Kuu kroonikad 3: Cress. Марисса Мейер

et anda toidet...”

      „Tean, mis see on,” nähvas Sybil. „Ütled mulle, et ainus tehtud edusamm on tõend selle kohta, et ta oma õhulaeva remondib? Et talle jälile saamine muutub veelgi keerulisemaks – ülesanne, millega sa ei saanud hakkama isegi siis, kui nad veel Maal olid?”

      „Palun vabandust, emand. Ma püüan. Lihtsalt...”

      „Su ettekäänded mind ei huvita. Kõik need aastad olen Tema Majesteeti veennud sind elus hoidma eeldusel, et sul on pakkuda midagi väärtuslikku. Midagi veelgi väärtuslikumat kui veri. Oli minust vale sind kaitsta, Crescent?”

      Tüdruk hammustas huulde, et mitte meelde tuletada kõike, mida oli Tema Majesteedi heaks oma vangistuse jooksul teinud. Välja töötanud loendamatuid luuresüsteeme, et Maa juhtidel silma peal hoida. Häkkinud diplomaatide omavahelistesse suhtluskanalitesse ja seganud satelliidisignaale, et kuninganna sõdurid saaksid märkamatult Maa vallutada, nii et nüüd kattis tema käsi kuueteistkümne tuhande maalase veri. Mingit vahet ei olnud. Sybilit huvitasid vaid Cressi ebaõnnestumised ja suutmatus leida Linh Cinderit oli seniajani Cressi suurim läbikukkumine.

      „Palun vabandust, emand. Püüan paremini.”

      Sybili silmad tõmbusid vidukile. „Olen väga rahulolematu, kui sa mulle seda plikat ei leia – ja kärmelt.”

      Sybili pilgu all tundis Cress end kui nõelaga vaatluslauale löödud koiliblikas. „Jah, emand.”

      „Tore.” Sybil sirutas käe välja ja silitas ta põske. See tundus peaaegu emaliku heakskiiduna, kuid mitte päris. Siis pöördus naine ära ja avas kohvri luku. „Niisiis,” teatas ta arstikohvrist süstalt võttes. „Käsivars.”

      Teine

      peatükk

      Hunt tõukas end kastilt püsti ja sööstis tüdruku poole. Cinder valmistus peatselt paratamatult tekkivaks paanikaks. Järjekordse hoobi ootuses tõmbusid kõik ta lihased pingule, hoolimata sellest, et mees oli temaga ikka veel üpris leebe.

      Ta pigistas paar sekundit enne kokkupõrget silmad kinni ja keskendus.

      Valu sähvatas läbi pea nagu ajusse löödud peitel. Tüdruk surus seda tundes hambad risti, et paratamatult järgnevaid iiveldushooge paremini taluda.

      Kokkupõrget ei tulnudki.

      „Ära. Pane. Silmi. Kinni.”

      Lõuapärad endiselt kokku pigistatud, sundis tüdruk kõigepealt ühe ja siis ka teise silma lahti. Hunt seisis tema ees, parem käsi Cinderi kõrva pihta sihitud hoobi pealt paigale tardunud. Mehe keha oli otsekui kivikuju – tüdruku sunnil. Hundi energia oli tuline ja käegakatsutav ning napilt käeulatusest väljas, Cinderi enda kuulaseväe kontrolli all.

      „Lihtsam on nad kinni panna,” sisistas tüdruk vastu. Isegi need paar sõna panid ta meeltele tohutu koorma ja Hundi sõrmed jõnksatasid. Mees sõdis tüdruku vangistavale jõule vastu.

      Siis libises Hundi pilk Cinderist mööda, samal ajal kui mütsatus abaluude vahele neiu komberdades ettepoole lennutas. Ta laup põrkas vastu mehe rinda. Hunt jõudis tardumusest vabaneda just õigeks ajaks, et aidata tal jalule jääda.

      Thorne Cinderi selja taga kõkutas naerda. „Nõnda on lihtsam ka teistel sulle ligi hiilida.”

      Cinder keeras end kannapealt ringi ja tõukas Thorne’i eemale. „See ei ole mäng!”

      „Thorne’il on õigus,” märkis Hunt. Tüdruk kuulis ta hääles kurnatust, kuigi ei olnud kindel, kas see tuli lakkamatust lähivõitlusest või – pisut tõenäolisemalt – ärritusest, et pidi sellist amatööri treenima. „Silmade sulgemine muudab su haavatavaks. Pead õppima oma väge kasutama nii, et endiselt ümbritsevat tajud, oled selle keskel endiselt aktiivne.”

      „Aktiivne?”

      Hunt käänas kaela ragina saatel kummalegi poole ja raputas end siis lõdvaks. „Jah, aktiivne. Võib juhtuda, et peame korraga vastakuti olema tosinate sõduritega. Kui veab, suudad ehk kontrollida üheksat või kümmet – kuigi praeguses seisus on see optimistlik hinnang.”

      Tüdruk kirtsutas ta suunas nina.

      „Mis tähendab, et oled lugematute teiste ees haavatav. Peaksid suutma mind valitseda, olles samal ajal täielikult kohal, nii vaimselt kui ka füüsiliselt.” Ta astus kämblaga oma sassis juukseid katsudes sammu tagasi. „Kui isegi Thorne suudab sulle ligi hiilida, oleme paraja supi sees.”

      Thorne sättis varrukaid. „Ära kunagi alahinda kuri­tegeliku geeniuse salalikkust.”

      Plastist hoiukasti otsas jalgu ristav ja kaerahelbeputru pugiv Scarlet puhkes naerma. „Kuritegelik geenius? Oleme juba nädal aega üritanud välja mõelda, kuidas end salaja kuninglikku pulma nihverdada. Siiani on su suurim panus olnud uurida, milline palee katustest on kõige avaram, et su kullakallis kosmoselaev maandumisel kriimustada ei saaks.”

      Seina ääres süttis paar valguspaneeli eredamalt põle-ma. „Nõustun täielikult kapten Thorne’i prioriteetidega,” teatas Iko läbi seintesse ehitatud kõlarite. „Kuna see võib olla minu suur võrgudebüüt, sooviksin võimalikult kaunis välja näha, tänan väga.”

      „Hästi öeldud, kaunitar.” Thorne tegi kõlarite suunas silma, kuigi Iko sensorid ei olnud nii tundlikud, et seda lugeda. „Ja soovin teile ülejäänutele välja tuua Iko korrektset sõnakasutust minu poole pöördudes – kapten. Teil kõigil oleks temalt üht-teist kõrva taha panna.”

      Scarlet naeris uuesti. Hunt kergitas vaimustuseta kulmu ja lastiruumi temperatuur kerkis klõpsudes paar kraadi kõrgemale, kui Iko meelitust kuuldes punastas.

      Kuid Cinder ei teinud neist ühestki välja, kui leiget vett kulistas, Hundi manitsussõnad peas keerlemas. Ta teadis, et mehel on õigus. Kuigi Hundi kontrolli all hoidmine kurnas ta väe tilgatumaks, käis maalaste, näiteks Thorne’i ja Scarleti valitsemine tavaliselt sama lihtsalt kui androidi katkise sensori vahetamine.

      Praeguseks oleks ta pidanud mõlemat suutma.

      „Proovime uuesti,” teatas ta hobusesaba kõvemini kinni tõmmates.

      Hunt laskis pilgul tagasi tüdrukule libiseda. „Peaksid äkki pausi tegema.”

      „Kui kuninganna sõdurid mind taga ajavad, ei saa ma mingit pausi, või mis?” Cinder püüdis endas õlaringe tehes uut energiat leida. Peas tuikav valu muutus tuimemaks, kuid T-särgi seljaosa oli higist märg ja kõik lihased värisesid pingutusest, mida Hundiga võitlemine viimase kahe tunni jooksul nõudis.

      Mees hõõrus meelekohta. „Loodame, et sa ei pea kuninganna tõeliste sõduritega kunagi vastakuti seisma. Usun, et meil võib olla lootust ta sortside ja eriväelaste vastu minna, kuid arenenumad sõdurid on hoopis teisest puust. Rohkem loomad kui inimesed – ja aju manipuleerimisele nad kuigi hästi ei reageeri.”

      „Sest nii paljud inimesed reageerivad hästi?” pakkus Scarlet lusikaga kaussi kaapides.

      Hundi pilk eksles tüdrukule ja miski ta pilgus leebus. Cinder oli seda pilku näinud sadu kordi alates ajast, mil mees ja Scarlet Rampioni meeskonnaga liitusid, kuid ikka tekitas see temas tunde, nagu segaks vahele millelegi intiimsele.

      „Pean silmas, et nad on ettearvamatud. Isegi sortsi võimu all.” Mees vaatas taas Cinderi poole. „Või mõne muu kuulase. Geneetiline vormimine, mis teeb neist sõdurid, mõjutab nende aju samavõrd kui keha. Nad on ainukordsed, metsikud... ohtlikud.”

      Thorne toetas end vastu Scarleti hoiukasti ja sosistas tüdrukule teeseldult: „Ta ikka saab aru, et ise on ta endine tänavavõitleja, kes end ikka veel Hundiks kutsub, eks?”

      Cinder hammustas naeru summutades põske. „Veel üks põhjus, miks peaksin olema nii valmis kui võimalik. Sooviksin vältida samasugust