Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni. Merit Raju

jõudmise ajaks lausa 35% ja varalise jõukuse lõhe on juba praegu 45%.

      Raamatu valmimise poole peal aasta tagasi tegin naiste hulgas rahateemalise küsitluse, millele sain 1500 vastust. Pooltel vastajatest oli küsimus, kuidas säästa (kulutusi vähendada ja sissetulekuid suurendada), ja pooltel, kuidas investeerida.

      Minu uuringus vastas vaid umbes 20% naistest, et arvatavasti neil on praegu või on kunagi olnud töö, mille eest oli tasu väiksem kui mehel samal positsioonil. Ja enamik vastajatest olid 35–55aastased, kellel polnud olnud üks või paar töökohta, vaid juba oluliselt kogemusi! Seega oleks statistika järgi see tulemus pidanud tulema lausa 100% lähedale. Kas seda tehakse siis meile, naistele, nii, et me ise ei pane tähelegi? Me keegi ei taha olla see „halb statistika“. Aga statistika sellest ei hooli, kas me tahame või ei taha – me oleme ikkagi! Ma arvan küll, et vähemalt ühel töökohal oleksin ma mehena samal positsioonil saanud suuremat palka. Ühel töökohal aga sain täiesti arvestatavat palka. Mida ma teisiti tegin? Mul ei olnud seda tööd väga vaja. Lihtsalt uudishimust olid mõned põnevad töökuulutused silma jäänud ning see oli esimene, millele otsustasin kandideerida. Olin kogu tööle kandideerimise protsessis täiesti enesekindel, kaasa arvatud hetkel, kus tuli oma palgaootus välja öelda. Küsisin sellise summa, mis mind päriselt ka rahuldaks. Välismaine ülemus ütleski jah.

       Justkui abielu, aga ikkagi vaba

      Ja siis see teine statistika, mille hulka me ka kuidagi kuuluda ei taha. Abielud ja lahutused, ühiskond, kus lahku minnakse pigem kergekäeliselt. (Kuigi iga olukord on erinev ja ma küll ei taha öelda, et mina seda kergekäeliselt tegin.)

      Ma ei tea, kui paljud, aga mulle tundub oma tutvusringkonna põhjal, et suur osa paaridest on vabaabielus – mis ju seaduse ja õiguste poolest pole mingi abielu. Ja sellest polegi otseselt midagi, kui kõik on hästi. Aga kui ei ole, siis teeb see väga haavatavaks. Ja selles mõttes on mul kahju, et kooseluseaduse valguses ei räägitud eriti sellest tavalisest kooseluvormist, vaid rõhk läks emotsionaalsele arutelule, kuidas suhtuda samasooliste abieludesse, väikesele vähemusele. Aastas sõlmitakse umbes 6000 abielu, aga lapsi sünnib umbes 13 000, aina rohkem sünnib peredesse ka kolmandaid ja neljandaidki lapsi. Umbes 60% lastest sünnib Eestis väljaspool ametlikku abielu.

      Laste saamine tähendab naise jaoks töisest vaatest enamasti seda, et kui sa oled järjest viis aastat kodune olnud, siis töökohal sind paraku väga tagasi ei oodata. Noh, väga jämedalt öeldes, minu vaatluste põhjal. Aeg on edasi läinud, juhid vahetunud, tööülesanded muutunud… Ja kui sa sügavamalt endasse vaatad, siis ega sa pahatihti sama asja samal kujul sama koormusega tegelikult teha ei tahakski. Vahepeal on selgunud, et elus on palju muudki kui töö! Küll aga tahavad arved maksmist. Ja lastega perel on neid senisest rohkemgi. Või kui sa oled kokkuhoidlik, on arveid lihtsalt teistsuguseid kui varem, sest lastega muutub elustiil ja vajadused.

       Kuidas leida emana aega tööl käia?

      Näiteks kahe lapse emana täiskohaga tööl käia tundub mulle väga kurnav, tegelikult võimatu. Laps viis päeva nädalas kella kaheksaks lasteaeda – on nohu või ei ole – ja õhtuti paar närvilist väsinud tundi koos, et kõik algaks hommikul otsast peale. Meie jõuame lastehoiust koju kella seitsme ringis, kiire õhtusöök, mäng ja lugemine ning kell 21 voodis. Õnneks on meil ainult kolm hoiupäeva nädalas ja jõuame sinna kell 10 hommikul. Algklassilastega on aga hoopis keeruline – kool lõpeb kell 13 või 14 päeval, suvel on kolm kuud vaba aega. Millal see ema siis tööl käib!? Vanemahüvitis on meil küll parim ja pikim maailmas ning pooleteiseaastaselt lapse sõime panemise aeg on samuti parim maailmas, aga lapse vaatest ikkagi liiga vara. Kui mul oli laps kaheaastane, polnud ma ikka veel kordagi kogu öö magada saanud. Tööd ma kuidagi tegin, aga mingi tohutu kurnatuse ja väsimuse vine sees. Seega pole tööl käiv väikelapse ema ei lapse- ega emasõbralik. Seega jääb küsimus – kust tuleb raha?

       Palgatöö kiituseks

      Ja veel statistiliste keskmiste juurde naastes – kui peaks paarisuhtes see kibe hetk käes olema, kus tuleb tunnistada, et minnakse lahus edasi, pole see rahaliselt sugugi kerge. Sageli on kodu ikkagi mehe nimel ja sissetulek põhiliselt tema poolt. Ja kui on juba ette teada, et kuidagi finantsiliselt omaette toime ei tuleks, kannatatakse mitterahuldavas või suisa kahjustavas paarisuhtes või tehakse enda jaoks kahjulikke otsuseid, valikuid ja sundkäike nii tööalaselt, tervise vallas, suhetes kui ka ajakasutuses. See kõik mõjutab elukvaliteeti, elurõõmu ja eluga rahulolu.

      Just selle pärast ongi vaja olla sõltumatu naine. Ja nii palju, kui ma oma vabakutselise ja ettevõtja elu emotsionaalse rahulolu poole pealt kiidan, tuleb mul siinkohal tunnustada palgatööd, sest säästmiseks ja investeerimiseks pole eriti paremat – stabiilsemat – viisi. Ja oma sissetulek naisena – ülioluline! Kuigi töö või ettevõtluse kombineerimine lapsevanemaks olemisega on kahtlemata suur väljakutse. Üks lahendus võib olla oma rahaasjade enda kätesse võtmine juba võimalikult noorelt.

      Muidugi, siin jõuame palgalõhe teemani ringiga tagasi. Tuleb kasvatada selgroogu, enesekindlust, eneseusku ja enda väärtustamist. Näha ja kasvatada oma väärtust tööandja vaatest ning seda tegudesse ja sõnadesse panna – et see lõpuks ka numbrites kajastuks. Suurem palk. Suurem sääst. Suuremad investeeringud. Suurem mänguruum, valikuvabadus ja kopsakam pension. Ja kasvab ka enesekindlus. Selg on sirgem, rüht on parem, kõnnak kindlam ja pilk rahulikum.

      Kuidas meil investeerimisega läheb, naised?

      Me ei ole seda tähelegi pannud, kui meile hakati ütlema „ilus tüdruk“ ja meie vendadele pigem „nutikas poiss“.

      Koolis on ka vahe tuntav: tüdrukuid peetakse üldiselt matemaatikas viletsamaks ja meile antakse seepärast isegi vähem taskuraha (statistika järgi!). Ja hiljem, kui meil on peika, siis me ootame, et ta teeks meile välja, vähemasti natukenegi sagedamini kui meie talle.

      Naised käivad kauem (üli)koolis ja meil on seetõttu näiteks õppelaengi suurem. Samuti kuluvad kooli peale mitmed aastad, enne kui läheme tööle ja hakkame raha teenima.

      Minu küsitluses vastas enamik naisi, et nad järgivad rahaasjus oma ema ja vanaema eeskuju. See on nunnu ja enamasti mõistlikul majandamisel põhinev, mis on ka väga oluline, aga seda on ometi enamasti liiga vähe, et mõelda ja tegutseda suuremalt ja olla ühiskonnas mõjukas. Ja sageli on seda liiga vähe ka lihtsalt selleks, et elada täiel rinnal oma elu nautides.

      Mainiti, et raha kohta õpitakse vanematelt, netist ja sõpradelt ning enamasti küsitakse rahaasjades nõu oma mehelt.

      Aga selline info on väga juhuslik!

      Professionaalne finantsnõustaja tundub aga midagi kättesaamatut. Ja sealtki ei saa sa konkreetset nõu ning lisaks öeldakse alati, et nad ei vastuta millegi eest. Huvitav, et isegi tervise teemal öeldakse sulle (ka apteegis, mitte ainult ihuarsti juures), mida ja kui palju võtta, kui kaalul on veel palju kallim vara – tervis! –, ja raha puhul mitte.

      Igatahes – otsused tuleb ise teha. Nii nagu raha, nii ka tervise puhul. Ja võtta ka vastutus nende otsuste eest. Kui sul täit infot ja arusaamist pole, ei saa ka täit vastutust võtta, sest asjad võivad niimoodi lihtsalt üle sinu pea juhtuda ja käest libiseda.

      Päris esimesed sammud investeerimises tegin oma esimese stabiilsema töökoha (ja sissetuleku) ajal. Kuigi ma mäletan, et see tegi valikud siiski väga napiks: kui hammas läks katki või auto rikki, siis kuueelarve kohe kärises. Mul oli kodulaen ja mul jätkus tahtmist investeerida ka kolmandasse pensionisambasse. Ja tegin ka oma esimesed fondiinvesteeringud. 2008. aasta majanduskriis puudutas mind valusalt – kaotasin nii töö kui ka suurema osa oma fondiinvesteeringutest.

      Kümme aastat pärast seda majanduskriisi sain pühitseda oma