Aeg Jumalale: abiks palvetajale. Jacques Philippe

      USK JA USALDAMINE: PALVETAMISE ALUS

      Esmane ja põhilisim hoiak palvetamise jaoks on usk. Ei saa jätta üha uuesti kordamata, et palvega käib kaasas võitlus ning et usk on selleks vajalik relv.

      Usk on uskuja võime toimida, lähtudes Jumala sõnast, mis ei saa petta, ja mitte impulssidest, eelarvamustest või keskkonnast pärinevatest ideedest. Sellisel viisil mõistetud usu voorus on palvetamise alus. On olemas mitu viisi, kuidas panna usk toimima.

      Usk Jumala kohalolusse

      Kui valmistume üksinda palvetama mingis ruumis, kabelis või pühima Altarisakramendi ees, siis peame kogu südamest uskuma, et seal on kohal Jumal. Jumal on meie kõrval, ükskõik missugused on meie tunded, teened, ettevalmistus, ilusates mõtetes püsimise võime või meeleseisund. Jumal hoiab oma pilgu meie peal ja armastab meid. Jumal ei ole kohal mitte seepärast, et me oleme seda väärt või tunneme nõnda, vaid kuna Ta ise on seda lubanud: „Mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud.”⁷

      Inimesele võib küll tunduda, et ta on kuiv, armetu või et Jumalat pole ja ta on maha jäetud, kuid kunagi ei tohi kahelda, et Ta on ikkagi palvetaja juures armastavalt ja tunnustavalt kohal: „Kes minu juurde tuleb, seda ei aja ma välja.”⁸ Jumal on isegi kohal juba enne, kui meie Teda kohale kutsume, sest Tema on see, kes kutsub meid sellele kohtumisele. Jumal, kes on meie Isa, ootab meid ning püüab pääseda meiega osadusse. Jumal ihaldab meid lõpmatult rohkem kui meie Teda.

      Usk, et oleme kutsutud palves Jumalaga ühinema

      Hoolimata raskustest, vastupanust ja vastuväitmistest, peame kindlalt uskuma, et eranditult iga inimene – olgu ta tark või rumal, puhas või patune, emotsionaalselt terve või häiritud – on kutsutud elama palveelu, milles meiega räägib Jumal. Tema, kes Ta on õiglane, kutsub meid ja annab meile ka vajalikud armud, mille abil vastu pidada ja teha oma palveelust sügav ja imeline lähedase osaduse kogemus. Palvetamine ei ole ainult „vaimueliidi” jaoks seatud asi. Mõte, et „palve ei ole minu jaoks” või et „palve on ainult pühadele, minust parematele inimestele”, läheb vastuollu Evangeeliumiga. Me peame uskuma, et raskustest ja nõrkustest hoolimata annab Jumal meile vajaliku tugevuse, millega vastu pidada.

      Usk teeb palve viljakaks

      Issand kutsub meid elama palveelu, kuna see on meie jaoks piiramatute õnnistuste allikas. See muudab meid sisemiselt, teeb meid pühaks ja terveks, laseb meil tunda ja armastada Jumalat ning paneb meid palavalt ja heldelt armastama teisi. Palvetamisega alustaja peab olema kindel, et vastu pidades saavutab ta kõik selle ja veel palju muud lisaks. Mõnikord paistavad asjad olevat risti vastupidi: meie palve on viljatu või tüütab meid ning miski ei muutu. Ärgem löögem kartma ka siis, kui paistab, justkui palvetamise viljad lipsaksid meil käest. Püsigem asja juures kindla veendumusega, et Jumal täidab oma lubaduse: „Mina ütlen teile: paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse.”⁹ Need, kes peavad usaldades vastu, saavad palju rohkem kui nad julgesid paluda või loota, ja mitte seepärast, et nad on seda väärt, vaid seepärast, et Jumal ise on nii lubanud.

      Ja ometi on väga tavaline kiusatus see, et palvetamisest loobutakse, kui tulemusi pole näha nii kiiresti, kui loodeti. See kiusatus tuleb kohe tagasi lükata usus, et tuleb aeg, mil Jumala tõotus saab täidetud. „Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!”¹⁰

      USTAVUS JA VASTUPIDAMINE

      Kes iganes tahab palveteed käia, peab esmalt võitlema, et jääda ustavaks. Tähtsam kui kogeda ilusaid ja rahuldust toovaid palvehetki, mis on täis sügavaid mõtteid ja tundeid, on jääda palves ustavaks ja vastupidavaks. Teisiti öeldes, keskenduda ei tule niivõrd „kvaliteedile”, kuivõrd palvele ustavaks jäämisele. Kvaliteet tuleb ustavaksjäämise viljana. Kuivad, vaesed, katkelised või suhteliselt lühidad palveajad − kui neid ustavalt korrata iga päev − tasuvad end rohkem ära ja toovad rohkem kasu kui pikad tulised palvetamised, mis leiavad aset ebajärjekindlalt siis, kui olukord neid soosib. Kui keegi on ennast tõsiselt palveelule pühendanud, siis esimene lahing, millest tal tuleb võidukalt läbi tulla, on olla ustav iga hinna eest, selles rütmis, mis on endale määratud. See ei ole kerge võit. Kurat teab, missugused on ohud meie jaoks ning ta püüab meid kõrvale juhtida, kuidas vaid oskab. Ta teab, et inimene, kes jääb palves ustavaks, võib kergesti tema haardest pääseda või vähemalt pääseb sealt ükskord. Seepärast teeb kurat, mis ainult võimalik, et meid takistada palvele ustavaks jäämast. Me vaatame seda allpool, aga siinkohal pidage meeles, et tund aega halba palvetamist, mida tehakse regulaarselt ja ustavalt, on rohkem väärt kui harvad hõrgud hetked. Ustavus ja ainult ustavus toob meile kätte kõik palvetamise imelised viljad.