Современная зарубежная литература
Различные книги в жанре Современная зарубежная литератураTõusuvesi
Kahe õe lugu saab alguse 1943. aastal sõjaaegses Cornwallis. Reetmine viib Adele ja Amelia teed igaveseks lahku. Aastakümned hiljem on selle kergemeelse teo tagajärgi ikka veel tunda. Ent kui palju aega on vaja, et minevik jõuaks õdedele uuesti järele? „Tõusuvesi“ tutvustab lugejatele imekaunist Cornwalli rannikut, mis on tulvil salapära ja mõistatusi.
Elus
Mina – nagu iga teinegi inimene – ei oleks kunagi uskunud et sellisesse olukorda satun. Tihti kuuleme, et kellelgi on elus raske, aeg-ajalt kuuled, et mõni tuttav on surnud või sugulane raskelt haige, aga miskipärast keeldub inimmõistus sellist võimalust iseenda puhul tunnistamast. Ometi leidsin end istumas hallide seintega haiglakoridoris, kus mornil ilmel inimesed ringi liikusid ja valget ust vahtimas, mille taga ootas minu saatus. Peast käis läbi miljon mõtet, aga mitte ükski neist ei olnud ligilähedanegi sellele, mis tegelikult juhtuma hakkas. *** Seda lugu on raske lugeda. Veel raskem on Raini raamatut käest panna. “Elus” annab sõnale “elus” uue tähenduse, isegi siis, kui pole surma nii lähedalt näinud." Mihkel Raud Usun, et elu ajalikkuse teravam tajumine sunnib inimest ELUS paremaid valikuid tegema. Oma elu hinnates, plaanides ja sättides tuletan seda endale aeg-ajalt meelde. Raini lugu lugedes mõistad seda veel paremini ja ehk hindad igat hetke oma ELUS rohkem, kui varem. Väga haarav ja liigutav lugu, väga hästi jutustatud, väga hästi kirja pandud. Peep Vain
Bella figura
KUIDAS ELADA, ARMASTADA JA SÜÜA ITAALIA MOODI 2008. aastal leidis Kamin Mohammadi, et on kulunud. Aina ebarealistlikumad ootused tööl ajakirjades, aina enam kõikuv kehakaal ja terviseprobleemid ning olematu armuelu olid nõudnud oma. End töölt lahti võtnud, pages ta Londoni kõledatelt tänavatelt sõbra päikeselisse korterisse Firenzes ning leidis sealt elule uue hoo. Heites kõrvale askeetlikud dieedid ja meeleheitlikud treeningud, püüdis ta pigem jäljendada kohalike naiste muretut eluviisi – hommikusi kohvirituaale, pikki lõunaid – ja nautida pisiasju. Mõne nädalaga oli tagasi ta tervis ja leitud kallim või isegi kaks. Ühteaegu lüüriline ja praktiline “Bella figura” õpetab, kuidas muuta elu iga aspekt võimalikult ilusaks. Alates täiusliku tomati valimisest turul ja lõpetades eriti stiilselt tänaval kulgemisega. See on avastusretk Itaalia kultuuri argisemasse külge ja juhatus parema, elegantsema ja lõpuks suuremat rahuldust pakkuva elu juurde.
Seotud
„Kui sina oled selle ära unustanud, auväärt härra, siis las ma tuletan sulle seda ise meelde: ma olen sinu naine.” Nii kirjutab Napolis elav Vanda oma abikaasale Aldole, kes on äsja pere maha jätnud ja uue naise juurde läinud. Aastakümneid hiljem, kui Vanda ja Aldo on juba vanaks jäänud, murtakse ühel päeval nende korterisse sisse. Vägivaldne sündmus äratab ellu mälestused, mida seni hoolikalt luku taga on hoitud. „Seotud” räägib loo lahkuminekust ja perekonna lagunemisest. Vähesed kirjanikud on suutnud seda valusat teemat edasi anda sellise psühholoogilise meisterlikkusega, juhtides lugeja läbi erinevate tunnete kadalipu. Domenico Starnone (snd 1943) on Napolist pärit kirjanik, stsenarist ja ajakirjanik. Tema raamatute põhjal on valminud filme ja ta on Itaalia olulisima kirjandusauhinna Strega laureaat. „Siin on käsil nutikas mäng ja lugeja mõistab üsna ruttu, et on sattunud väga intelligentse kirjaniku meelevalda.” – Jhumpa Lahiri, kirjanik
Veripunase taeva all
Pino Lella ei taha ei sõjast ega natsidest midagi teada. Ta on tavaline Itaalia teismeline, kellele meeldivad üle kõige muusika, toit ja tüdrukud, kuid nooruspõlve süütud ja muretud mängud on lõppemas. Kui ta kodumaja Milanos liitlasvägede pommirünnakus hävib, ühineb Pino põrandaaluse võrgustikuga, mis aitab juutidel teisele poole Alpe pageda, ning armub endast kuus aastat vanemasse kaunisse leske Annasse. Pino vanemad tahavad poega säästa ning sunnivad teda astuma Saksa armeesse – nende arvates pääseb ta niimoodi rindele saatmisest. Kui aga Pino haavata saab, võetakse ta pelgalt kaheksateistkümne aastasena Adolf Hitleri asemiku Itaalias ning ühe Kolmanda Reich’i kõige mõistatuslikuma ja võimsama väejuhi kindral Hans Leyersi isiklikuks autojuhiks. Nüüd, kus Pinol on võimalik liitlaste hüvanguks Saksamaa kõrgema väejuhatuse järele luurata, suudab ta oma salajast võitlust pidades välja kannatada nii sõjakoledused kui ka natside okupatsiooni ning tema julgusele annab tiivad armastus Anna vastu ja unistus nende tulevasest ühisest elust. Unustatud kangelase tõestisündinud lool põhinev „Veripunase taeva all“ on võimas lugu ühe noore mehe uskumatust vaprusest ja sitkusest ajaloo süngeimatel hetkedel. Raamatu põhjal on valmimas teleseriaal. MARK SULLIVAN (snd 1958) on kirjutanud kaheksateist romaani, sealhulgas New York Timesi menuka sarja „Private“, mida ta kirjutab kahasse James Pattersoniga. Ta on oma teoste eest saanud arvukalt auhindu, sealhulgas WHSmithi uue talendi auhinna, ning tema teostele on omistatud New York Timesi märkimisväärse raamatu ning Los Angeles Timesi aasta parima raamatu aunimetused. Ta kasvas üles Massachusettsi osariigis Medfieldsis ning lõpetas Hamiltoni kolledži. Seejärel töötas ta rahukorpuse vabatahtlikuna Lääne-Aafrikas Nigeris. Ameerika Ühendriikidesse naastes omandas ta Northwesterni ülikooli Medilli ajakirjandusinstituudist magistrikraadi ning hakkas tööle uuriva ajakirjanikuna. Sullivan armastab suusatada ning elab koos abikaasaga Montana osariigis Bozemanis. Eesti keeles on Sullivanilt ilmunud „Puhtaks saamine“ (2000) ja „Vaimutants“ (2002) ning koos James Pattersoniga „Salamängud“ (2012).
Vaata oma hinge
Haiglapalatis meelemärkusele tulles näeb Julia enda kõrval meest, kes väidab, et on tema abikaasa. Mees teatab, et naine sattus autoavariisse, kuid füüsiliselt on temaga kõik korras. Samas taipab Julia õudusega, et ei mäleta ei meest, nende pulmi ega mesinädalaid, küll aga kõiki teisi sündmusi oma elus. Nüüd peab ta valima, kas mehega uuesti suhe luua või temast lahku minna.
Nad upuvad oma emade pisaratesse
Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“ Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt. „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks. Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.
Elunautijad
„Elunautijad“ on Neshovi-saaga viies raamat, järg romaanidele „Berliini paplid“, „Erakvähid“, „Rohelised aasad“ (eesti keeles kõik 2008) ja „Andestada saab alati“ (2017). Tormod Neshov elab nüüd hooldekodus ja tunneb end seal turvaliselt. Kuid ta on kaitsetu mälestuste ees, mis öösiti tema üle võimust võtavad. Mitte mingi hinna eest ei soovi ta külastada Neshovi, kuigi Torunn on nüüdseks talu üle võtnud ja vana räämas maja on korda saamas. Torunn osaleb üha rohkem Margido matusebüroo tegemistes. Erlend on end ajutiselt töölt vabaks võtnud, et hoida silm peal Klampenborgi villa remondil, ja tema elu oleks puhas nauding, kui Raasukese uued toitumisreeglid seda elu ei segaks. Ragde on kirjutanud järjekordse haarava loo vanadest roostes peresuhetest, mis siiski on sisimas soojad; surmast, mis võib olla järsk ja halastamatu, ja elust, mis peab alati edasi minema. „Elunautijad“ on õrn, kuid jõuline lugu sellest, mis lahutab, ja sellest, mis seob inimesi ning just see teeb teose hingeminevaks tervikuks. Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud ka populaarne telesari. Eesti keeles on samalt autorilt ilmunud ka romaanid „Öine soov“ (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks“ (2012).
Kuristik
Eesti Kultuurkapitali 2012. aasta proosapreemia laureaadi Olle Lauli romaan „Kuristik" on palju-häälne jutustus, mis puudutab viie põlvkonna elusaatusi ja saab alguse 1923. aasta maikuu hommi-kul, kui Prokop Jefimovitš Lõkovi tabab rongireisil kole kõhuvalu, mis sunnib ta tundmatus Vapnjarka küla raudteejaamas vagunist maha astuma. See, mida Prokop ise plaanis, mille poole ta teel oli, on sellest hetkest täiesti tähtsusetu. Saatus, Jumal; päritolu ja rahvus – need on küsimused, mis korduvad läbi romaani. Küsimus mõiste-tamatust, hoomamatust väest, mille ees inimene on abitu ja väeti. Miski, mis võib oma tahtsi paisata ukrainlase ja venelase Pirita-Kosele või Narva, mis võib Eestis sündinud Nõukogude sõjaväelase lapsest teha USA illegaali või sundida läbi ja lõhki eesti rahvusest naise kodumaalt lahkuma. Kui riigipiirid muutuvad ja ajalugu tähendab ühele üht, teisele teist, muutub üha tungivamaks vajadus leida midagi, millele lõpuni kindel olla. Ja selgemaks saab ka arusaamine, kui keeruline see on. Tegelaste lood on edasi antud intensiivsete eri teadvuste peegeldustena, keskendudes ikka ja jälle noile hetketele inimeste elus, kus väike on silmitsi suurega. Põhjatuga. Välja kooruvad küsimused, millest suuremaid me enam ei leia. Milleks see kõik? Ja kuigi on küsimused, pole vastuseid sugugi võtta. Nende asemel on tumm meeheide, viha, vaikimine. Ja vahel ka leppimine, alistumine. „Kuristik” on Olle Lauli kolmas romaan. Varem on ilmunud„Niguliste õpilased" (2007) ja Eesti Kul-tuurkapitali aastapreemiaga pärjatud „Kodutus” (2011). „Lauli on nii temaatiliselt kui stilistiliselt selgelt isikupärane autor, suveräänne hääl. Keegi teine ei kirjuta praeguses Eestis sellise kannatlikkusega inimhinge kannatustest. „Kuristik“ jätkab Laulile omasel moel eksistentsiaalsest, otsekui paratamatust kannatusest võrsuva lunastusvõimaluse otsimis-ega, ent lisab sellele esmakordselt ajaloolise mõõtme.” – Jan Kaus, kirjanik
Miks emme joob
Issi on Väga Tähtis Mees ja talle meeldivad tehnikavidinad. Ja tema kuur. Lapsed Peter ja Jane istuvad lakkamatult mõne ekraani taga, ning kui nad seda ei tee, üritavad nad teineteist ära tappa ja ajavad emmet hulluks. On emme 39. sünnipäev. Tema ees seisab lohutu pilt tulevikust, täis inimesi, kes kutsuvad teda nende edasijõudnute joogasse, ning ontlikke raamatuklubisid, kus igaüks väidab end olevat svipsis pärast esimest klaasi veini ja ütleb asju nagu „Isver, kas sa jood tõesti veel ühe?“. Aga emme ei taha seda kõike! Ta ei taha, et temast saaks üks neist mõistliku soenguga naistest, kes „elavad oma laste jaoks“ ja kiitlevad võsukeste erikuradieriliste kooliväliste tegevuste ja „saavutustega“ ning hooplevad puhkusereisidega. Selle asemel haarab ta suure klaasi veini ning saadab kõik perse. Kuni talle meenub idee, mis talle kõrtsis juua täis peaga tuli … Gill Sims peab tohutult populaarset lastekasvatusblogi ja Facebooki lehte „Peter ja Jane“. Ta elab Šotimaal koos abikaasa, kahe lapse ja varjupaigast võetud kasvatamatu borderterjeriga. Gilli hobid on veinijoomine, aja raiskamine sotsiaalmeedias, katsed taas läbi elada oma kadunud noorust ning koera otsimine, kui see on järjekordselt otsustanud oma asju ajama minna.