Hädastvere poiste ninamees. Juhan Jaik

section>

      Kuidas Nupu-Juku nõiutud köie abil leidis kätte taskunoa

      See oli ühel pühapäeval, kui meie kõik neli— mina, meie pärastine ninamees Juku, Ain ja Ott saime kokku Põrsaku talu põllu ääres. Ott oli Põrsaku talu poiss ja seepärast meie olime nagu tema külalised. Ütlesime siis, et Ott näidaku meile nüüd, mis temal on huvitavat ja mõtelgu välja midagi, mis oleks rõõmuks meile kõigile.

      Ott sügas otsaesist ja näis tüki aega olevat kimpus. Siis viimaks ta vaatas meile otsa ja ütles, et ega paremat ei tea võtta ette, kui minna Kautjala sohu putki otsima.

      See oli minule väga meelt mööda ettepanek, kuid Juku oli sellele kõvasti vastu. Ta ütles, et sinna sohu ei maksa minna, sest sinna on palju maad, tee sinna veel ka väga märg. Pealegi mis asi see putk või pütsik siis õige on? Süüa seda ei saa, muudkui lõikuda. Aga mis sellest on kasu?

      Ott nägi, et meie hoidsime tema poole ja seepärast ta hakkas kõvasti kiitma Kautjala sood ja sellel kasvavaid pütsikuid. Nendest saavat teha pille, mida võib puhuda kõvemini kui mõni puhub pudelit. Võib teha putkest ka päris sõrmelise pilli ja mängida päris ilusasti. Siis võib neist teha veel pritsi, millega saab pritsida vett väga ilusasti ja kaugele. Vesi lendab selle pritsi otsast just nagu nöör kaugele ja juga ei ole paksem kui vihmapiisk. Putkest saab teha veel püssigi, sest kui kaht paklapunni suruda läbi õõnsa tüve, siis mõnikord käib päris kõva plaksatus.

      Nii rääkis Ott ja pani väga imeks, miks Juku ei taha minna Kautjala soole.

      „Juku on Pupu-Juku,“ ütles Ain väga pilkavalt. Mis tal oli viga pilgata, kui teadis, et kõik teised on Kautjala soole mineku poolt.

      „Aga minul ei ole nuga kaasas,“ ütles Juku.

      „Ah nuga pole kaasas? See on halb asi küll,“ harutas Ott. „Aga sellest saame üle. Ma tean, kus kodus on minu isa kolmeteraga nuga, ma toon selle sulle. Siis saad sina ise ka kord elus lõikuda kolmeteraga noaga.“

      Nüüd Jukul ei olnud enam vaielda vastu. Ott seda ei oodanudki, vaid juba jooksis kodu poole tooma Juku jaoks isa kolmeteraga nuga.

      Aga mulle näis, et Jukul siiski polnud suurt heameelt sellest minekust.

      Ott tuli varsti tagasi.

      „Hoia seda kui oma hinge,“ ütles ta, ulatades Jukule oma isa kolmeteraga nuga. „Isa ei olnud kodus, ma võtsin ta ilma teadmata. Kui ära kaotad, siis minu nahk vastutab.“

      „Kuhu ta tühi saab kaduda,“ seletas Juku. „Mul alles mineval nädalal nõeluti taskuid, nad ei lase vett ka läbi. Mis minu ema ära parandab, see seisab ikka oma kolm aastat.“

      Siis meie hakkasime minema sinna Kautjala soo poole. Läksime mööda Kärbla talust, siis pöördusime Kõnni talu heinamaale, sest sellest otse üle minnes saab palju rutem pärale. Ja ega meie polnud mõned suured inimesed, kellel iga käigu jaoks peab olema enne valmis tehtud tee.

      Aga seal teispool seda heinamaad tuli Tõhkla mets, kus juhtuski see lugu, millest ma siin jutustan.

      See oli männimets, kuid metsa all kasvas rohkesti marjavarsi ja paiguti ka sõnajalgu. Mõned joovikapõõsad olid ka ning meie marssisime neist kõigist läbi nagu robin. Olime juba tüki maad läinud, kui Juku äkki jäi seisma ja ütles, et temal on nuga kadunud.

      „Ära tee paha nalja,“ ütles Ott hirmuga.

      „Mis ma naljatan, ma räägin tõtt.“

      „No kui sina oled noa kaotanud, siis sinu isa maksab selle minu isale välja, kas või kohtusse!“ ähvardas Ott.

      Ta läks Juku juurde ja otsis siis ise selle taskud läbi.

      „Kas sul rohkem taskuid ei ole?“

      „On küll, aga teise kuue küljes kodus.“

      Selle vastuse peale Ott läks päris pahaseks, kuid päris kurjaks ta siiski ei saanud, sest mure kadunud noa pärast oli suur. Ta jooksis ise nagu valu käes ümber lähedate põõsaste ja vahtis maha, kuid nuga mitte leides tuli uuesti Juku juurde tagasi ja küsis:

      „Kas sul siis meeles ei ole, kus kohal sa tema ära kaotasid?“

      „Ega mina siis meelega ära ei kaotanud, et mul meeles peab olema,“ vastas Juku.

      „Kas sul siis seda ka meeles ei ole, kus kohas ta viimast korda oli sul alles?“

      „See on küll meeles. Siis just oli ta mul veel käes, kui sa mulle ta andsid seal põllu ääres.“

      Ott küsitles veel Jukut paar korda, aga selgust ei saanud mingisugust. Ei olnud meil siis ka mingit edasiminekut Kautjala soo poole, vaid tegime otsuseks minna tuldud teed edasi ning hoolega vahtida maha, et saada kadunud nuga kätte.

      Sealt lähedalt meil oli meeles, kust me tulime, aga kui saime kaugemale, siis enam ei mäletanud, kas tulime natukene siitpoolt või sealtpoolt. Hakkasime siis käima mööda metsa ringi, silmad maas, aga kadunud kolmeteraga nuga ei tulnud kuskilt nähtavale. Läksime edasi Kõnni talu heinamaale, otsisime sealgi ja varsti olime otsimisega juba tagasi sealsamas põllupeenra ääres, kust meie minema hakkasimegi. Nuga aga jäi leidmata.

      Ott muudkui kiirustas meid tagasi. Meie enam ei tahtnud aga minna, sest kadunud noa otsimine pole kõige lõbusam amet. Ott oli aga nii hirmu täis, et hakkas meid paluma, et ärgu mingu meie ära, vaid aidaku me otsida nuga kätte.

      „Aga meie otsisime juba ja ei leidnud kätte,“ ütles Ain.

      „Ei leidnud jah, seepärast peabki uuesti otsima, ega nuga ometi nii lühikese ajaga maa sisse ei vajunud,“ seletas Ott.

      Nüüd tegi ka Juku oma suu lahti, ta seletas, et noa otsimine palja silmaga on tühi töö. Ei ole keegi veel palja silmaga otsides saanud kadunud nuga kätte ja vist ei saa ka.

      „Aga ütle siis, kuidas peaks otsitama,“ küsis Ott.

      „Otsitakse kavalate asjadega, siis saadakse küll kätte iga kadunud nuga. Minu isal kadus ära vestinööp ja sai selle kätte nõiutud köiega.“

      „Sina, Juku, ise kaotasid noa ära ja nüüd ajad veel naljajuttu. Nõiutud köisi ei ole maailmas olemaski. Kust mina selle võtan?“

      „Ega enne ei ole, kui nõiutakse. Too kodust köis siia, las mina nõiun ta ära ja ausõna, meie saame noa kätte.“

      Ott ei tahtnud sugugi uskuda, et saab köisi nõiduda ja veel, et nende abil leitakse nuge. Ta muudkui nurus, et meie otseteed läheksime tagasi, et leiaksime noa palja silmaga.

      Meie juba oleksime andnud temale järele, sest ta nurus nii haleda häälega, aga Juku istus hoopis maha ja ütles, et ta enne paigast ei liigu, kui toodagu talle köis.

      Ega Ott vist küll köit ei oleks toonud, aga meie lõime ka kõvasti Juku poole, sest tahtsime kangesti näha, kuidas nõiutakse köit ja kuidas otsitakse nuga. Siis Ott andis järele ja tõi kodust köie.

      Aga seda, kuidas Juku nõidus köit, seda ta meile ei näidanud, sest ta seletas, et nõidumise asja teised inimesed ei või vaadata pealt. Ta läks põõsa takka ja meie kõrvu ei kostnud sealt muud kui pomin ja sumin.

      Viimaks Juku tuli tagasi rõõmsa näoga.

      „Nüüd see on valmis. Nüüd see köis on nii hästi nõiutud ära, et paremini enam ei saa, ja kui nüüd ei saa nuga kätte, siis nuga on vajunud juba väga sügavasse maa sisse. Kui ta on vajunud natuke maa sisse, siis pole veel häda, sest köis tõmbab ta maa seest välja… Minge teie nüüd kümme sammu ees ja vaadake hoolega maha nuga, sest kui juhtub, et palja silmaga leiate noa kätte, siis võime köie abil leida ehk mõne muu kellegi poolt ärakaotatud asja. Minu isaga oli niisugune juhtumus, et läks köiega metsa otsima oma ärakadunud piipu, sai aga piibu kätte palja silmaga ning pärast tagasi tulles köie abil leidis metsast kaks püssi ja ühe revolvri.“

      Meie läksime siis ees ja vaatasime hoolega maha. Mõnikord vaatasime ka üleõla takka, kuidas see nõiutud köis jookseb Juku järel. Nii läksime meie üle Kõnni talu heinamaa ning olime varsti metsa ääres tagasi.

      Nuga ikka ei olnud veel.

      Viimaks, kui meie olime juba tüki aega otsinud metsas, kuulsime