Much Ado About Nothing. Уильям Шекспир

/section>

      Originaal:

       Reijo Mäki

       Intiaani

       Seven

       Helsingissä Kustannusosakeyhtiö Otava

       Kaas: OÜ PiktoGraaf

       Toimetanud Piibe Kohava

       © Reijo Mäki

       First published on 2013 by Otava Publishing Company Ltd. with the Finnish title Intiaani.

       Published in the Estonian language by arrangement with Otava Group Agency, Helsinki.

       © Tõlge eesti keelde. Katrin Ringeveld ja

       OÜ Eesti Raamat, 2015

       ISBN 978-9949-567-18-8

       ISBN 978-9949-091-47-8 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      PÄEVAD ON JUMALAST, HOMMIKUD SAATANAST.

       Novellikirjanik Luusalmi

      PROLOOG

      Keerasin voodis külge ja hõõrusin silmi. Magamistoa lahmakas aken oli hoopis teistsugune kui eile, otsekui hallist suitsuklaasist. Väljast immitsev valgus meenutas mulle igivana kuuekümnendate kitsasfilmi. Rõskus kondenseerus klaasile, moodustades pikki looklevaid triipe.

      Haigutasin. Kuulatasin poole kõrvaga naise unenohinat. Samas meenus mulle eilne ilmateade. Erakordselt laia madalrõhulohu keskpunkt oli lääne ja lääneloode suunast Soome levimas. Televiisoris hoiatati muutliku ilma eest, räägiti vihmast ja marust.

      Ennustus tabas kümnesse. Öö otsa olid tuul ja paduvihm suvila katust proovile pannud. Mets kaljunõlval laulis taustaks. Nüüd oli tuul taltumas. Teritasin kõrvu. Ilmselt enam ei sadanud, magamistoa udune aken andis teada, et saarestik oli mähkunud paksu uduvaipa. Minu mäletamist mööda polnud meteoroloog udu eest küll hoiatanud.

      Aga seal see oli, mereudu, paks kui puder. Suvilale oli otsekui müts üle kõrvade tõmmatud.

      Sirutasin liigeseid. Teadsin, et und enam ei saa. Petra magas, selg minu poole. Peast käis läbi nii mõndagi, asetasin käe ettevaatlikult naise puusale. Petra ümises, liigahtas pisut. Ja keris end teki sisse kookonisse.

      Petra oli hommikuse unega. Kogemusest teadsin, et tasub olla ettevaatlik. Petra polnud üles aetuna kuigi kena inimene. Tõusin naise kõrvalt üles. Hästi ettevaatlikult. Esmalt udisin end istukile, haigutasin, kooditasin koibi. Sasisin juukseid ja kratsisin sääsekupla kaelal, hingasin paar korda sügavalt sisse.

      Ühtäkki kortsutasin laupa. Oot ... Mida see pidi tähendama?

      Hoomasin, et olen pisut üles kruvitud. Närvis. Aga miks? Millest selline olek johtus? Oli selle põhjuseks unenägu, hommiku viimane filmiklipp, millest ma enam midagi ei mäletanud?

      Ma pole kunagi uskunud endeid. Ega haldjaid. Ega aimdusi. Ega jumalikke ilmutusi, mis seonduvad muhkkatku, põua ja ritsikaparvedega. Aga too hetk on millegipärast elavalt meelde jäänud. Otsekui oleks mingi murest murtud olend – ainetu vari maise sirmi tagant – püüdnud mulle edastada tähtsat teavet. Hoiatada saabuva eest, sosinal. Läksin vannituppa ja jõin hambaharjaklaasist pisut kraanivett. Hiilisin magamistuppa tagasi, piilusin voodi poole. Toas oli üsna soe, Petra vahetas asendit ja hakkas endalt tekki pealt ära puksima. Üks rind paljastus. Külluslik, ääristatud kauni, musta pitsiga. Petral oli üll petralikult patune riietusese. Pigem kurtisaani korsett kui öösärk. Sedasorti hilbud olid talle meelepärased.

      Petra keeras end külili. Silmalaugude võbin reetis, et naine nägi und. Mõtlesin, et tahaksin olla kui kärbes laes, Petra unenägude vaikne vaatleja. Nii oleks mul ehk õnnestunud tema pea sisse pääseda. Kas või korraks. Ja hea õnne korral rulluks lahti nii mõnigi oluline asi, nagu näiteks naise isiklik, varjatud saladus. Silmitsesin naist kaua. Seejärel ohkasin tasa ja mõtlesin, et ehk on siiski parem nii, nagu on. Liigne teave on kurjast. Ei tahtnud naist äratada. Ära ärrita magavat karu! Hiilisin laiast klaasuksest suvila suurele terrassile.

      Nii kui ukse selja taga sulgesin, tundsin, kuidas kananahk tõusis ihule. Sellele vaatamata sammusin terrassi rinnatiseni. Ja hakkasin porgandpaljalt hommikust ilma uurima. Üritasin uduseinast läbi näha. Juba oli juulikuu esimene pool. Aga suve polnud ollagi. Ilmad olid kogu aeg olnud sellised nagu täna hommikul. Mitte mingit päikesepaistet, rannailmast rääkimata.

      Terrassi laiad plangud olid märjad. Järgmine vihmahoog varitses juba õhus, rippus raskete udumasside kohal. Airisto lahelt, avamerelt, puhusid jahedad tuuleiilid, mis panid mu palja ihu judisema.

      Toetusin mõtiskledes terrassi käsipuule, vaatasin paremale ja vasakule. Ei näinud muud kui üht ja sama halli putru. Aga ma teadsin ja tundsin maastikku. Vastaskaldal kasvas mustav kuusik. Suure suvilakrundi taga kõrgus varju andev järsk, jääaja näksitud kaljunõlv.

      Petra isiklik suveparadiis oli väga rahulik kohake. Peale suure suvila polnud muud asustust näha, järgmise suvilani oli kallast mööda minnes oma kakssada meetrit. Krundi pindala oli kuulu järgi kuskil neli hektarit. Polnud paha. Kohe üldsegi mitte.

      Ja Petral oli säärase privaatsuse jaoks vara.

      Nõjatusin piirdele, kuulatasin. Päeva poole kuuldus Airistolt tihtipeale siia, ovaalsesse lahesoppi, laevade hääli. Hetkel valitses laevateel vaikus. Marrasholmi saar oli tumm. Samasuguses sügavas unes, nagu magamistoa soojuses uinuv naine.

      Sel päeval andis liinilaev Västern Nauvo kirikuküla sadamast otsad täpselt kell kaksteist kümme, nagu sõiduplaan ette nägi. Kõleda, vihmase ja uduse ilma tõttu seisid laevasabas mõned üksikud autod. Jahe ja udune ilm ei tõmmanud turiste saarestikku.

      Västern oli ehitatud Norras nelikümmend aastat tagasi. Kohaliku fjordiliikluse tarbeks. Nüüd oli laev aastaid sõitnud Turu saarestikus, niinimetatud Lühemal Ringteel, Nauvo ja Rymättylä vahet. Laeva peatuspunktid olid Nauvos, kunagisel suletud Seili saarel ja Rymättylä Hanka sadamas.

      Laeva lõppsadamais, Nauvos ja Hankas, oli võimalik paluda põigata ka Airisto servas olevale suurele Marrasholmi muulile. Sinna polnud Västernil tavaliselt asja, vast ehk kõigest kord või paar nädalas. Kuid just sellel päeval oli üks reisijaist teatanud, et soovib Marrasholmi sadamas maale minna.

      Mitu joppides lõdisevat paadisõitjat jälgis Nauvo sadama paadisilla ääres Västerni reidileminekut. Hommikupoole ööd oli tõusnud tihe udu. Kui laevaköied päästeti lahti, polnud udu hõrenemisest mingit märki. Västerni uhke profiil kadus väärikalt vaatajail silmist. Otsekui läbi valge kanga.

      Üsna mitu Västerni minekut jälginud puhkajat väitis tagantjärele, et laeva lahkumises oli olnud midagi sellist, mis tõi pähe igasuguseid imelikke mõtteid, tundus, et midagi oli väga viltu.

      Nõnda on inimestel kombeks kõnelda – tagantjärele –, kui nad meenutavad mõnda traagilist sündmust või šokeerivat kogemust.

      Inimaju toimib sedamoodi: üritab mõista traagilisi ja kohutavaid sündmusi vaimumaailma abil.

      Aga sel korral oli kõrvaltvaatajail õigus.

      Sel udusel päeval oli Västernil midagi tõepoolest vägagi viltu.

      Kõike muud kui korras ...

ESIMENE OSA

      1.

      Hommikueine oli hiline, ilmselt oli tegu saarestikubrantšiga. Istusime maitsekas, mereteemalises avatud köögis ja nosisime isukalt. Petraga koos olles olid välistatud pohmellihommikud, mil söömine seisnes toidu vägisi sisse toppimises või päädis üldse supiga. Petra jõi vahel harva klaasi veini. Tavaliselt sedagi mitte. Minulgi polnud tema seltsis viibides mingit tungi hakata endale õhtul jooke sisse kallama. Hommikused ärkamised olid seetõttu märgatavalt mõnusamad.

      Laual oli salat värsketest kartulitest, tomatist ja murulaugust ning kahte sorti lõhet, soolatud ja suitsutatud. Ja muidugi musta, siirupiga maitsestatud leiba. Kohvimasinast