Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust. Fredrik Backman

Читать онлайн.
Название Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust
Автор произведения Fredrik Backman
Жанр Контркультура
Серия
Издательство Контркультура
Год выпуска 0
isbn 9789985343395



Скачать книгу

>

      Originaali tiitel:

       Fredrik Backman

       Min mormor hälsar och säger förlåt

       Forum

       2013

       Toimetanud Sigrid Tooming

       Korrektuuri lugenud Reet Ruusmann

       Kujundanud Anne Pikkov

       Copyright © Fredrik Backman 2013

       Published by agreement with Salomonsson Agency

       © Tõlge eesti keelde. Ene Mäe, 2018

       ISBN 978-9985-3-4244-2

       ISBN 978-9985-3-4339-5 (epub)

       Kirjastus Varrak

       Tallinn, 2018

       www.varrak.ee

       www.facebook.com/kirjastusvarrak

       Trükikoda OÜ Greif

       Ahvile ja konnale. Kümneks tuhandeks muinasjutuigavikuks.

      1

      Tubakas

      Kõigil seitsmeaastastel lastel peavad olema superkangelased. See lihtsalt on nii. Ja kes vastu vaidleb, on loll nagu lauajalg.

      Nii ütleb Elsa vanaema.

      Elsa on seitsmeaastane, varsti saab kaheksaseks. Ta teab, et seitsmeaastane olemine ei tule tal kuigi hästi välja. Ta teab, et ta on isemoodi. Kooli direktor ütleb, et ta peaks„kohanema”, et„omavanustega paremini läbi saada”, ja Elsa vanemate eakaaslased, kes temaga kokku puutuvad, ütlevad alati, et ta „on oma vanuse kohta väga küps”. Elsa teab, et see tähendab „käib oma vanuse kohta hullult närvidele”, sest nad ütlevad seda alati just siis, kui ta neid parandab, sest nad hääldavad déjà vu valesti või ei tee„oma” ja„enda” vahel vahet. Keenjused tavaliselt ju ei tee. Siis ütlevadki nad tema vanematele„oma vanuse kohta küps”, need keenjused, pingutatud naeratus suul. Justkui oleks see puue, justkui häiriks Elsa neid sellega, et ta ei olegi täielik põmmpea, kuigi on seitsmeaastane. Ja sellepärast ei olegi tal teisi sõpru peale vanaema. Kuna kõik teised tema kooli seitsmeaastased on just sellised põmmpead nagu seitsmeaastased ikka. Aga Elsa on isemoodi.

      Tühja sellest, ütleb vanaema. Sest kõik superkangelased on isemoodi. Kui supervõimed oleksid normaalsed, oleksid need ju kõigil.

      Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane. Varsti saab seitsekümmend kaheksa. Ka temal ei tule see kuigi hästi välja. On näha, et ta on vana, sest tema nägu on nagu märgadesse kingadesse topitud ajalehepaber, aga keegi ei ütle kunagi, et vanaema on oma vanuse kohta küps. Oma vanuse kohta„tragi”, ütlevad inimesed mõnikord Elsa emale. Seda öeldes on neil enamasti väga murelik või väga kuri nägu peas, ja siis ema ohkab ja küsib, kui palju kahju hüvitamiseks maksta tuleb. Näiteks siis, kui vanaema arvab, et inimesed on ise süüdi, sest nad on nii kuramuse ebasolidaarsed, et tõmbavad käsipiduri peale, kui temal on vaja oma Renault boksi parkida. Või siis, kui ta haiglas suitsetades suitsuanduri huilgama paneb ja siis karjub:„Mis kuradi jama see on, et nüüdsel ajal peab nii kuradi poliitkorrektne olema!”, kui turvamehed tulevad ja käsivad tal sigareti ära kustutada. Või tol korral, kui vanaema tegi lumememme, ajas talle riided selga ja pani ta õue oma naabrite Britt-Marie ja Kenti rõdu alla pikali, nii et jäi mulje, nagu oleks inimene katuselt alla kukkunud.Või tol korral, kui kvartalis käisid ringi soliidsed prillidega mehed, helistasid kõigil uksekella ja tahtsid rääkida Jumalast ja Jeesusest ja taevast, ning vanaema seisis oma rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistas nende pihta paintball’ipüssist, ja Britt-Marie ei suutnud otsustada, mis teda rohkem vapustas – kas paintball’ipüss või see, et vanaemal ei olnud hommikumantli all mitte midagi –, aga igaks juhuks tegi ta politseile avalduse mõlema asja kohta.

      Seetõttu arvataksegi, et vanaema on oma vanuse kohta üpris tragi. Nii võib öelda küll.

      Nüüd öeldakse, et vanaema on hull. Aga tegelikult on ta geniaalne. Ta on ühtlasi ainult natuke nupust nikastanud. Vanasti oli ta arst, sai auhindu, ajakirjanikud kirjutasid temast artikleid ja ta sõitis maailma kõige jubedamatesse paikadesse, kui kõik teised sealt ära läksid. Ta päästis üle kogu maailma inimeste elusid ja võitles kurjuse vastu. Nagu superkangelased ikka. Aga lõpuks ütles keegi talle, et ta on elude päästmiseks liiga vana, kuigi Elsal on kuri kahtlus, et too keegi tahtis tegelikult öelda „liiga hull”, nii et nüüd ei ole vanaema enam arst. Vanaema nimetab seda kedagi riigiks ja räägib, et tal ei lubata enam inimesi lõigata ainult sellepärast, et nüüdsel ajal peab olema nii kuradi poliitkorrektne. Ja et tegelikult on asi põhiliselt selles, et riik hakkas hirmsasti hädaldama, et opisaalis ei tohi suitsu teha, aga kes suudaks säärastes tingimustes tööd teha? Ah?

      Nii et nüüd on ta enamasti kodus ja ajab Britt-Maried ja ema hulluks. Britt-Marie on vanaema naaber, ema on Elsa ema. Ja tegelikult on Britt-Marie ka Elsa ema naaber, sest Elsa ema elab Elsa vanaemaga ühes majas. Ja muidugi elab ka Elsa oma vanaemaga ühes majas, sest Elsa elab ema juures. Ainult igal teisel nädalavahetusel elab ta isa ja Lisette’i pool. Ja muidugi elab ka George vanaemaga ühes majas. Sest tema on ema elukaaslane. See kõik on natuke segane.

      Aga olgu kuidas on, räägime asjast: niisiis on vanaema supervõimeteks elupäästmine ja inimeste hulluks ajamine. Mistõttu võib öelda, et ta on üpris düsfunktsionaalne superkangelane. Elsa teab seda, sest ta vaatas Vikipeediast järele, mis tähendab „düsfunktsionaalne”. Vikipeedia on asi, mille kohta vanaemavanused inimesed ütlevad„entsüklopeedia, aga netis”, kui nad peavad seletama. Entsüklopeedia on asi, mille kohta Elsa ütleb„Vikipeedia, aga mitte digitaalne”, kui ta peab seletama. Ja Elsa on sõna „düsfunktsionaalne” mõlemast kohast järele vaadanud ja see tähendab, et miski funkab, aga mitte päris nii, nagu oli mõeldud. See ongi üks nendest asjadest, mis Elsale vanaema puhul kõige rohkem meeldib.

      Kuigi võib-olla mitte just täna. Sest kell on pool kaks öösel ja Elsa on väsinud ja tahaks tegelikult magama minna, aga ei saa, sest vanaema loopis jälle politseid kakaga.

      Võib öelda, et see on keeruline. Nagu Facebooki suhtestaatus.

      Elsa vaatab väikeses kandilises ruumis ringi ja haigutab nii tüdinult, et jääb mulje, nagu prooviks ta oma pead tagurpidi alla neelata.

      „Ma ütlesin sulle, et ära roni üle aia, ütlesin ju,” pomiseb ta ja vaatab kella.

      Vanaema ei vasta. Elsa võtab Gryffindori salli kaelast ja paneb selle sülle. Ta sündis teisel jõulupühal seitse aastat tagasi, tegelikult varsti kaheksa. Tol päeval registreerisid Saksa teadlased kõigi aegade kõige tugevama gammakiirguse voo ühelt magnetarilt. Elsa ei tea küll päris täpselt, mis see magnetar on, aga see on mingisugune neutrontäht. Ja see kõlab natuke Megatroni moodi – sellist nime kannab paha tegelane „Transformerites”, mida inimesed, kes ei loe piisavalt palju väärtkirjandust, nimetaksid oma lihtsameelsuses lastesaateks. Tegelikult on transformerid robotid, kuigi puhtakadeemilisest vaatenurgast võib neid ehk pidada ka superkangelasteks. Elsa on nii transformeritest kui ka neutrontähtedest väga vaimustatud ja kujutab ette, et gammakiirguse voog näeb välja umbes nii nagu too kord, kui vanaema loksutas Elsa iPhone’i peale Fantat ja proovis seda röstris ära kuivatada. Ja vanaema räägib, et Elsa on eriline, kuna ta on sellisel päeval sündinud.

      Eriline olla on kõige parem viis olla isemoodi.

      *

      Aga praegu on vanaema muidugi ametis sellega, et puistab enda ette puust lauale väikesi tubakakuhjasid ja keerab neid õhukestesse suitsupaberitesse. Elsa ägab.

      „Ma ütlesin:„Ma ütlesin sulle, et ära roni üle aia! Ütlesin ju!”” kordab ta.

      Ta ei taha tegelikult vinguda. Ta on ainult natuke kuri. Nii kuri, nagu võivad olla ainult väsinud seitsmeaastased politseijaoskonnas ja keskealised mehed, kes ootavad hilinevat lennukit ega saa mingit infot.

      Vanaema mühatab ja otsib oma liiga suure mantli taskutest tulemasinat. Tundub, et ta ei võta seda juttu tõsiselt, põhiliselt seetõttu, et ta ei võta kunagi