Surev dändi. Mari Jungstedt

>

      Mari Jungstedt

       Surev dändi

      Originaali tiitel:

      Mari Jungstedt

      Den döende dandyn

      Bonnier Pocket, 2008

      Toimetanud Siiri Soidro

      Kujundanud Villu Koskaru

      Copyright © Mari Jungstedt, 2006

      Esmatrükk Albert Bonniers Förlag, Stockholm, Rootsi

      Eestikeelse väljaande ilmumise korraldanud

      Bonnier Rights, Stockholm, Rootsi ja

      Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency, Rootsi

      Tõlge eesti keelde © Kadri Papp ja Tänapäev, 2020

      ISBN 978-9949-85-688-6

      e-ISBN 9789949857388

      www.tnp.ee

      Trükitud AS Pakett trükikojas

      Pühendatud minu igapäevastele kangelastele Cennethile, Bellale ja Bassele.

      Proloog

      Kaks sekundit. See oli kõik, mis tema hävitamiseks ja elu purustamiseks vaja oli. Kaks armetut sekundit.

      Pahatahtlikud mõtted ei andnud talle öösiti rahu. Nädalate kaupa olid need teda ärkvel hoidnud. Alles päeva ja öö piirimail vajus ta lõpuks vabastavasse unne. Mõneks tunniks pääses ta mõtetest. Seejärel ärkas ta taas pealesunnitud põrgus. Üksildases, eraklikus infernos, mis möllas talitsetud pealispinna all. Tal ei saanud seda kellegagi jagada.

      Nende kahe sekundi jooksul oli ta, pea ees, sügavmusta kuristikku kukkunud. Eluski poleks ta osanud endale ette kujutada, et tõde võib olla nii halastamatu.

      Võttis natuke aega, enne kui ta mõistis, mida ta peab tegema. Aeglaselt ja vääramatult jõudis arusaamine talle kohale. Ta pidi sellega üksi toime tulema. Tagasi pöörduda oli võimatu, polnud ühtegi tagaust, kust välja hiilida ning maailma ja iseenda ees teeselda, nagu poleks midagi juhtunud.

      Kõik algas sellest, et ühel päeval sai ta ootamatult teada saladuse ega osanud sellega midagi pihta hakata. Mõnda aega käis teadmine temaga kaasas. See sügeles, hõõrus ja ärritas nagu haav, mis on uuesti lahti läinud ega taha paraneda.

      Võib-olla oleks ta lasknud kõigel pikkamööda unustuse hõlma vajuda. Veennud ennast, et kõige parem on asi sinnapaika jätta.

      Kui vaid uudishimu poleks sundinud teda edasi uurima, mitte unustama, vaid rohkem teada saama. Mis siis, et see tegi haiget.

      Saabus saatuslik päev, ehkki alguses ta seda ei teadnud. Teadvus ei adunud seda. Võib-olla aimas keha vaistlikult ohtu. Võib-olla ka mitte.

      Ta oli üksi kodus. Suure osa ööst oli ta unetult lamanud ja mõelnud sellele, mis oli teda viimaste nädalate jooksul painanud. Jõudu kokku võttes tuli ta voodist välja, kui päev akna taga valgenema hakkas.

      Söögiisu ei olnud, vaevaga suutis ta vaid tassi teed juua. Ta istus köögilaua taga ja vaatas tükk aega läbi aknataguse halli ilma paistvat korrusmaja. Lõpuks sundis stress teda korterist väljuma.

      Oli juba hiline hommikupoolik, aga nagu alati novembris, ei läinudki õues õieti valgeks. Räpakaspruun lumi kattis kõnniteid ja inimesed kiirustasid üksteisele pilku heitmata läbi lörtsi. Niiske läbitungiv külm ei võimaldanud rõõmsat jalutuskäiku.

      Ta otsustas hetkeajele järele andes ilma erilise põhjuseta uuesti samasse kohta sõita. Kui ta vaid oleks teadnud, mis järgneb, poleks ta seda teinud. Kuid nüüd oli see otsekui saatusest määratud.

      Kui ta kohale jõudis, hakkas mees parajasti ust lukustama. Varju hoides järgnes ta mehele, kui too bussipeatusesse läks. Buss tuli peaaegu kohe. See oli rahvast täis, vahekäigus seistes riivasid nad peaaegu teineteise õlga.

      NK kaubamaja ees läks mees maha ja kiirustas kindlal sammul laupäevaselt kõnniteid täitvast rahvasummast läbi. Elegantne villane mantel seljas ja sall hooletult üle õla heidetud, kõndis ta sigaretti suitsetades kiiresti kesklinna poole. Järsku keeras ta kõrvaltänavasse.

      Seda teed kaudu polnud mees kunagi varem käinud. Pulss hakkas kiiremini lööma. Ta hoidis mehega piisavat vahemaad. Igaks juhuks läks ta teisele tänavapoolele, kuid sellest hoolimata oli tal hea ülevaade.

      Järsku kaotas ta mehe silmist. Ta kiirustas tagasi üle tänava. Eespool oli tagasihoidlik rauduks, mis lagunenud fassaadiga peaaegu ühte sulas. Ta heitis vargsi pilgu mõlemas suunas. Mees pidi selle ukse taha kaduma. Ta otsustas järgneda. Linki alla vajutades ei teadnud ta, et sellel otsusel on saatuslikud tagajärjed.

      Sees oli peaaegu täiesti pime, laes andis hädapärast valgust kergelt punakas päevavalguslamp. Seinad olid mustaks värvitud. Väikeste lampidega kaunistatud järsk trepp viis keldrikorrusele. Ühtegi häält polnud kuulda. Viivitamisi laskus ta astmetest alla ja sattus pikka tühja koridori. See oli nõrgalt valgustatud ja eespool hämaruses võis aimata inimesi liikumas.

      Oli keskpäev, kuid keldris ei saanud sellest aru. Maailma väljaspool polnud enam olemas. Siin kehtisid teised reeglid. Seda taipas ta kõigest mõne minuti pärast.

      Pealtnäha lõputud koridorid moodustasid keeruka labürindi. Varjud tulid ja läksid, ta ei suutnud jälitatava mehe näojooni eristada, ta pingutas, et nähtut endast eemale tõrjuda. Ümbrus nõudis tema tähelepanu, tahtis lausa naha alla tungida.

      Ta eksis ära ja sattus ühe ukse juurde. Neetud uks. Kui ta vaid poleks seda avanud.

      Kulus kaks sekundit selleks, et registreerida, mis juhtus, mõista, mida ta nägi.

      See vaatepilt hävitas tema elu.

      Juba koidikust saadik oli õhus ärevust.

      Egon Wallin oli halvasti maganud ja terve öö voodis vähernud. Ridamaja asus Visby linnamüüri kõrval rannal, tundide kaupa lamas ta ärkvel, vahtis pimedust ja kuulas rahutult mässava mere mühinat.

      Unetuse põhjus ei olnud torm. Pärast seda nädalavahetust keeratakse tema hästikorraldatud elu igas mõttes pea peale ja ta oli ainus, kes teadis, mis ees ootab. Otsus oli küpsenud viimase poole aasta jooksul, tagasipöördumist ei olnud. Esmaspäeval saab tema kakskümmend aastat kestnud abielu lõpu.

      Polnud midagi imelikku, et tal oli raske uinuda. Abikaasa Monika magas teki sisse mässitult, selg tema poole. Naist ei häirinud nähtavasti ei mehe rahutus ega tormine ilm kõige vähematki. Ta hingas magades sügavalt ja rahulikult.

      Kui digitaalkell näitas veerand kuut, andis mees alla ja tõusis voodist üles.

      Ta hiilis magamistoast välja ja tõmbas ukse enda järelt kinni. Vannitoapeeglist vaatas talle vastu magamata nägu, silmade all olid hämardi pehmest valgusest hoolimata selgesti märgatavad kotid. Ta lasi dušiveel tükk aega joosta.

      Köögis pani ta kohvimasina käima, espressomasina sisin segunes maja ümber ulguva tuulega.

      Torm sobis tema meeleoluga hästi kokku, mõlemad olid ühtviisi üles ärritatud ja kaootilised. Pärast kahtekümmet viit aastat Visby kõige esinduslikuma kunstigalerii juhtimist, kaht täiskasvanud last ja harjumuspärast argipäeva oli elu ehmatava pöörde teinud. Ta ei teadnud, kuidas see lõpeb.

      Juba mõnda aega oli lähenemas tagasipöördumatu, otsustav hetk. Muutus, mille ta oli viimase aasta jooksul läbi elanud, oli ühtaegu imeline ja kaelamurdev. Ta ei tundnud ennast ära, samal ajal oli ta jõudnud oma tõelisele minale lähemale kui kunagi varem. Tunded pulbitsesid kehas nagu teismelisel, justkui oleks ta ärganud aastakümneid kestnud talveunest. Uued küljed, mis ta oli enda juures avastanud, olid ühtaegu ahvatlevad ja hirmutavad.

      Pealtnäha käitus ta nagu tavaliselt, püüdis