Биографии и Мемуары
Различные книги в жанре Биографии и МемуарыHeinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua
"Ühtlase ilusa käekirjaga, imepeene tindipliiatsiga on paksu nahkkaantega kladesse kirjutatud üks lugu. Koletust pommiraginast sõjaaegses Gattšinas; kodusest praeliha-lõhnast Virumaa rehetoas; kibedast puudusest sõjajärgses Tallinnas. See on läbielatud ajalugu, mille on oma lastelaste jaoks paeluvalt taaselustanud üks siitkandi säravamaid vanamehi – Heinz Valk."
Jüri Jaanson. Sauruse tee
Kui Jüri Jaanson 15-aastasena Viljandis esimesse sõudetrenni jõudis, ütles ta treenerile otsesõnu, et tahab tulla Nõukogude Liidu meistriks. Eesti kullad jättis ta vaimusilmas lihtsalt vahele. Mõni päev hiljem uuris ta koduköögis kalendrit ja teatas, et jõuab 1988. aastal olümpiale. Vend Erkiga sõlmis ta kirjaliku lepingu, millega kohustus tulema maailmameistriks.
Ervin Abel. Siin ma olen
Ervin Abel ütles kaheksa kuud enne surma: Minu saatus on olnud õnnelik. Mul pole olnud tegevusetust. Selleks ajaks oli ta teinud viimased 17 aastat peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios või televisioonis. Või viibis tähtsal koosolekul. Praegu öeldakse temasuguste kohta: töönarkomaan. Ta soovis olla publikule kergesti mõistetav. Sama eesmärk on raamatul, kus Ervin Abelit meenutab poolsada inimest.
Gerd Kanter. 15 sammu võiduni
Minu kodukandis Vigalas öeldakse: üle madala aia oskab astuda igaüks. Mulle pole madalad aiad kunagi sobinud. Mul on alati olnud nii, et kui on eesmärk, siis ikka suur. Olen kogu aeg tahtnud kaugemale ja kaugemale, rohkem ja rohkem. Võib-olla on see kõrvaltvaatajatele isegi naljakas tundunud, aga ma pole sellest eriti hoolinud. Gerd Kanter
Kaljo Kiisk
Selle raamatu kirjutamine algas 2007. aasta hilissuvel. Autor ja Kaljo Kiisk kohtusid, arutasid raamatu kondikava, otsisid üheskoos vastuseid mõnele selleks ajaks kerkinud küsimusele. Kuid öelda, et raamat on kirjutatud autori ja Kaljo Kiisa koostöös, oleks vale, sest 20. septembril 2007 läks filmilavastaja ja näitleja manalateele. Kaljo Kiisa jälg Eesti filmikunstis on tohutu, lavastajana jõudis ta teha rohkem mängufilme kui keegi teine. Paljud ta filmid on saanud osaks meie rahvusliku filmograafia kullafondist. Kaljo Kiisa panus teatrisse on oluline ja tipnes näitleja aastapreemiaga. Kiisk jõudis teha ka märkimisväärse poliitikukarjääri, jõudes tähtsatesse valitavatesse ametitesse nii Nõukogude Eestis kui ka taastatud Eesti Vabariigis. Kaljo Kiisa mängitud rollide, lavastatud filmide ja avalikkuses väljaöeldud sõnavõttude kaudu on tekkinud temast ettekujutus kui muhedast ja heatahtlikust inimesest, kelles on südamlikkust ja hingesoojust. See mulje ei ole petlik, kuid ei ole ka ammendav. Kaljo Kiisa elus oli palju võitlemist oma loomingu eest, enese eest seismist ja ka ebaõnnestumisi, millest teatakse vähem. See raamat püüab rääkida kõigest. Nii nagu Kaljo Kiisk pidas õigeks siis, kui töö selle raamatu kallal oli alles alustamise järgus. Andres Laasik
Johnny Depp. Mitteametlik elulugu
Siin on kirjas Johnny Deppi elu tõusud ja langused, tema teekond looduslapsest mässajast Hollywoodi peavoolu kuuluvaks isepäiseks ja sõltumatuks näitlejaks. Üks filmimaailma kestvama populaarsusega näitlejaid Johnny Depp kuulub kõrgelt hinnatud liikmena Hollywoodi eliiti, ent ometi on ta jäänud ka isepäiseks kõrvalseisjaks. Tema vapustavad osatäitmised sellistes kassamenukites nagu „Alice Imedemaal“ ja „Kariibi mere piraatide“ sari on tublisti täiendanud tema ülemaailmse fänniklubi ridu. Ehkki Depp on relvituks tegevalt nägus, on ta enamasti vastu pannud kiusatusele mängida lihtsaid südametemurdja osi ning valinud pigem niisugused filmirollid, mis peegeldavad tema enda omapärast elukäsitust. See pronksja jumega ameeriklane on kõige enam vaimustanud publikut siis, kui on mänginud ebatavalisi veidrikke, nagu Edward Käärkäsi, Ichabod Crane filmis „Legend peata ratsanikust“ ja kapten Jack Sparrow. Töötamise kõrval on Deppi sündmusterohkes elus olnud nii narkotarbimist ja enesevigastamist noorukieas kui avalikkuse tähelepanu köitnud armusuhteid mitme kuulsusega, sealhulgas Kate Mossi ja Winona Ryderiga. Neliteist aastat nautis ta rahulikku õnne elukaaslase Vanessa Paradis’ ja nende ühiste laste seltsis – lõpuks oli täitunud Johnny püüdlus leida koduse elu harmoonia, millest jäi kõvasti vajaka tema enda rahutus lapsepõlves. Kahjuks ei jäänud see pikk suhe püsima. See elulooraamat kajastab Deppi tähelepänuväärset teekonda koolipoisist mässajast taltsutamatu rokitäheni, pajatab tema aastatest teismeliste iidolina ja seejärel auhinnatud filminäitlejana. NB! E-raamat on illustratsioonideta.
Eluteatri näitelaval III vaatus. Vanemuine
Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).
Jäämurdja. Ants Antson
Eesti XX sajandi saja suurkuju nimekirja koostati kaua ja hoolega. Esiletõstetute sekka, tähestiku järgi poetess Betti Alveri ja keelemees Paul Ariste vahele, mahtus üks talisportlane – Ants Antson, meie esimene ja uue aastatuhandeni ainus taliolümpiavõitja. Eestil on ammusest ajast olnud maailmatasemel kahevõistlejaid ja sinnakanti küündinud murdmaasuusatajaid, kuid kõrgeimale aujärjele tõusis kiiruisutaja! Lisaks tuli sõja jalus, aina pommitatava Beckeri sadama kõrval kasvanud Antson Euroopa absoluutseks meistriks ja kuulutati 1964. aasta maailma parimaks kiiruisutajaks. 1500 meetri sõit Innsbrucki olümpial kujunes meie esimeseks suureks telespordisündmuseks. 6. veebruaril 1964 peatus tehasetsehhides töö, koolid kogusid õpilased aulasse teleri ette ja Estonia teater katkestas “Minu veetleva leedi” proovi. Võidule järgnenud pidu oli üldrahvalik. Nõukogude Eesti marionettvalitsejad patsutasid Antsonit õlale, trummeldasid iseendi rinnale, kallasid partei keskkomitees vägijoogi välja ja tõotasid, et pärast sellist triumfi saab Eesti kindlasti korraliku uisuraja. Tuhkagi! Antson jäi sporditippu aastateks, pakkudes muudki kõneainet. Polnud vist abielupaari, kellele kuuekümnendate teisel poolel oleks vaadatud järele sama põnevil pilguga kui näitlejatar Eve Kivile ja uisutaja Antsonile. Kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist, 1992. aastal toimusid Albertville’is talimängud. Avapeol astus sportlaste ees Ants Antson, sinimustvalge tugevates kätes. Nii naasis Eesti olümpiaperre.
Разум в огне. Месяц моего безумия
Сюзанна Кэхалан по крупицам извлекала из памяти события, случившиеся с ней во время болезни, брала интервью у лечивших ее врачей, родных и близких людей. Прочитала тысячу страниц медицинских отчетов, просмотрела несколько сотен обрывков видеозаписей из своей палаты… и все для того, чтобы ВСПОМНИТЬ, как она однажды сошла с ума…
Arvo Kukumägi. Alasti elu
See on aus raamat, kus Kuku – nagu teda kutsutakse – räägib avameelselt kõigest. Loomulikult neist rohkem kui 40 filmirollist, millega ta on keevitanud ennast heleda leegiga Eesti filmiajalukku. Ent ka paabulinnusabana kirevast eraelust, kuhu kuuluvad kaks lahutatud abielu, neli last kolme naisega ja palju kooselusid. “Ma olen oma elu alustanud umbes 20 korda uuesti, nullist pihta,” ütleb Kuku, kes joomatsüklite kiuste tõuseb ikka ja jälle tuhast nagu fööniks. Elulooraamatus räägivad Kukust 20 inimest: lisaks peategelasele endale ka temaga koos töötanud näitlejad ja režissöörid, kursusekaaslased lavakunstikateedrist, elukaaslane, eksabikaasad jpt.