kaevandustest” tuntud Allan Quatermain jutustab selles raamatus oma sõpradele loo, kuidas ta seikles Aafrikas müütilist koletist otsides ja selle preestritega võideldes, milles teda aitas kuulus kohalik nõid Zikali.
Ajaloolised ööd, III osa
Jätkuvad põnevad ajaloolised sündmused, mis on toimunud õhtusel ajal. Võime lugeda Boriss Godunovist, Vale-Dmitri trooniletõusust, Portugali Vale-Sebastianist jt.
Ajaloolised ööd, I osa
"Ajaloolisi öid" kirjutama asudes seadsin ma endale eesmärgiks taastada rohkem või vähem tuntud sündmuseid nii täpselt ja värvikalt, kui allesjäänud materjalide põhjal vähegi võimalik. Ma valisin need juhtumused, mis olid kummalised ja hõlmasid endas inimlikke kirgi, ning vormides iga sellise sündmuse jutustuseks, jälgisin hoolikalt ja ettevaatlikult, et lugu järgiks tegelikke ülesmärgitud sündmusi ja midagi ei oleks välja mõeldud… Rafael Sabatini
Armastus e-postis
Raamatuna vormistatud kursusetöö avatud ülikoolis kirjandust õppivalt Rein Kilgilt kannab pretensioonikat alapealkirja “Deontilised modaalsused ja emotsionaalsed gradatsioonid elektronposti teel vahendatud isiklikku laadi informatsioonis”, kuid sobib lugemiseks ka luulekoguna. Autor näib esitavat küsimuse, kas tänapäevases praktilisusele rõhuvas infomeediumis on võimalik emotsioone ja tundeid armastuskirjade vormis vahendada. Kas armastuskirjad on žanrina hääbunud või uute tehniliste oludega kohanenud?
20 000 ljööd vee all
Jules Verne’i prohvetlik romaan kapten Nemost ja tema tollal kõrgtehnoloogilisest allveelaevast “Nautilus” ilmus aastal 1870. Esimese eestikeelse ümberjutustuse “Meremadu ehk Kaheksakümmend tuhat wersta wee alt läbi” tegi sellest loost Maximillian Põdder juba 1875. Teos moodustab koos “Kapten Granti laste” ja “Saladusliku saarega” triloogia, aga on siiski omaette romaan. Peategelane on tolle aja eesrindlike vaadete kehastaja, professor Pierre Aronnax – asjalik ja terane loodusteadlane, mitte hajameelne sekeldaja, nagu Verne’i teadlasekujud tavaliselt. Kui 1868. aastal hakkavad üksteise järel saabuma teated salapärasest merekoletisest, saadetakse asja uurima sõjalaev. “Koletis” uputab laeva, pääsevad ainult kanadalasest vaalakütt Ned Land, professor Aronnax ja tema assistent Conseil. Nad korjatakse merest salapärase allveelaeva pardale ja jäävad sinna vangi, aga saavad osa erakordsest ekskursioonist maailma kõikidel meredel ja tutvuvad laevaga, mida valitseb leiutaja ja pöörane fantasöör kapten Nemo.
Alutaguse metsades
Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast. […] „Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.” Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt: „Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…” […]