Биографии и Мемуары
Различные книги в жанре Биографии и МемуарыБиография Л.Н.Толстого. Том 1. 1-я часть
«…С робостью и благоговением, с сознанием своей слабости приступил я к священному для меня делу, изображению жизни моего учителя, великого старца Льва Николаевича Толстого…»
Моя жизнь. Лирические мемуары
Жизнеописание через призму исторической хронологии, на фоне эпохальных событий века нынешнего и минувшего. Становление человека, формирование его как личности происходит в самые тяжёлые моменты для его семьи и Родины. «Жизнь сильнее воображения» – так можно сказать о биографии автора книги Викторе Васине. И конечно, точку в этих мемуарах ставить рано.
Астрид Линдгрен. Этот день и есть жизнь
«Астрид Линдгрен. Этот день и есть жизнь» – первая за 40 лет биография великой сказочницы, книги которой многие десятилетия помогают детям во всем мире справляться с нелегким делом взросления. Эта книга о ней самой – бунтарке в брюках и мужском пиджаке, первой в родном городке остригшей длинные волосы, матери-одиночке в пуританской Швеции, жене человека, фамилию которого она прославила на весь мир… Вдове, художнике, благотворительнице, «мудрой старице» – духовной наставнице всей Скандинавии, человеке, в совершенстве владевшем искусством понимать. Той самой женщине, чью независимость и жизнелюбие унаследовала знаменитая Пеппи Длинныйчулок. В ее письмах, дневниках, фотографиях, воспоминаниях близких оживают ее сражения, поражения и победы, моменты вдохновения и минуты отчаяния.
Valentin Serov
Among the “young peredvizhniki” who joined the World of Art group, the most brilliant portraitist was Valentin Serov. Like many of his contemporaries, he delighted in painting out of doors, and some of his most appealing portraits – such as Girl with Peaches, Girl in Sunlight and In Summer – owe their naturalness to their setting or to the interplay of sunlight and shadows. Indeed, Serov regarded them as “studies” rather than portraits, giving them descriptive titles that omitted the sitter's name. The subject of Girl with Peaches – painted when Serov was only twenty-two – was in fact Mamontov's daughter Vera. The model for In Summer was Serov's wife. When only six years old, Serov began to display signs of artistic talent. At nine years old, Repin acted as his teacher and mentor, giving him lessons in his studio in Paris, then let Serov work with him in Moscow, almost like an apprentice. Eventually Repin sent him to study with Pavel Chistiakov – the teacher of many of the World of Art painters, including Nesterov and Vrubel. Chistiakov was to become a close friend. Because Serov's career spanned such a long period, his style and subject matter vary considerably, ranging from voluptuous society portraits (the later ones notable for their grand style and sumptuous dresses) to sensitive studies of children. Utterly different from any of these is the famous nude study of the dancer Ida Rubinstein, in tempera and charcoal on canvas, which he painted towards the end of his life. Although Serov's early style has much in common with the French Impressionists, he did not become acquainted with their work until after he had painted pictures such as Girl with Peaches.
Michelangelo
Michelangelo, like Leonardo, was a man of many talents; sculptor, architect, painter and poet, he made the apotheosis of muscular movement, which to him was the physical manifestation of passion. He moulded his draughtsmanship, bent it, twisted it, and stretched it to the extreme limits of possibility. There are not any landscapes in Michelangelo's painting. All the emotions, all the passions, all the thoughts of humanity were personified in his eyes in the naked bodies of men and women. He rarely conceived his human forms in attitudes of immobility or repose. Michelangelo became a painter so that he could express in a more malleable material what his titanesque soul felt, what his sculptor's imagination saw, but what sculpture refused him. Thus this admirable sculptor became the creator, at the Vatican, of the most lyrical and epic decoration ever seen: the Sistine Chapel. The profusion of his invention is spread over this vast area of over 900 square metres. There are 343 principal figures of prodigious variety of expression, many of colossal size, and in addition a great number of subsidiary ones introduced for decorative effect. The creator of this vast scheme was only thirty-four when he began his work. Michelangelo compels us to enlarge our conception of what is beautiful. To the Greeks it was physical perfection; but Michelangelo cared little for physical beauty, except in a few instances, such as his painting of Adam on the Sistine ceiling, and his sculptures of the Pietà. Though a master of anatomy and of the laws of composition, he dared to disregard both if it were necessary to express his concept: to exaggerate the muscles of his figures, and even put them in positions the human body could not naturally assume. In his later painting, The Last Judgment on the end wall of the Sistine, he poured out his soul like a torrent. Michelangelo was the first to make the human form express a variety of emotions. In his hands emotion became an instrument upon which he played, extracting themes and harmonies of infinite variety. His figures carry our imagination far beyond the personal meaning of the names attached to them.
Kliinikumi tekke lugu 1989–1999
Raamat on dokumentidele toetuv ülevaade Tartu ülikooli kliinikumi tekkimisest kümne aasta(1989-1999) jooksul. Kirjeldatud on erinevate isikute ja organisatsioonide huve, soove ja tegevusi eraldiolevate Tartu haiglate ühendamisest kuni kliinikumi loomiseni. Põhitähelepanu on suunatud kliinikumi juhatuse tegevusele nende aastate jooksul, kuidas suunduti särava sihi – ühtse kliinikumi poole.
Arstina läbi elu
Väljavõte raamatu eessõnast (autor T. Asser): Professor Arvo Tiku mälestusteraamatu keskmes on küll Tartu Ülikooli närvikliinik alates 1950ndatel aastatel seal õppinud ja töötanud arstide ning tudengitega, kuid teos räägib laiemalt pikast ajalõigust Tartu Ülikooli ja Eesti meditsiini arengus ning on oluline täiendus Eesti kultuuri- ja teadusajaloole. Samas kirjeldab professor Tikk värvikalt Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas valitsenud olukorda juba 1940ndate aastate lõpust alates. Ääretult tänuväärne on raamatus toodud peatükk, mis räägib Üliõpilaste Teadusliku Ühingu neuroloogiaringi tegutsemisaastatest ning selle osast neuroloogide ja neurokirurgide koolitusel.
Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu
Siin on Jim Morrison kogu oma mitmekülgsuses – laulja, filosoof, luuletaja, mässaja –, hiilgav, karismaatiline ja kinnismõtteline otsijavaim, kes trotsis võime selle kõikides vormides, avastaja, kes kompas „tegelikkuse piire, et näha, mis juhtub …” Seitse aastat kirjutasid seda biograafiat kaks meest, kelle empaatiavõime ja kokkupuude Jim Morrisoniga andis neile ainulaadse ettevalmistuse selle kaasaegse tragöödia jutustamiseks: Jerry Hopkins, kelle kuulus Presley biograafia „Elvis” sündis tänu Morrisoni toetusele, ja Danny Sugerman, Doorsi usaldusmees ja abiline. See klassikaline menuk näitab teile Sisalikukuningat täiesti uues valguses ning võtab teid endaga teisele poole kaasa.
Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu
Kurt Cobaini surmast tema enda käe läbi 1994. aasta aprillis on möödas üle kahekümne aasta. See tegu iseloomustabki suurel määral tema lühikest, vihast, palavikulist elu. Kogenud muusikaajakirjanik Charles R. Cross põimib oma põhjalikud teadmised Seattle’i muusikaskeenest sügava kaastundega raamatu peategelase suhtes ning jutustab loo loomingulisest leegist ja valust, mis seda toitis ja lõpuks kustutas. Üle neljasaja intervjuu, neli aastat uurimistööd, eksklusiivne ligipääs Cobaini avaldamata päevikutele, laulutekstidele ja perepiltidele, tohutule hulgale dokumentidele lubab autoril jälgida väga lähedalt Cobaini elu alates lapsepõlvest, elust haagiselamus kuni kuulsuse, edu ja ühe põlvkonna iidoliks tõusmiseni.
Lapsepõlvelõhn
„Kollektsioneerin lõhnu (küll vaid oma peas ja hinges). Ja neid järgides liigun nagu koer läbi maailma. Naiselõhn, pannkoogilõhn, kuuseoksalõhn… need aitavad üles leida elus vajaliku. Aga käivitavad ka mälu ja mälestused…“ Peeter Sauter pakub pildikesi, kirjeldusi, lõhnu, maitseid lapsepõlvest ja teismeaastatest ning lähedaste, ennekõike vanemate portreid. Puutumata ei jää nõukogude aja absurdsused, isaks ja täiskasvanuks olemine, armastus ja suhted, lugemise ja kirjutamise roll tema elus. Autor püüab lapsepõlve lahti kaevates paremini aru saada oma praegusest minast.