„Surilina” on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid „Varjutus”, „Surilina” ja „Muistne valgus”. Juba „Varjutuses” põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde. Banville on ise oma raamatu kohta öelnud, et see on üks tema lemmikuid, „sünge, kalk ja julm teos”, milles tal on peaaegu õnnestunud see, mida ta kirjutama asudes saavutada tahtis: „„Surilina” on mu koletislik laps, keda ma kalliks pean, kuid kes tekitab õudu kõigis teistes.” „Surilina” väljaandmist on toetanud Euroopa Komisjon.
Soome kirjaniku Katri Lipsoni kauaoodatud teine romaan on nagu salapärane kangas, mille lõimelõngad põimuvad ümber „Jäätisemüüja” filmi. Romaani tegevustik leiab aset peamiselt 1940.–1960. aastate Tšehhoslovakkias. Käimas on filmivõtted ja režissöör on lagedale tulnud hullumeelse mõttega teha film stsenaariumita, et osatäitjatel poleks aimugi, mis nende tegelasi ees ootab. Näitlejad peavad oma tegelaste elulood ise välja mõtlema ja need ühtlasi ka läbi mängima. Mida enam nad rolli sisse elavad, seda hägusemaks muutub piir elu ja selle kujutamise vahel, kuni väljamõeldis seguneb tegelikkusega ja ühte pole enam võimalik teisest eristada. Raamat viib lugeja lõputule põgenemisele proua Nĕmcová majja, kinosaali, Prahasse ja Göteborgi ning viimaks postkasti juurde, kuhu saabub lakkamatult Milenale adresseeritud kirju. Katri Lipson (snd 1965) on elukutselt arst, kes on terve elu ka kirjutamisega tegelenud. 2008. aastal ilmus tema debüütromaan „Kosmonaut“, mis äratas palju tähelepanu ja võitis ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinna. Teos kandideeris ka Finlandia auhinnale. Lipsoni teise romaani edu ei jäänud esimesele alla, raamat pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu Kirjandusauhinna. Lipson üllatab uues romaanis uue stiiliga, aga seegi kord köidab ta lugeja tähelepanu jäägitult. „Jäätisemüüja“ väljaandmist on toetanud Euroopa Komisjon.
Brasiilia kirjanik Paulo Coelho (snd 1947) on maailma üks menukamaid autoreid. Tema teoseid on tõlgitud 80 keelde ja neid on müüdud üle 165 miljoni eksemplari enam kui 170 riigis. Enne lõplikku pühendumist ilukirjandusele töötas ta aja- kirjanikuna. Ta on kirjutanud ka näidendeid ja laulusõnu Brasiilia muusikutele. Coelhole tõi rahvusvahelise kuulsuse romaan „Alkeemik”. Mitmed tema teisedki raamatud – „Palverännak”, „Veronika otsustab surra”, „Accra käsikiri” – on puudutanud inimeste südameid terves maailmas. Coelho on saanud arvukalt rahvusvahelisi kirjandusauhindu. Alates 2002. aastast kuulub ta Brasiilia Kirjandusakadeemiasse ning on 2007. aastast ÜRO rahusaadik. Linda on kolmekümne ühe aastane ja tema elu näib kõigi silmis täiuslik: tal on armastav abikaasa, hästikasvatatud lapsed, töö prestiižikas ajalehes ja uhke eramu Genfis. Ometi ei suuda ta ühel hetkel enam õnnelikkust teeselda, kui märkab, et ei tunne tegelikult muud peale üha kasvava apaatia ja ükskõiksuse. Ühel päeval aga kohtub ta kooliaegse kallimaga. Jacobist on saanud mõjukas poliitik ning teda intervjueerides tärkab Lindas miski, mis on ammu unustusse vajunud: kirg. Linda teeb kõik endast oleneva, et võimatu armastus võimalikuks saaks. Et aga tõelist õnne leida, peab ta leidma tee iseenda sügavama sisemuseni.
Vanaisa tagasihoidliku restorani kohal asuvas korteris sündinud Hassani esimesteks elukogemusteks saavad karrikala lõhn, käigud kohalikule turule ja koos emaga võrratute gurmeetoitude maitsmine. Ent kui juhtub tragöödia, mille tagajärjel peab perekond Indiast lahkuma, lohutatakse üksteist suurepäraseid toite valmistades ning jäädakse viimaks pidama väikesesse Lumière’i-nimelisse mägilinna Prantsusmaal. Perekond Haji vallutab Lumière’i tormijooksuga. Nad avavad taskukohaste hindadega India restorani otse üle tänava mainekast Prantsuse restoranist ja täidavad unise külakese India vürtsidega. Kui aga Prantsuse restorani kuulus peakokk madame Mallory immigrandiperele kulinaarse sõja kuulutab, muutub nii külaelanike, madame Mallory kui ka Hassani elu jäädavalt ning saja sammu pikkune vahemaa kahe restorani vahel ei näigi viimaks nii ületamatult pikana. RICHARD C. MORAIS on väljaande Barron’s veebilehe „Penta” ja samanimelise neli korda aastas ilmuva ajakirja toimetaja. Šveitsis üles kasvanud ameeriklasena on Morais suurema osa elust veetnud välismaal. USAsse naasis ta 2003. aastal. Tema sulest on varem ilmunud romaan „Buddhaland Brooklyn”. Morais elab New York Citys. Raamatu põhjal on valminud ka Lasse Hallströmi menufilm, peaosades Helen Mirren, Om Puri, Manish Dayal ja Charlotte Le Bon: http://www.forumcinemas.ee/Event/299845/ 240 lk
Elena Ferrante kohta on öeldud, et ta on Itaalia kõige paremini tuntud „vähetuntud” kirjanik. Viimane osalt ka seetõttu, et tegemist on erakordselt privaatse inimesega, kellest pole peaaegu midagi teada ja keda lugejad pole isegi näinud. Arvatakse, et Elena Ferrante on varjunimi, kes aga edukate romaanide taga peitub, pole siiani teada. Intervjuudes on ta väitnud, et on oma kirjastusele kõige odavam autor, kuna keeldub igasugustest reklaamikampaaniatest. Tema romaan „Üksilduse päevad” tõusis kohe pärast avaldamist 2002. aastal Itaalias raamatumüügi edetabeli tippu, kus püsis terve aasta. Mõni aasta hiljem vändati sellest ka film. Lugu kirjeldab tavalise abielunaise järk-järgulist allakäiku, kui ta mees ta kahe väikese lapsega maha jätab. Minategelane leiab end oma koduseinte vahele lõksu püütuna ja on sunnitud oma hirmudele näkku vaatama, et kuidagi mõistuse juurde jääda ja oma eluga edasi minna.
Bernadette Fox on kurikuulus naine. Microsofti imelapsele Elgie Branchile on ta ülemeelik, lennukas, andekas ja probleemne abikaasa. Teistele emadele kooliväravas tundub ta ohtlik. Disainiasjatundjatele on ta revolutsiooniline arhitekt. 15-aastasele Beele on ta parim sõbranna ja ühtlasi lihtsalt emps. Äkitselt Bernadette kaob. Bee võtab ette teekonna maailma lõppu, et ema üles leida. “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?” on haarav lugemine: vaimukalt kirjutatud ja väga liigutav lugu ekslevast geeniusest ja ema ning tütre suhetest. “Ahmisin selle raamatu endasse pöörase mõnuga,” on romaani kohta öelnud Jonathan Franzen. Maria Semple töötas 15 aastat Los Angeleses stsenaristina, lüües kaasa tuntud saadete ja seriaalide, nagu Ellen, Saturday Night Live ja Arrested Development valmimisel. Ta elab Seattle’is.
Edukas ja kaunis Sandra on viimase aasta elanud erakuna tillukeses Kalamaja korteris – talle näib, et nii suudab ta paremini toime tulla oma valusa saladusega. Üksinduse leevendamiseks otsustab ta otsida endale internetist meessõbra, kellega meili teel suhelda. Töötu Ida-Virumaa mehe Karli ja Tallinna kinnisvaramaakleri Sandra vahel arenebki netitutvus. Nende kirjavahetuse edenedes teeb elu uskumatuid pöördeid nii virtuaalses kui ka reaalses maailmas ning oma saatuse eest ei pääse kumbki. Romaani “Tagurpidi valed” autor Lea Jaanimaa on sündinud Järvamaal, alates 1978. aastast elab Tallinnas. Nagu romaani kangelannal, on rohkete keerdkäikudega kulgenud ka autori enda elu. Kõige tähtsamaks saavutuseks peab ta nii ema kui isa rolli kahe poja täisealiseks kasvatamisel. Laialdased teadmised parfümeeria- ja tööstuskaupade alal andsid talle julguse hakata ettevõtjaks ja luua oma juuksurisalong. Kirjutamisega hakkas Lea tegelema pärast poegade kodust lahkumist. Pikkadel jalutuskäikudel mõtleb autor välja tegelasi ja loob neile elud. Ise nimetab ta seda teraapiliseks tegevuseks.
2005. aasta romaanivõistlusel ära märgitud raamat, mille tegelasteks on eesti noored. Raamatu peategelane on läinud tööle Prahasse, kuid asjad ei laabu päris nii, nagu talle meeldiks. Ta nõustub meelitama kooliekskursioone Eestist ühte kindlasse hotelli, et ise selle abil seal elamiseks hinnaalandust saada. Saatus viib ta uuesti kokku õpetajast ekskallimaga ja suhted kipuvad veelgi enam sassi minema. Romaanis kujutatakse põnevalt ja kaasakiskuvalt noorte välismaal töötavate eestlaste elu ja ellusuhtumist.
„Kanarbikukartus“ on järg Olivia Saare mälestusteraamatule „Humalapuu“, mis ilmus 2005. aastal. „Kanarbikukartus“ teeb tagasivaate eesti lasteajakirjandusse alates 1952. aastast kuni 1980. aastate lõpuni. Elavate, emotsionaalsete meenutuste kaudu avanevad siin nõukogudeaegse ajalehe „Säde“ ning ajakirjade „Pioneer“ ja „Täheke“ toimetuste töötajate loomingulised püüdlused ja eesmärgid, kordaminekud ning ajastule omased ootamatud, kohati uskumatud situatsioonid. Raamatu põhikoega põimub autori pereelu teema, tema isiklikud läbielamised, suhtumised ja arusaamad. Rohkesti leiab lugeja raamatust reisimuljeid – lõbus-lustakaid sündmusi ja olukordi erinevaist paigust Nõukogude Liidus, aga ka välismaal. „Kanarbikukartuses“ on ka kirju, ülestähendusi ja luuletusi.
Eesti Ekspressi Raamat Book Description: Romaani „Kaarnad” tegevus toimub 1970. aastatel Rootsis Smålandi metsade vahel, kus elab oma vanemate ja noorema vennaga 12-aastane Klas Georgsson. Nende pere on juba põlvkondi soisel maal väikest talu pidanud. Muidugi on Klasi isa haaratud mõttest anda majapidamine edasi oma vanemale pojale… Klassi parimat õpilast Klasi rõhuvad temale kodus seatud ootused ja muu maailma pakutavad võimalused. Elu ei tee lihtsamaks ka armumine teesklematu loomuga Veronikasse ega külainimeste märkused Klasi isa aina veidrama käitumise kohta. Nii pageb Klas alatihti metsa ja jälgib linde – need on vabad ja saavad lennata, kuhu tahavad, aga tema peab jääma siia, metsade ja soode vahele. Liigutav psühholoogiline romaan „Kaarnad” on pärjatud mitme maineka Rootsi kirjanduspreemiaga, neist mõjukamad on August Strindbergi aastaauhind ja ajalehe Borås Tidning 2011. aasta debütandi auhind.