Imetabane Island. siljalill

      Imetabane Island

      Toimetaja S. M. Rattiste

      Kaante kujundaja Liis Talv

      Küljendaja Vallo Hallik

      © Kõik õigused kaitstud

      Teose sisu eest vastutab autor.

      ISBN: 978-9949-685-25-7

      e-ISBN: 978-9949-685-31-8

      Trükikoda: Printeye

      Kirjastus Hea Tegu

      www.fil.ee

      Tänamised

      Minu suur tänu ja lugupidamine teile,

      raamatute autorid ja kirjastajad

      Kärt Hellerma – „Islandi kiri” – kirjastus NyNorden,

      Tarvo Nõmm – „Minu Island” – kirjastus Petrone Print

      ning

      veebilehtedel kirjutajad

      Külli Kuur – „Igasugust Islandilt”,

      Toomas Jüriado – „Islandile tahan ma ikka”

      Teie kirjutisteta oleks minu pilt Islandist jäänud

      väiksemaks, vaesemaks ja tuhmimaks,

      teie lisasite sellele mastaapsust, selgust, sügavust ja sära!

      Suur aitäh, usinad pildistajad reisil

      Jaanika, Margit ja Moonika,

      teie abiga õnnestus mul oma reisimuljeid

      ja uusi avastusi lugejatega jagada tunduvalt enamate

      piltide abil, kui see muidu võimalik oleks olnud

      Aitäh kõikidele reisikaaslastele, see sõit ei unune!

      Olles 15 tundi taas kodus, mõtlengi ma juba päris tõsiselt, et ehk oleks targem hoopis mõneks ajaks Islandile kolida. Kuigi viimase päeva kokkuvõttes kõlas mõte, et me tõelist Islandi ilma kogeda ei saanudki, on minu tähelepanek nüüd niisugune, et seal on äärmiselt meeldiv kliima! Ma vist köhatasin vaid kaks korda sellel pinnal viibides. Kodus algas hommik nagu varemgi siin: ärkan, aevastan, veerand tundi hiljem nuuskan kindla peale ja kui järgmise tunni jooksul turtsatan-köhatan veel neli-viis korda, saan „lõõrid lahti” ning päev võib alata.

      Sellest on nüüd juba pea kaks aastat möödas, kui meie koorijuht tuli ühel esmaspäeva õhtul proovi jutuga, et meie kooril on võimalus võõrustada Islandi segakoori, kes tahab tulla Eestisse ja otsib sõpruskollektiivi.

      Kiire arutelu järel otsustasime üksmeelselt, et me tahame nende koori vastu võtta ning mõned kuud hiljem toimuski Tallinna Saarlaste Segakoori ja Akureyri koori Í Fínu Formi (koori nimi tähendab tõlkes Heas vormis) ühine kontsert Tallinnas, millele järgnes ka väike koosviibimine, nagu see vast kõikjal kooride kohtumise puhul tavaks on.

      Kohtumispäeva ja -õhtu käigus saime teada, et Islandi koorilaul on väga pikka aega olnud seotud kirikuga. Islandil lauldi põhiliselt kirikulaule ja kui tahetigi väljaspool kirikut laulda, võis lauluviis küll samaks jääda, kuid laulul pidid olema tingimata teised sõnad. Vaimuliku laulu laulmine väljaspool kirikut oli tabu. Lauldi kvindilaule, milles laulu põhiviisi lauldakse teise häälena kas kvindi võrra kõrgemalt või madalamalt. Samu hääli lisaks veel oktaavi võrra kõrgemalt või madalamalt lauldes saabki kokku neljahäälse koorilaulu. Meie koori repertuaari lisandus just nimetatud kontserdi jaoks üks islandikeelne kvindilaul „Hér á ég heima”, mis tähendab tõlkes „Siin on mu kodu”. Tegemist pole ajaloolise kirikulauluga. Laulu autor on külaliskoori dirigent Petra Björk Pálsdóttir.

      Í Fínu Formi alustas koorina aastal 1986 ja nii käidi Eestis oma 30. sünnipäeva tähistamas. Hetkeks tabasin end mõttelt, et meie koor saab 30-aastaseks aastal 2020, ehk tähistaksime seda tähtpäeva siis Islandil … Mõte tundus aga nii ulmeline, et heitsin selle samal hetkel kõrvale.

      Ometi tuli juba järgmises proovis juttu sellest, et meie koori oodatakse vastuvisiidile Islandile. Kuigi mõte kaugele maale sõita oli äärmiselt ahvatlev, tõrjusin ma selle endast eemale kui täitumatu unistuse.

      Pärast suvevaheaega kogunesime uueks hooajaks ning vist juba septembris hakati konkreetsemalt küsima, kes on valmis järgmisel suvel Islandile sõitma. Valmis ma küll polnud, kaugel sellest! Aga võimalus oli ju reaalse kuju võtnud ning ma panin kohe esimesel korral ennast sõitjate sekka kirja. Enam polnud tähtis, et ma ei uskunud ikka veel reisi teostumise võimalikkusesse.

      Vaid paari kuuga muutus minu uskumatus siiski kindlaks teadmiseks, et nüüd lähebki sõiduks. Ma saan ära käia maal, millest pole osanud varem unistadagi mitte. Olen alati tahtnud jõuda Põhja-Soome ja -Rootsi, sõita Norrasse. Eesootav oli nüüd igatahes kõigest üle: ME SÕIDAME ISLANDILE!

      Sellest kindlustundest sündis laul. Reisilaul. Niisugune, nagu mu kujutlus Islandi (koori-) muusikast selleks hetkeks väheste teadmiste põhjal kujunenud oli. Võib-olla ka kunagi koolis õpitud klassikalise harmoonia reeglite kiuste, mille kohaselt olid paralleelsed kvindid, kvardid ja oktavid klassikalises muusikas rangelt keelatud.

      Mida ma enne sõitu Islandist teadsin? Ausalt öeldes peaaegu mitte midagi.

      Kauge maa kange rahvaga. Tuldpurskavate vulkaanide ja kuumaveeallikate maa. Saagad. Maailma esimene parlament kutsuti kokku just Islandil. Viikingid. Kas ka trollid nagu Rootsis ja Norras? Küllap vist, aga kindel ei saanud ju olla. Fakt, et Island oli esimene riik maailmas, kes tunnustas Eestit iseseisva riigina juba 22. augustil 1991. aastal pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, oli igatahes kindel.

      Mõni kuu enne äralendu kohtusime meie sõitu korraldava reisibüroo esindajatega. Millegipärast ajas nende jutt mulle hirmu nahka. Nad hoiatasid meid tugeva tuule ja ohtra vihma eest. Soovitasid selgapanemiseks kaasa võtta midagi sooja ja midagi vetthülgavat. Vaja minevat mütsi ja kindaid ning vähemalt kahte paari jalatseid, et kui me vihma kätte jääme ning läbi liguneme, siis oleksid järgmisel päeval kuivad jalatsid jalga panna, sest eelmise päeva omad ei pruugi öö jooksul ära kuivada. Veel rõhutati, et jalas peaksid olema paksu ja tugeva tallamustriga matkajalatsid, milledega märja ilma korral libedal maastikul liikudes ikka püsti jääksime ja oleks lootust, et jalad püsivad kuivad.

      Selle jutu peale tekkis mul reisipalavik. Kuhu ma nüüd minemas olen? Kuidas ma seal hakkama saan? Mul pole ju midagi vajaminevast varustusest olemas! Kas mul on mõttekas osta endale kahed matkasaapad, mida vaid kord või paar jalga panna? Kodus olen aastaid suurepäraselt saabasteta hakkama saanud. Müts ja kindapaar on mul küll olemas, aga kasutanud olen neid väga vähe, peaaegu üldse mitte … Juulikuus end veebruari varustusse toppida tundus karjuva ebaõiglusena! Kas ma üldse tahan seda kõike kaasa teha?

      Juttu oli ka saareriigi toidust, mis tundus meie mõistes hirmkallis. Planeeritud oli paar supilõunat, mille puhul hoiatati ette, et ei tasu imestada, kui supileemes ujub vaid mõni kapsalible ja leidub ehk tükike lihagi. Sellise supiportsu hinnaks pakuti keskmiselt 20–25 eurot. Kõlas üsna halvasti. Panin kõrva taha teadmise, et oma söögi kaasavõtmine on tõsine teema.

      Käisin raha