Kuu kroonikad 3: Cress. Марисса Мейер

välja.

      See kohtumine ei pidanud üldsegi niimoodi minema. See ei olnud fantaasia, mida ta oli sada korda ette kujutanud. Mida ta neis unelmates ütleski? Kuidas käitus? Kes oli see inimene olnud?

      Ta ei suutnud mõelda muule kui põletavale alandusele, mille põhjustasid kantritantsija (pöörake end nüüd partneri poole ja tehke do-si-dod!), harakapesasoeng, higised peopesad ja kõrvulukustav pulss.

      Ta pigistas silmad kinni ja sundis end keskenduma, mõtlema.

      Ta ei olnud rumal väike plikatirts, kes end laua alla peidab. Ta oli... Ta oli...

      Näitlejanna.

      Imekaunis, tasakaalukas, andekas näitlejanna. Ja ta kandis litritega kaunistatud kleiti, mis sillerdas taevatähtedena – niisugust, mis pimestaks kõiki, kes teda nägid. Ta ei kahelnud hetkegi oma võimes ümbritsevaid võluda, just nagu sorts ei kahtle oma võimes rahvahulka oma pilli järgi tantsima panna. Ta oli hunnitu. Ta oli...

      Ikka veel laua all peidus.

      „Oled sa seal?”

      Norsatus. „Jajah, ikka tõeliselt hästi läheb see asi.” Carswell Thorne.

      Cress võpatas, kuid ta hingamine hakkas aina ühtlasemaks muutuma, mida enam ta end oma kujutlustesse mässis. „See on võtteplats,” sosistas ta piisavalt vaikselt, et teised teda ei kuuleks. Ta sundis end seda ette kujutama. See ei olnud tema magamistuba, tema varjupaik, tema vangla. See oli võtteplats, kus on kaamerad, prožektorid ning ringi sebivad kümned režissöörid, produtsendid ja android-assistendid.

      Ja tema oli näitlejanna.

      „Väike Cress, pane trennikava pausile.”

      Tegevus ekraanidel peatus, ruum muutus vaikseks ja Cress ronis laua alt välja.

      Nüüd istus ekraani ees Cinder, Carswell Thorne õla kohal passimas. Cress heitis talle piisavalt pika pilgu, et tabada naeratus, mis oli ehk mõeldud vabandavana, kuid ajas tüdrukul vaid südame puperdama.

      „Tere,” ütles Linh Cinder. „Anna andeks, et sind niimoodi üllatasime. Kas mäletad mind? Rääkisime paar nädalat tagasi, kroonimispäeval, ja ...”

      „J-jah, loomulikult,” kogeles Cress vastu. Ta põlved hakkasid värisema, kui ta tooli vargsi tagasi enda juurde tiris ja istet võttis. „Mul on hea meel, et sinuga kõik korras on.” Ta sundis end Linh Cinderile keskenduma. Mitte Carswell Thorne’ile. Kui tal õnnestuks vaid edaspidi noormehe pilku vältida, saab ta hakkama. Ei lagune koost.

      Kuid kiusatus pilk poisile naelutada ei kadunud kuhugi ja painas järelejätmatult.

      „Oh, aitäh,” vastas Cinder. „Ma ei olnud kindel... Ma mõtlen, kas sa Maa uudised jälgid? Kas tead, mis on toimunud pärast...?”

      „Tean kõike.”

      Cinder tegi pausi.

      Cress taipas, et ta sõnad pääsesid ühe segase sodina välja. Ta tuletas endale meelde, et sedavõrd rafineeritud rolli mängides tuleb end paremini väljendada. Ta sundis end pisut sirgemalt istuma.

      „Olen kursis kõikide uudisvoogudega,” täpsustas tüdruk. „Tean, et teid märgati Prantsusmaal. Olen teie laeva jälginud. Seega tean, et seda ei ole hävitatud. Samas ei olnud ma kindel, ega te pole viga saanud või mis üldse juhtus. Olen üritanud muudkui O-KOMMi ühendust luua, aga te ei vastanud kunagi.” Ta laskis end pisut lõdvemaks, sõrmed juustesse sõlmi sidumas. „Aga mul on rõõm näha, et teie kõigiga on kõik korras.”

      „Jaa, jaa, temaga on korras. Meiega on korras, kõigiga on korras,” sekkus Thorne küünarnukki Cinderi õlale toetades ja kortsus kulmul ekraanile lähemale nõjatudes. Ta pilku ei olnud võimalik vältida ja Cressi huulilt vallandus tahtmatu piiksatus. Ta ei olnud kunagi varem kuulnud end seda häält tegemas. „Kas sa ütlesid just, et oled meie hõljukit jälginud?”

      Tüdruk avas suu, kuid sulges selle hetke pärast, kui mingit heli välja ei tulnud. Lõpuks suutis ta rabedalt noogutada.

      Thorne silmitses teda vidukil pilgul, nagu üritaks aru saada, kas ta valetab. Või on lihtsalt idioot.

      Cress igatses tagasi laua alla roomata.

      „Ah nii,” venitas noormees. „Ja kelle heaks sa töötasidki?”

      Oled näitlejanna. Näitlejanna!

      „Emanda,” sai ta suure vaevaga öeldud. „Emand Sybili. Ta andis mulle korralduse teid üles otsida. Ma ei ole talle midagi öelnud. Ei ütle ka, te ei pea selle pärast muretsema. O-olen radarisignaale seganud ja vaadanud, et luuresatelliidid oleksid teisele poole suunatud, kui möödute. Sedasorti värki. Et keegi teine teid ei leiaks.” Cress lõi kõhklema, taibates, et neli nägu vahtisid talle ammulisui otsa, nagu oleksid kõik ta juuksed just välja langenud. „Ilmselt olete märganud, et teid ei ole veel tabatud?”

      Cinder kergitas kulmu ja suunas pilgu Thorne’ile, kes järsku naerma pahvatas.

      „Arvasime kogu selle aja, et Cinder pani teistele õhulaevadele mingi nõialoitsu peale, ja tegelikult olid see hoopis sina?”

      Cinder kortsutas kulmu, kuid Cress ei saanud aru, kellele ta ärritus suunatud oli. „Paistab, et oleme sulle tohutu tänu võlgu.”

      Cressi õlad jõnksatasid kohmakaks kehituseks ülespoole. „See ei olnud kuigi keeruline. Teie leidmine oli kõige raskem osa, aga igaüks oleks selle välja nuputanud. Ja õhulaevade salaja mööda galaktikat ringi liigutamine on asi, mida kuulased on juba aastaid teinud.”

      „Mu pea eest on pandud autasu, mille eest saaks terve Jaapani provintsi ära osta,” märkis Cinder. „Kui igaüks oleks selle välja nuputanud, oleks seda praeguseks juba tehtud. Nii et tõesti, aitäh sulle.”

      Mööda ta kaela hiilis õhetus.

      Thorne torkas Cinderit näpuga vastu käsivart. „Muudad ta meelitustega pehmeks. Hea strateegia.”

      Cinder pööritas silmi. „Olgu. Võtsime sinuga ühendust, sest vajame su abi. Nähtavasti rohkem, kui aru sain.”

      „Jah,” vastas Cress kaastundlikult ja keerutas juuksed randme ümbert lahti. „Jah. Mida iganes vajate.”

      Thorne säras õnnest. „Näete? Miks teie ei võiks nii leplikud olla?”

      Teine tüdruk laksas talle vastu õlga. „Ta isegi ei tea veel, mida temalt paluda tahame.” Cress vaatas esimest korda tüdrukut lähemalt. Tal olid lokkis punased juuksed, ninal terve kuhi tedretäppe ja kurvid, mis nurgelise Cinderi kõrval ebaõiglaselt teravalt esile kerkisid. Neiu kõrval seisev mees jättis nad kõik kasvu poolest varju. Ta pruunid juuksed turritasid igas suunas, tuhmunud armid andsid tunnistust arvukatest löömingutest ning lõual laiutas värske marrastus.

      Cress püüdis kõigest väest enesekindel näida. „Millega te abi vajate?”

      „Balli toimumise päeval ütlesid sa mulle, et oled nuhkinud Maa juhtide järel ja teavet kuninganna Levanale ette kandnud. Ja teadsid ka, et kui Levana on keisrinnaks saanud, kavatseb ta lasta Kai tappa. Et ta saaks täieliku kontrolli Ühendriigi üle, mida siis kasutada teiste Maa riikide täiemahuliseks ründamiseks.”

      Cress noogutas, võib-olla liiga tarmukalt.

      „Noh, me peame Maa elanikele teada andma, kui kaugele on Levana valmis minema, et endale võita kogu Maa, mitte ainult Ühendriik. Kui teised valitsejad teaksid, et ta on kogu selle aja nende järel luuranud ja peab kindlat plaani esimesel võimalusel nende riike rünnata, ei kiidaks nad seda abielu mingil juhul heaks. Nad ei tunnistaks teda maailma valitsejana, pulmad jääksid ära ja... kui veab, annaks see meile võimaluse... ee. Noh, lõplik eesmärk on ta üleüldse troonilt kukutada.”

      Cress niisutas huuli. „Niisiis... mida te minult soovite?”

      „Anna tõendeid. Me vajame tõendeid selle kohta, mida Levana kavandab või mida ta on juba korda saatnud.”

      Cress