„Asenduselu“ on provokatiivne, hingestatud ja kohati naljakas lugu läbikukkunud ajakirjanikust Slavast, kelle vanaisa palub tal teha mõeldamatut: võltsida holokausti hüvitusnõudeid vanadele Vene juutidele New Yorgis. Slava vanaisa „ei kannatanud täpselt nii nagu vaja“, et kvalifitseeruda hüvituse saajaks, mida Saksa valitsus holokausti üle elanutele pakkus. Aga ta on siiski kannatanud – juudina sõjas, alama kodanikuna Nõukogude Liidus, immigrandina Ameerikas. Niisiis? Kas tema lapselaps ei ole mitte „kirjanik“? Uhke Slava tahab immigrandina koogutamist seljataha jätta. Ainult et Ameerika unelm ei taha tal kuidagi täituda – Century, legendaarne ajakiri, kus töötades ta artiklite jaoks taustainfot kogub, ei oota temalt midagi enamat. Slava tahab küll olla laitmatu ja veatu ameeriklane – aga veel enam tahab ta olla kuulus ajakirjanik.
Ivan Turgenevi (1818-1883) lühijutt "Asja" (1858) on autori elufilosoofia ja impulsiivset laadi õnnetunde märkimisväärne peegeldus. Loost leiame süütu nooruse ähmased ihad vastandina küpsuse tarkusele ning keskne idee on vastastikuse armastuse ja õnne võimatus, mis esineb paljudes Turgenevi teostes.
“Minu mees on mulle tihti öelnud: “Sinuga ei ole igav.” See tähendab umbes sama, mis öelda: “Ma armastan sind.”” Tiia Kriisa “Armastus on paratamatult risk, teinekord isegi sõda. Ja armastuse deemonile võib ka kergesti alla jääda. Aga teist võimalust ei ole.” Valdur Mikita Kes oli see “Sõja ja rahu” tegelane, kes vastas küsimusele, kas ta armastab oma naist: “Kas ma näiteks oma sõrme armastan? Noh, ei oska öelda… Aga katsuge vaid ta minult ära võtta!”” Rein Pakk “Armusin kohe, kiiresti ja tugevalt. Väga hea sõber Tiit tuletas mulle hiljem meelde, et olin talle saatnud sõnumi: “Ma olen nii armunud, et jooksen tänaval vastu inimesi ja tänavaposte.” See oli tõsi.” Märt Avandi “Inimene on täiskomplekt oma kõigi omadustega: elus ma ei saa tellida nagu kohvikus: “Ärge palun riisi pange!” Mul võttis aega, et lakata teist ümber tegemast.” Urmas Vaino „Armastuse aeg“ on kinkeraamat, kuhu on kogutud viimasel kümnel aastal Eesti Naises ilmunud artiklitest tsitaate armastusest, üksteise leidmisest, pulmadest, abielust, armastuse argipäevadest, sellest, kuidas suhet hoida ning õnnetundest.
Jakob Mändmetsa novell, mis ilmus esmakordselt 1956. aastal, 26 aastat peale kirjaniku surma.
"Ainuke" ülistab laulu ja selle mõju ning on sündinud eesti esimese laulupeo eelaasta elevuses ja ilmutab selgesti laulupeo mõtte õhutamise tendentsi laiemates ringkondades.
Tõnu Õnnepalu uus raamat koondab valiku kirjandusele pühendatud esseedest, mis on kirjutatud aastatel 1992–2011. Kahekümne kolmest esseest (millest kaks on varem ilmumata) koosnev kogumik moodustab omamoodi väikese kirjandus- ja mõtteloo, pajatades korraga nii ühe inimese kirjandus- ja elunägemise arengust kahekümne aasta jooksul kui ka kogu (eesti) kirjanduses ja ühiskonnaski toimunud muutustest. Teiste seas sisaldab kogumik pikemaid käsitlusi Betti Alveri, Aleksander Suumani, Viivi Luige, Peeter Sauteri, nagu ka Franēois Mauriaci, Michel Houellebecqi ja Jonathan Littelli loomingust.