Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest. Kaja Kahu

millessegi on mul aga olemas.

      Ühel vaiksel üksiolemise hetkel ma küsingi: „Kas ma peaksin jääma Guatemalasse? Maale, kus olen olnud õnnelik? Kus mul on kogu aeg tunne, et inimesed saavad minust aru ja mina saan neist? Kus armastus on minu jaoks kastepiisana iga puulehe pealgi, rääkimata mägedest, järvedest, ookeanist?“

      Ja ma saan vastuse.

      Ei, ei ilmu mingit salapärast kujutist ega kuule ma ka mingit häält, ei ilmu see tekst tulikirjas seinale ega tunne ma üleüldse kogu selle asja juures mitte midagi üleloomulikku. Vastus tuleb kiiresti, kohe, kui olen küsimuse esitanud. Ma lihtsalt tean. See on nii lihtne ja nii selge: „Sa ei saaks olla õnnelik.“ Ja kõik. Just täpselt niisugune lause, ei midagi enamat.

      Aga minu jaoks on see piisav, hetkega on kõik paigas. Loomulikult ei saaks ma mitte mingil juhul olla õnnelik, kui eralduksin nendest, keda armastan. Jah, muidugi armastan ma guatemalalasi, aga see on lihtsalt selline kummaline äratundmisesegune armastus kõigi ja kõige suhtes. Ükski neist inimestest eraldi ei seisaks minu kõrval rasketel hetkedel. Ja mitte nende hulgas pole ma kohanud seda ühte, kelle kõrvale voodisse ma igal õhtul heita tahaksin, et igal hommikul koos ärgata. Pealegi, mida ma üldse mõtlesin, kuidas ma oleksin saanud üksi siia jääda?… On ju meie viimasel võsukesel täisealiseks saamiseni veel mitu head aastat minna. Ja meie koer, vana hea Morris, kes truult kõik meie kolimised kaasa on teinud, kellega tema jääks?

      Ometi pole see enam ainult mõistuse hääl, mis räägib. See pole pelgalt kohusetunne ega vastutustunne. Just see üks lühike lause oli mul enne puudu: kindel teadmine, et ma ei saaks mingil juhul olla õnnelik ilma nendeta, kes mind on valinud ja kelle mina olen valinud.

      Niisiis, nägemist, Guatemala… ja suund Liibüale!

      Kurbus lahkumise pärast jääb alles, aga ma usun nüüd, et see kõik on millegipärast hea. Ma suudan hakata mõtlema praktiliste asjade peale nagu lõpparved ja hüvastijätukohtumised, oma kila-kola sortimine ja pakkimine, Kata koolitee edasine korraldamine…

      Ja ma saan tunda rõõmu Juhani rõõmust. Märkasin seda muidugi kohe, et teda äratas see eesootav elumuutus justkui letargiast üles. Tema kaks aastat Guatemalas ei olnud sugugi nii roosilised kui minu omad. Vastupidi, tema pidi ennast iga päev läbi närima korruptsioonist, kuritegevusest ja kõigist neist pisiasjadest, mida need kaks nähtust endaga kaasa tõid, takistades ausa äri ajamist. Pluss veel kohalike „manjaana“-mentaliteet, mille mõistmine jäi minu mehele selle elu paketiga täies ulatuses kaasa panemata. Kui Juhani käest küsida, millal mõni asi peaks valmis olema, siis sageli võib vastuseks saada, et eile oleks pidanud, aga millegi vähemaga kui absoluutselt kohe ta küll ei lepi. Ja ma võin vaid ette kujutada, missugust sisepinget see tekitab, kui kohalik kultuur, millesse sa püüad sisse elada, näeb ette, et kõige jaoks on aega küll, võib ka homme või nädala pärast, ja üleüldse, ehk saab ka asja valmis tegemata mõnusalt ära elada… Kõige selle lõppemine on Juhani silmi tagasi toonud selle innuka pilgu, mis süttib seal alati, kui ta haistab, et midagi saab nüüd jälle ära teha. Juhan, vastupidi minule, ei karda elumuutvaid otsuseid vastu võtta: kui tahab, loob oma firma ja panustab täiega sellesse, kui tahab, hüppab pea ees tundmatusse erialasse ja rahvusvahelisse ellu. Loomulikult nõuab see väga palju uute asjade õppimist ja tööd, tööd, tööd. Töö aga on asi, mille jaoks Juhanil alati jaksu jätkub. Ma olen seda jaksu temas alati imetlenud, mina nii palju ei jõua; vahel muretsen ka, et ta ennast tööga ära ei tapaks, aga kuni ma näen, et see kõik teda õnnelikumaks teeb, tunnen minagi rõõmu tema rõõmust ja see aitab mul näha oma isiklikku kurbust teises valguses.

      Elumuutus hinges omaks võetud, tuleb hakata asju korraldama. Seda teha on aga keeruline, kuna pole veel mitte midagi kindlat. Philip Morrise tootmisega tubakavabrikut Liibüas seni ei ole, asi on jõudnud just viimase otsustava allkirjani ja Juhan oleks kõige esimene, kes sinna läheb ja uut masinavärki üles ehitama hakkab. Absoluutselt parim ülesanne Juhanile! Aga minu jaoks tähendab see muuhulgas seda, et kohapeal pole ühtegi armsat sekretäri, kelle poole ma oma esimeste küsimustega pöörduda saaksin, nagu see on varem olnud Guatemalasse, Kiievisse ja Vilniusse kolides.

      Ja tõtt-öelda pole ees ootamas üleüldse mitte kedagi, kes oleks kuidagiviisi seotud meie asjaajamistega sel maal. See tundub mulle hirmutav. Samas ka teistmoodi ja eriline.

      Kõige viimase tähtsa allkirja puudumine tähendab aga ka seda, et kohe me Liibüasse minna ei saa. Samas peaks Juhan uuel ametikohal siiski kaugjuhtimise teel tööle hakkama ja me kõik peaksime Guatemalast ära kolima. Aga kuhu?…

      Meie pereelus on varemgi ette tulnud, et Juhan läheb uude kohta enne, kui Katal kooliaasta läbi saab, ja meie elame vanas kohas edasi, et järgneda talle esimesel võimalusel. Ka seekord pakub Juhan alustuseks välja, et ehk sõidab ta üksi oma korporatsiooni peakontorisse Šveitsis ja meie Kataga oleme seni Guatemalas, kuni midagi kindlamat selgub. Mõtleb aga siis ümber ja ütleb, et lahkume ikka kõik koos. Ma ei räägi ei ühe ega teise variandi kasuks ega vastu. Kui õhus on võimalus, et me jääme, tunnen ma rõõmu, et saan veel mõne aja Guatemalas olla, ja kui tuleb otsus, et läheme kõik koos, tean kindlalt, et just nii see peabki olema.

      Otsus tehtud, tuleb hakata edasist elu korraldama. On selge, et otse Guatemalast Liibüasse me minna ei saa. Liibüasse kolimiseks tuleb saada viisad ja see polevat nii lihtne kui mõnele teisele maale minek. Eeldatav aeg kõige toimima saamiseks olevat umbes pool aastat. Juhan ise peaks niikauaks minema tööle Šveitsi, firma peakontorisse. Ka meie võiksime temaga koos minna, aga meil on ju koer, ja firma sealsetes korterites ei ole lemmikloomad lubatud. Mulle tundub ka, et mõni kuu on liiga lühike aeg, et hakata veel kuskil võõral maal oma elu korraks sisse seadma.

      Nii küpseb mu peas teine võimalus, kuidas vahepealse ajaga toime tulla. Ühel õhtul võtan selle jutuks: „Kas tuleks kõne alla, et mina, Kata ja Morris ootaksime Liibüasse minemist Eestis?“ Pärast väikest arutelu on Juhan plaaniga teoreetiliselt nõus. Aga lisab: „Ma pean tööl uurima, kas nii on võimalik, et nad maksaksid rahvusvahelise kooli eest, kui elate ajutiselt mujal kui mina. Aga Kata, sa võiksid ju Eestis tavalisse kooli minna? Saaksid eesti keelt praktiseerida ja aimu Eesti koolist.“

      Mulle piisab Kata näoilmest selle ettepaneku peale, et teada: teen kõik endast oleneva, et oma last sest kogemusest säästa. Kata oskab eesti keelt niigi, aga ta ei oska ajalugu või matemaatikat või mõnda muud spetsiifilist teemat eesti keeles arutada, ja olen seisukohal, et mida kauem ta Eesti koolisüsteemist midagi ei tea, seda parem talle. Ma tõepoolest arvan, et arenemiseks pole tingimata tarvis kannatusi juurde luua, et viskame aga lapse vette ja vaatame, kas ujub välja. Küllap oleme teda visanud ka, kui muud valikuvõimalust pole olnud. Aga kui on võimalus valida, siis pigem mitte. Kata räägib vabalt inglise, hispaania ja eesti keelt, mõikab ka pisut vene keelt, ja kui tal tõesti ühel päeval on vaja matemaatikat eesti keeles teha, siis küll ta selle ära õpib. Praegu on aga mõistlik panustada stabiilsusele, teisisõnu: ingliskeelsele koolile.

      …Veel ei tea ma, kui mitu katkestust ja vintsutust kogu järgnev õppeaasta Kata jaoks endaga kaasa toob. Olen optimistlik, sest minu peas on kogu plaan ja logistika valmis, nüüd on ainult vaja kõigilt asjasse puutuvatelt nõusolek saada. Kata vend on lahkelt nõus need kuud „väikesele õele“ Tallinnas eluaset ja tuge pakkuma. Mind ja koera on meie Pärnu-kodu ootamas, Juhan saab rahus Šveitsis töötada, jääb ainult veel Kata kool.

      Peagi tulebki Juhan teatega, et tema firmale meie elukorraldus sobib, teisisõnu: firma on nõus maksma selle õppeveerandi eest Tallinna rahvusvahelises koolis. Seepeale istun maha ja kirjutan kooli direktorile kirja, et meie, eestlaste perekond, kes elanud kaks aastat Guatemalas, oleme nüüd kolimas Liibüasse, aga kuna kolimise korraldamine võtab aega, siis kas meie tütar saaks õppida ajutiselt ühe semestri Tallinnas teie koolis?

      Normaalne kiri, kas pole? Minu enda jaoks tundub see kõik täiesti tavaline,