Pombi ja siukuningas. Juhan Jaik

      Esmatrükk:

      Noor-Eesti Kirjastus, Tartus 1934

      Illustreerinud: II. Mugasto Kujundanud: Henno Käo

        I

        II

        III

        IV

        V

        VI

        VII

        VIII

        IX

        X

        XI

        XII

        XIII

        XIV

        XV

        XVI

        XVII

        XVIII

        XIX

        XX

        XXI

        XXII

        XXIII

        XXIV

        XXV

        XXVI

        XXVII

      I

      „Hei, mehed, tõuske nüüd üles kah, ega pole enam väga vara… Tõuske üles jah… Ega muud pole, aga need Parmutare mehed jõuavad viimaks ette.”

      Nii ütles isa Saamuel, olles ise juba tõusnud istukile. Ta hääl ei olnud käskiv, vaid nagu nõuandev, millesse segatud ka raasuke kartust, kas keegi äratatavaist ei hakka nurisema. Ta polnud eluaeg kedagi sundinud ning temal oli nagu häbi, kui pidi kedagi käskima.

      Nende sõnade järel oli ta juba ajanud enesele kuue selga, tõmmanud porised säärsaapadki jalga ning hüpanud tuleaseme juurde, kus lükkas poolkustunud tukkide ringi kokku ning asus hoolega puhuma üles tuld, nii et hall tuhk lendas tolmuna õhku. Tuld oli kiiresti vaja, sest sellesamagi lühikese ajaga, vaipade päältheitmise ja kuue selgatõmbamise vahel, oli külm juba tunginud õlaluudeni ning sealt sai alguse judin, mis jooksis mööda keha alla kuni varvasteni. Tema oli nüüd tööperemees kolme töölisega, pidi neid äratama ja juhtima, kuid pidi ka hoolitsema, et tulepaiste teeks teistele tõusmise ja riietumise kergemaks. Vist ta oli pannud seda tähele eelmisil hommikuil, et nii saadakse töölisi rutem jalule, kuna külm varakevadine hommik muidu hoiaks inimesi vägisi kinni soojal magamisasemel ning tuleks mitu korda käskida, nii nagu ta tegi seda nüüd — paluval toonil.

      Kui poolkustunud tuleasemel punane leegike uuesti tungis läbi kokkuvisatud tukkide ning peen suitsuriba tõusis sellelt kõrgemale ning nagu asus ringi vaatama, kuhu tuuleõhk teda mõtleb kallutada, vaatas isa Saamuel üleõla magajate poole. Ega ta suurt pettumust ei oodanudki, sest seljaga magajate poole olles ta juba oli kuulnud, et tema kutset oli pandud tähele. Nimelt oli ta kuulnud, et mõni juba liigutas ennast oma asemel, mõni ringutas und kontidest välja, tehes häält, mis tuletas meelde kodukäija inisemist või noore kuke laulu. Pilku üle õla heites ta nägigi, et mehed olid juba heitnud ära ööseks üle pea tõmmatud katted ning kõige noorem mees, Rähn, juba ajas selga kuube.

      „Rähn, sina noor mees, viska ruttu riided selga jah, ja hüppa kohe seinale ning pane vasaraga mõned põmakad ära, siis teised seal Parmutarel ja mujal juba kuulevad, et meie oleme juba seinal. Las nad saavad siis häbi, et kaua magavad. Jookse ruttu, et meie kolistamine kostaks enne, muidu on nende võit. Eile nad juba tegid hääled sisse hulk aega varem meist. Kui nii edasi läheb, siis nad viimati hakkavad meid naerma… Jookse ruttu jah.”

      Rähn oligi juba riides. Oli püksisäärte otstele tõmmanud villased sukad ning kõik selle sidunud ilusasti risti käivate pastlanööridega kinni. Nii ta jalad näisid pikad ja peenikesed, kui ta hooga hüppas üles asemelt, jooksis üle ojapurde ning paari hüppega oligi ehitamisel oleva maja seinal ning juba tagus suure puuhaamriga vastu seinapalke.

      Hommik oli hele ning puuvasara kõmin pooleli oleva seina vastu­helisemisega jooksis igale poole laiali mööda metsa. Mitmelt poolt kaja kaldus tagasi, ja isegi see oli kuulda, kuidas hääl ikka ja ikka veel tungis kaugemale ja kaugemale. Kuid Rähn ei jätnud järele. Kui esimeste löökide kaja oli kustunud, kolistas ta oma puuvasaraga uuesti nii kõvasti ja mehiselt, nagu taoks tema seinasse tugevat tappi. Uuesti helises mets ümberringi ning võis olla julge, et nüüd seda tööalguse märki kuulsid kaugemal needki, kes esimesest kolistamisest alles ärkasid. Rähn viskas nüüd puuvasara ära laastuhunniku otsa ja tuli ööaseme juurde tagasi.

      Isa Saamuel ehitas nüüd endale maja metsa võetud asunduskrundile. Varakevad on juba käes, puudub ainult mõni päev suurest kolimispäevast. Varsti on jüripäev, mil meie maal liigutakse paigast paika. Asjaolud tahavad, et mõne päeva pärast tuleb kolida lõplikult siia ning seepärast peab ruttama, et oleks valmis mingi katusealune. Pole lootustki saada mingit korralikku elamut seks ajaks, kuid on vaja, et vähemalt vihm ei leotaks läbi kaasatoodavat toakraami ja muud varandust. Muust pole muret, sest kevad ligineb kiirete sammudega, iga päev lisab juurde sooja ning toob lähemale suve. Suvi aga on küllalt pikk, selle kestel võib valmida korralik talveelamu.

      Nüüd aga ilmad pole veel kuigi lahked. Alles mõne päeva eest hommikul ärgates nad leidsid, et öösel oli sadanud maha õhuke lumekorrake. See sulas küll juba keskhommikuks, kuid pidurdas kevade saabumist silmanähtavalt mõne päeva võrra. Niisked olid need ööd ning mõnigi kord külm oleks teinud liiga, kui neil poleks leegitsenud suur lõke nende laudadest peavarju ees, mille laudadest põhjale oli laotatud paks kiht õlgi. Sellesse pealt ja tagant kaetud kuid kolmelt poolt lahtisesse varjualusesse ühel ööl tuul saatis kaela külma vihma ning kustutas tule.

      Saamuel vaatas taevakaari ning lootusrikas rahuldus täitis ta südant, sest kõigiti näis, et võib-olla on tulemas varakevadiste päikese­paisteliste päevade ajajärk. Päike paistis läbi puutüvede värskena ja rõõmsana ning metsalindudel näis olevat lennul kiire. Nemad juba teavad, millal maksab alustada pesaehitamise tööd või millal nukralt ja sihitult lennelda võsastikus.

      Rähn juba, virk poiss nagu ta oli, tõi metsast kuiva põletist. Kõrval kuusikus oli püsti nii mõnigi ammu surnud puu, mis Rähni nimekaimudest,