Эта книга не монография о художнике и не научно-исследовательская работа, – это воспоминания и может быть даже не столько воспоминания, сколько живая запись непосредственных впечатлений от встреч и разговоров. Воллар не принадлежал к числу тех мемуаристов, в чьих рассказах их собственная личность назойливо маячит перед глазами читателя, заслоняя людей и события. Воллар – только искусный интервьюер, незаметно вызывающий Ренуара на откровенность; только внимательный наблюдатель, не пропускающий ни одного его слова. В книге нет строго плана, то что ее организует, – это неподдельный интерес автора к Ренуару, осознание его огромного значения, желание запечатлеть каждую его мысль, каждое движение. Всё, о чём говорится в этой книге, – увидено и услышано самим Волларом, и в этом ее большая ценность. Ренуар в жизни, дома, за мольбертом, его предпочтения в искусстве, литературе, музыке, политические и религиозные взгляды – всё это позволяет нам увидеть не только гениального художника, но в первую очередь живого человека со своими победами и поражениями, радостями и огорчениями.
Генри Форд I и Сергей Зимин. Выдающиеся люди. Но как разнятся судьбы. Первого помнят, чтят, знают и ценят во всем цивилизованном мире. Второго, фактически, вычеркивают из истории. А между тем, оба применили на практике производственный конвейер, оба исповедовали принципы «социально ориентированной экономики» и оба внесли выдающийся вклад в развитие цивилизации. Первый заложил основы авто-индустрии. Второй – индустрии арт-перформенса. Феномену «Сергей Иванович Зимин – антрепренер» и посвящается данная работа. Книга будет интересна всем, но написана исключительно для молодежи – ищущей и талантливой. Будьте достойны своих великих предшественников!
В преддверии 75-летия Великой Победы издаются новые книги, создаются фильмы, публикуются статьи. Но не всё еще сказано о великом поколении победителей. Чем больше сведений о подвигах своих предков получат грядущие поколения нашей страны, тем спокойнее мы будем за будущее России. Книга Александра Коблова «Их выбрало небо» послужит хорошим пособием в патриотической работе.
President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilist nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm.
Andres Raid
KUJUNDAJA: Jan Garshnek
TOIMETAJA: Lauri Vanamölder
KEELETOIMETAJA: Lyyli Virkus
LK ARV: 200
ILMUMISAEG: 2020
Raamat räägib noore Eesti mehe läbielamistest Nõukogude sõjaväes NSVL lõpuaastatel. Sõda Afganistanis hakkab läbi saama, kuid oht sinna sattuda on ikka õhus. Kutsealusel on kolm valikut – hullumaja, vangla või sõjavägi. Ehk valikut tegelikult pole, tuleb minna. Ees ootavad kuud täis hirmu, ahastust, vägivalda ja otsatut lollust, mis on kõige sellega läbi põimunud. Ranged eeskirjad, karmid kirjutatud ning veel karmimad kirjutamata seadused. Joomarlus, varastamine ja üldine minnalaskmismeeleolu. Kas see armee võitis tõesti kunagi sõja? Tundidest said päevad, päevadest kuud. Emakeel kippus ununema. Saatus kandis autori kummalistesse olukordadesse ja salajastesse paikadesse. Taiga külma ja ülevasse tühjusse, kuumava kõrbe lämmatavasse lõõska. Teed ristusid erinevate rahvustega, erinevate tüüpidega. Moskva karmid rokkarid, Tuva tillukesed kurgulauljad, Vilniuse hea südamega tänavakaklejad, veendunud moslemitest kanepikollid, Siberi jubedad retsid. Jäi ainult lootus. Ja jäi muusika. Kindlat polnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Iga hetk võidakse sind saata impeeriumi teise otsa. Õhtul magama minnes pole kindel, kus ärkad ülejärgmisel hommiku. Või kas üldse ärkad.
Margus Haav (1969) on ajalehe Sakala ajakirjanik, audiofiilse kallakuga melomaan, pühendunud ajaloohuviline, filmigurmaan, Viljandi kultuuriakadeemia lektor, vabakutseline humanist ja asjaarmastaja patsifist ning enam kui tuhande kultuuriarvustuse autor. Debüütromaan „Kuidas lõhnab kuri“ (2016) rändas tulevikumaastikel, „Alumiiniumist kurgid“ vaatab tagasi minevikku. Kui debüüdis oli kõik välja mõeldud, siis siin on kõik tõsi. Tasakaal peab olema.
„Peaeesmärk, mille nimel olen viimased ligi kolm aastat võidelnud, jätta maha endast mingi jälg, on täidetud,” tõdeb Urmas Sõgel (1952-2019) oma mälestusteraamatu vähem kui aasta enne surma kirjutatud epiloogis. Kuigi Sõgeli memuaarid on tõesti väga isiklikud ning autor võib olla kohati väga armutu – ka oma lähedaste, eelkõige aga siiski iseenda suhtes – on see teos siiski midagi enamat kui ühe inimese püüe jätta endast maha mingi jälg. „Sõgelite saaga” on väärtuslik lisandus juba ilmunud Eesti NSV juhtkonda või selle lähedusse kuulunute mälestustele. Täpsemalt: see annab hea sissevaate võimuladviku võsukeste ja 70ndatel karjääri alustanud parteilaste ellu ja mõttemaailma. Urmas Sõgel toob raamatus ära ka väljavõtteid oma vanemate kirjavahetusest. Nende ja autori isiklike mälestuskildude kaudu saab lugeja nõnda ka ülevaate tema isa, kurikuulsa kirjandusideoloogi Endel Sõgeli (1922-1998) elust ja kompromissitult kommunistlikust ilmavaatest. Kuid eelkõige on „Sõgelite saaga” sissevaade 1970ndatel karjääri alustanud komparteilase elusaatusesse – oli see ju põlvkond, kelle karjäärivalikud suuresti ei teostunud, kes pidi end 1980ndtate lõpul ümber häälestama ning uute oludega kohanema. Mõni kohanes paremini, teine halvemini – ka kaasteeliste elusaatusele heidab Sõgel oma lobedas ja rahvalikus keeles kirja pandud memuaarides pilgu. Mis öeldust on tõsi, mida mäletavad Sõgeli sõbrad, tuttavad ja vaenlased teisiti, jäägu iga lugeja enda otsustada. Kokkuvõttes on aga hea, et Urmas Sõgelil jätkus eluõhtul kindlameelsust enda elutee kirja panna: meenutuseks vanadele, õpetuseks – aga enamgi veel vist suisa hoiatuseks – noortele.
„Ma olen revolutsioon.” Frida Kahlo
Mehhiko, 1925. Frida tahab saada arstiks, kuid tema unistuse purustab ränk õnnetus. Ta armub geniaalsesse maalikunstnikku Diego Riverasse ja sukeldub kunstimaailma, mees julgustab teda looma – ja petab teda. Frida on sügavalt haavunud. Teadmisega, et õnne saab vaid laenuks, viskub ta ellu. Pariisi sürrealistid langevad ta jalge ette, samuti Picasso ja Trotski. Frida astub oma rada, nii oma piltide edu tähistades kui ka saatuselööke vastu võttes – ent siis seisab ta silmitsi otsusega, mis muudab küsitavaks kõik, millesse ta seni uskunud on.
Caroline Bernard on Tania Schlie pseudonüüm. Juba kakskümmend aastat töötab kirjandusteadlane vabakutselisena. Talle meeldib mõelda välja lugusid tugevatest naistest, otsides oma kangelaste eeskujudeks päriselt elanud isikuid.
Bernardi romaan erakordsest mehhiko kunstnikust Frida Kahlost on kuulunud Saksamaal kuude kaupa bestsellerite hulka ja on ilmumas tõlgetena mitmes keeles.
With little more than a run-down Jeep and their newborn baby in tow, author Micah Perks' parents set out in 1963 to build a school and a utopian community in the mountains. The school would become known as a place to send teens with drug addictions and emotional problems, children with whom Micah and her sister would grow up.This complex memoir mixes a moving celebration of the utopian spirit and its desire for community and freedom with a lacerating critique of the consequences of those desires — especially for the children involved. How could the campaign for a perfect home and family create such confusion and destruction? The '60s, for many, became a laboratory of hope and chaos, as young idealists tested the limits of possibility.Micah Perks has cast her unflinching and precise eye on her own history and has illuminated not only those years of her childhood, but a wide-open moment that marked our culture for all time.
The American College of Switzerland Zoo is a book about a journey of inner growth and the struggles of being a Quaker Army brat…living everywhere and nowhere. James, a young man on his adventures across Europe, finds himself attending a school like nothing he has ever seen before. This book follows the rites of passage into adulthood in the amazing country of Switzerland and all of his hiccups and misadventures along the way. You will enjoy this book and perhaps become a better you from reading it.
Ничего в жизни не бывает просто так. Так случилось, что благодаря Фене Самсоновне Брин, которая сама того, не ведая дала мне точный старт в жизни. Жизнь нас сводила до тех пор, пока я не встал на путь истинный. Более мы с ней не встречались.