Palgasõdur. 5. raamat. Stockholmi ensüüm. Калле Кландорф

p>Kalle Klandorf

       Palgasõdur. Viies raamat. Stockholmi ensüüm

      Pühendame selle raamatu kõigile terrorismivastases võitluses osalenutele ja hukkunutele Eestis, Rootsis ja kogu maailmas.

      Palgasõdur

      Viies raamat

      Kalle Klandorf ja Andreas E. Jakob

      Stockholmi ensüüm

      © OÜ Cellarius, 2020

      Keeletoimetaja: Koidu Raudvere

      Kujundus: Alfa Disain OÜ

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      ISBN 978-9949-7430-4-9

      e-ISBN 9789949743056

      STOCKHOLMI ENSÜÜM

      1

      Hakkas kergelt pimenema ja taevalaotus oli kattumas ühtlase tumeda pilvemassiga. Varakevad heitles veel viimaste öökülmadega, kuid lumi oli juba sulamas ja rohi muutus tasahilju rohelisemaks. Eriüksuse juhi Bengt Erikssoni alluvusse kuuluv rühm sõitis kahe bussiga mööda E4 kiirteed Arlanda suunas. Kiirustades oli vaja jõuda Rinkebysse, Stockholmi eeslinna. Bengt valmistus mõttes sündmusteks, mis neid ees võisid oodata. Närvilisus ja murelikkus oli vaja kõrvale jätta, kõike tuli teha professionaalselt ja külma närvi säilitades.

      Võrreldes Göteborgis toimuvaga olid Rinkeby sündmused siiski veel rahulikumat laadi. Kuna lisajõudusid hetkel ei võimaldatud, tuli Bengti rühmal jääda lootma kohaliku piirkonna patrullidele. Nende meeskond pidi andma endast parima, et sealne konfliktileek kiiresti kustutada. Eriüksuslaste eelis oli nende kiirus, rutiinitaluvus, meeskonnatöö ja väljaõpe. Tänu tumedatele vormidele, kuulivestidele, nägu varjavatele maskidele ning summutite ja lasersihikutega varustatud automaatidele oli neil kriisikolletes alati üllatusmoment trumbina taskus.

      Saabunud operatiivinfo ütles, et tänavarahutused olid vaibunud. Samuti ei süüdatud enam sõidukeid. Muret tekitasid vaid lasud tulirelvadest. Nimelt oli üks tuletõrjuja saanud kuulist riivata. Oletatavate süütajate ja tulistajate liikumine majade vahel oli olnud kahtlane, justkui koordineeritud. Kustutustööde ajal ei jooksnud keegi päästetöötajaid kividega loopima, samas tundus, nagu oleksid kellegi silmapaarid neid kogu aeg jälginud. Pärast arvatavaid laske tulirelvast olid tänavad jäänud kummaliselt inimtühjaks.

      Kuna olukord oli muutunud ärevaks terves Stockholmis, kuid lõviosa eriüksusi oli eelnevalt suunatud läänekaldale Göteborgi ja Malmöt turvama, olid esimesed sündmuskohale saabujad põhja prefektuurist. Sealsed patrullid said väljakutse, milles teatati põlevatest sõidukitest. Kustutustöödel kuuldud kahtlaste laskude tõttu nägi tegevuskava ette kiirreageerimisrühma sekkumist. Oli tekkinud olukord, kus ametikohustusi täitvate päästetöötajate elud olid ohus.

      Kaks tumedat Chevrolet’ minibussi pöörasid mahasõidule E18 peale, sealt edasi jäi sõiduaega mööda Kymlingelänkenit vaid loetud minutid. Patrullide nappuse tõttu ei olnud neil sähvivate vilkuritega saateautosid, see aga ei takistanud minibussidel kiiresti sõitmast, spidomeetrid näitasid tunnikiirust lausa 30–40 kilomeetri võrra rohkem, kui lubatud oli. Rühmal oli raadioside politsei peakorteri juhtimiskeskusega, kus nende tänaõhtune vastutaja oli noor ja nägus, kuid suhteliselt kogenematu Anna.

      Pärast mõningast instruktsiooni sai Bengt juhtimiskeskusest käsu operatsiooni alustada. Ta andis märku, et mehed lülitaksid sisse kõrvades olevad raadiosaatjate kuularid ja veenduksid varustuse korrasolekus. Bengt otsis küljetaskust välja karmidesse oludesse mõeldud raadiotelefoni ja võttis ühendust sündmuskohal viibiva politseinikuga. Politsei raadiosidesüsteemi RAKEL kaudu olid korraga ühenduses kõik politsei- ja päästeüksused. Enne saabumist uuris Bengt veel kord, kas tänavatel pole toimunud muutusi. Vastuseks kõlas, et olukord ei ole tõsisemaks muutunud, pigem salapärasemaks ja vaiksemaks. Imelikul kombel tundus, nagu keegi juhiks ja kontrolliks sealsete gängide tegevust.

      Politsei- ja päästeüksused koos kiirabiga olid kogunenud Rinkeby keskusest mõne kvartali jagu eemal, rivistudes laial Rinkebysvängenil, mis ääristas keskuse hooneid poolringina. Rinkebysvängenit piirasid ühelt poolt pargid ja rohelus kunagises laias jõesängis, mis oli roheliseks piiriks järgmisele linnaosale Tenstale. Rinkebypoolsel teeserval seisid kaheksakorruselised betoonelamud hämarate tänavasoppide ja sisehoovidega, kus siniste vilkurite taustal tantsisklesid varjud tonditantsu.

      Bengt noogutas endamisi ja lõpetas kõne juhtimiskeskusega. Tegelikult ei osanud Anna öelda midagi täpset selle kohta, milline olukord Rinkeby tänavatel valitses. Nii halva taustainfoga polnud nad kunagi missioonile sõitnud. Vaist, mida Bengt oli õppinud usaldama, andis häirekella, kuid miks, seda ei osanud ta endale selgitada. Keskenduda tuli ees ootavale kaosele, mis oli tundidega Stockholmi ja Göteborgi piirkondades eskaleerunud. Tõotas tulla töine öö.

      2

      Vahepeal jõudsid Chevrolet’ bussid järjekordse ringteeni, mille järel saabuti Rinkebysvängenile. Paremale jääv Rinkeby keskus oli vaikne, valgustatud tänavatel oli väga vähe liikumist. Kuid nii oli see olnud ka varem, kui nad rahutuskolletesse saabusid. Paljud vanemad inimesed, kes ammu seal elasid, polnud rahutuste poolt ja seetõttu hoidsid nad ennast varju.

      Jõudes ringiga ümber Rinkeby keskuse, lähenesid bussid teepervel ootavate politsei-, tuletõrje- ja kiirabiautodeni. Aeglustades ja V-8 mootorite podinal veeresid tumedad bussid seisvatest sõidukitest mööda. Neid tervitati heakskiitvate noogutuste ja tervituseks tõstetud kätega. Sündmuste epitsentrini, kus seisid põletatud autod, jäi veel paarkümmend meetrit. Chevrolet’ bussid rivistusid päästeteenistuse sõidukite ette ja busside võimsad mootorid vaikisid.

      „Nii, poisid, oleme kohal,“ sõnas Bengt mikrofoni. „Kooskõlastame patrullidega taktika ja siis hakkame tööle.“

      Busside tagauksed avanesid ja mehed hüppasid üksteise järel välja. Viimasena väljusid sõidukitest juhid, ühinedes ülejäänud rühmaga. Nende juurde veeres politseivärvides Volvo V70, mille vilkurid ei töötanud. Autost tuli välja kaks politseinikku, juhikohal istunu tutvustas ennast kui välijuhti.

      „Anders Isakson, vastutan hetkel siinsete üksuste eest. Sooviksin rääkida Bengt Erikssoniga.“

      „Mina olengi Bengt, meeldiv kohtuda!“ Bengt astus mõned sammud ettepoole ja sirutas tervituseks käe.

      „Mul on samuti hea meel teid näha. Kõik üksused on nii üle koormatud, et minusugune lihtne patrullpolitseinik määrati vastutama. Tahaks selle jamaga juba ühele poole saada.“

      „Pole hullu, oleme teile abiks, lahendame selle koos ja kiiresti,“ vastas Bengt. „Vajame teie toetust, et tagada ohutu väljumine juhul, kui midagi peaks viltu minema. Võib juhtuda, et peate meie kutsungi peale abijõududena reageerima. Kui kõik läheb plaanipäraselt, annan teile teada, kui ohtu enam pole ja võite meile julgesti järgneda. Jätame vahistamise ja esmaabi andmise teie hooleks. Kui suured teie jõud on, kui abi peaks vaja minema?“

      „Meil on viis patrulli, kaks kiirabibrigaadi ja kaks tuletõrjeüksust,“ vastas Anders. „Lisaks kuus abipolitseinikku, kuid nemad on veel üsna kogenematud, äsja kursused lõpetanud.“

      „Väga hea, saame hakkama. Neutraliseerime nii palju isikuid, kui meil linte ja käeraudu kaasas on. Nendele, kes osutavad füüsilist vastupanu, saavad osaks jõulisemad võtted. Oleks meeldiv, kui pigistaksite mõne hilisema kaebuse suhtes silma kinni, eks ole?“ sõnas Bengt ja pilgutas silma.

      „Arusaadav,“ vastas Anders.

      „Tore. Minu märguande peale siis kohtume lahinguväljal.“ Bengt noogutas kergelt ja pöördus oma meeste poole, samal ajal maski pähe tõmmates.

      „Nii, lähme teeme selle asja ära. Jaguneme kaheks rühmaks nagu ikka ja jälgime üksteise seljatagust. Oleme ettevaatlikud.“ Bengt osutas pöidlaga selja taha ja lisas: „Meie kolleegidel pole pretensioone, kui me klobime korralikult läbi need, kes vastupanu osutavad.