Современная зарубежная литература
Различные книги в жанре Современная зарубежная литератураMeie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda
On üks linnake, mille elu on korraldatud väga mõistlikult. Linnas on üks kirjanik, üks poetess, üks ekskavaatorijuht, ühtki ametmeest ei ole üleliia. Linna elu keskpunktiks on krematoorium, sest lõppude lõpuks saab meist kõigist põrm. Kirjanik, kes kirjutas romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”, otsustab üles otsida kõik kaheksa linnaelanikku, kes ostsid selle raamatu, et teada saada, kas tal on mõtet kirjanikuna jätkata. Kahjuks jõuavad potentsiaalsed lugejad enne krematooriumisse, kui kirjanik nendega vestelda saab.
Peremehed
Jaan Tangsoo romaan „Peremees“ kaardistab elu depressiivses väikelinnas. Kuid ei maksa arvata, nagu oleks siinne argipäev, ehkki tagasihoidlikum, kuidagi põhimõtteliselt teistsugune kui mõnes suurlinnas, säravas seltskonnas või kõrgel võimukoridorides. Ka siin möllavad inimlikud kired. Nii trööstitutes paneelelamutes kui ka uhketes eramutes. Ka siin on igaühel kanda mineviku koorem – raskem või kergem, kuidas kellelgi. Sellega võideldakse väga erineval moel – kes endasse tõmbudes, kes palgalise internetikommentaatorina sappi pritsides, kes viinast unustust otsides. Siiski pole inimlik hoolivus ja sõprus sellestki maailmast päriselt kadunud ning see annab lootust.
Tule eile meile
Tavapäratult kena välimusega maatüdruk Bärbel, keda külarahvas kutsub Elliks, pakatab trotsist maaelu vastu. Ärahellitatud, isata kasvanud neiu on võtnud vaenuliku hoiaku kõigi vastu, kellega ta kokku puutub. Tema päevad mööduvad intriige ja salakavalaid plaane sepitsedes ja neid ka täide viies. Kõige lihtsam ja nauditavam on tal manipuleerida naabrist eakaaslase Annaga, kes siiralt usub nendevahelisse sõprusesse. Pärast keskkooli lõpetamist lööb raamatu kangelane sümboolselt jalaga lahti pealinna väravad: „Tere, siit tulen mina!“ Elu täiskasvanute maailmas osutub siiski keerulisemaks, kui maal kasvanud neiu seda ette oli kujutanud. Ülbe, valeliku ja vaenulikuna hüppab ta pea ees vette tundmatus kohas – kalgis südames ruumi vaid väga väheste jaoks. Isa ja iseennast otsides on ta aga kaotamas kõike… Lea Jaanimaa debüütromaan “Tagurpidi valed” ilmus Varrakult 2011. aasta sügisel.
Lillede keel
Hüpnotiseeriv, liigutav ja stiilne romaan „Lillede keel“ põimib kaunilt ühte mineviku ja oleviku, luues elava portree unustamatust naisest, kelle andekus lillede alal aitab tal muuta teiste elu ajal, mil ta ise peab võitlust oma sünge minevikuga. Viktoriaanlikku lillede keelt kasutati romantiliste tunnete edasiandmiseks: kuslapuuõied tähendasid pühendumust, astrid kannatlikkust ja punased roosid armastust. Aga Victoria Jonesi lilled kõnelevad leinast, usaldamatusest ja üksindusest. Ta ei suuda kedagi endale lähedale lasta ja peab ümbritseva maailmaga sidet vaid läbi lillede ning nende tähenduste. Victorial pole kusagile minna ja ta magab linnapargis, kuhu istutab väikese lilleaia. Peagi avastab kohalik lilleseadja ta ande ning Victoria mõistab, et suudab välja valitud lillede abil aidata ka teisi. Aga kohanud lilleturul müstilist lillemüüjat, küsib ta endalt, mis on olnud ta elust puudu, ning seistes silmitsi piinava saladusega minevikust, peab ta otsustama, kas teistkordne võimalus õnnelikuks saada on väärt riski. Vanessa Diffenbaugh sai „Lillede keele“ kirjutamiseks inspiratsiooni oma kasuemaks olemise kogemusest. Tal on kolm last ja ta elab oma perega Cambridge’is Massachusettsi osariigis. „Lillede keel“ on tema debüütromaan.
Hea põhjatuule vastu
Kas argipäevast hõivatud tegelikkuses võiks olla paremini kaitstud kohta pakitsevate igatsuste jaoks kui virtuaalne ruum? Leo Leike postkasti jõuavad eksikombel kellegi tundmatu Emmi Rothneri e-kirjad. Mees vastab viisakusest. Ja kuna Emmile tundub mees ligitõmbav, kirjutab ta vastu. Peagi möönab Leo: „Te huvitate mind meeletult, kallis Emmi! Kuid ma tean ka seda, kui absurdne säärane huvi on.” Ja veidi aja pärast tunnistab Emmi: „Teie read ja minu riimid nendele – need annavad kokku mehe, keda ma äkitselt kujutlen, et selline võib olla, et keegi selline on päriselt olemas.” Paistab, et küsimus on veel vaid ajas, millal toimub nende esimene tõeline kohtumine, kuid see küsimus erutab mõlemat nii väga, et nad pigem viivitavad vastamisega. Pealegi on Emmi õnnelikult abielus. Ja Leo seedib parasjagu nurjunud suhet. Ning üldse: kas saadetud, vastu võetud ja salvestatud lembetunded peaksid kohtumisele vastu? Ja mis siis, kui jah? Daniel Glattauer on sündinud 1960. a Viinis ja on alates 1985 tegev ajakirjanikuna ja kirjanikuna, alates 1989 päevalehe Der Standard juures. Teoseid: Der Weihnachtshund (2000), Die Ameisenzählung (2001), Darum (2003), Die Vögel Brüllen (2004).
Kaldaliiva
Käesoleva romaaniga lõpetab autor autobiograafilisel materjalil põhineva romaanide seeria, mis koosneb kokku seitsmest raamatust. Need on "Äravalitu" 1. ja 2. raamat, mis moodustavad telije, millega suuremal või vähemal määral põimuvad "Kaksikelu" ja "Lummetallatud rada". Romaanid "Majad jõe ääres" ja "Elutöö" jutustavad vagurast ja hellikust poisijõnglasest, tema kujunemisest ebakindlaks ja tuge otsivaks nooreks meheks ning lapslike illusioonide purunemisest. "Kaldaliiva" jätkab seda teemat juba kogenud mehe silmade läbi, kes lõpuks jõuab äratundmisele, et igal inimesel on õigus valida oma tee ja et saatus aitab ainult julgeid. Kokkuvõttes moodustab nendest raamatutest ülevaade ühe eestimaise suguvõsa käekäigust 20. sajandil. Aga kõigepealt räägib see tõepõhine raamat Saatusest, tema kummalistest keerdkäikudest. Uskugem Saatust, aga ärgem jätkem kõike tema hooleks!
Hingevõlg
Naabrite sisemaailma, nende psüühika keerukatesse labürintidesse on kaaskodanikud alati kiigata püüdnud, aga enamasti edutult. Vähe sellest – ka inimene ise ei oska sageli oma haraliseks kiskuvaid tundeid ära seletada ja peab lihtsalt leppima tunnetusega, et saab rõõmu ja rahuldust leida ka ilma, et peakski nende elus nii vajalike emotsioonide põhjust lõpuni lahti seletama. Selle raamatu tegelasi ühendavad pealtnäha lihtsad, aga tegelikult õige mitmekihilised suhted, ja jäägu lugeja otsustada, millised neist on head ja vajalikud, millised aga võib-olla taunitavad või koguni ohtlikud.
Sügisvalgus
Metsadetaguse Harinõmme küla elanikes tekitab elevust teade, et ammu maha jäetud ja varemetes Laanehaua metsavahikoht on saanud endale uue omaniku – senise ehitajaametiga lõpparved teinud linnamees Sander Karm hakkab endale vanaduspäeviks kodu ehitama. Tegusa üksikuks jäänud mehe vastu hakkavad kõigepealt huvi tundma Harinõmme jutukad naised, Sander Karmi erakuelu saab aga hoopis uue suuna pärast tutvumist temast palju noorema Liisiga, kes mehele tema ammuses liiklusõnnetuses hukkunud tütart meenutab.
Arglik kevad
Arglik kevad" on triloogia viimane osa, järg romaanidele "Sügisvalgus" ja "Tuisune talv". Läheneva kevade värsked läänetuuled toovad metsadetagusesse Harinõmme külla uut elu ja uusi suhtumisi. See on siinmail enneolematu ärkamine, mis sunnib maainimest nii mõndagi ümber hindama, et kiiresti muutuvast elust osa saada. Laanehaua metsamajakesse toob see arglik kevad aga sootuks teistmoodi, küll rahutu, aga lootusrikka elu.
Kodutute küla II: Sulasest sai peremees
„Igaüks on peremees ja teda austud-hinnatud me kodumaal…“ Niiviisi, kaugelt toodud sõnade ja viisiga lauldi Eestimaal punalippude all, kui võõras võim oli siinsed sulased peremeesteks kuulutanud ja õiged peremehed Siberisse pagendanud või oma maal sulasteks teinud. Peremeest on väevõimuga lihtne sulaseks muuta, aga sulasesse õiget peremehetunnet istutada on raske, kui mitte päris võimatu. Nagu ookean veetilgas, nii peegeldus ka Raudiku küla elus kõik see, mis toimus kogu Eestimaal. Kõikide eestlaste kirjutamata juhtsõnaks sai – kohanemine. Selleks, et edasi elada ja kestma jääda.