PÄEVAL. Humoorikas tõde. СтаВл Зосимов Премудрословски

moorikas tõde

      StaVl Zosimov Premudroslovsky

      © StaVl Zosimov Premudroslovsky, 2019

      ISBN 978-5-0050-8955-7

      Создано в интеллектуальной издательской системе Ridero

      ESIMENE HOOAEG

      märkus 1

      jumal vilistas

      Pärast seda, kui ma emale kirjutasin: «Tule pekk, tere ema!», Kõndisin näljase õppemajja suunas ja mõtlesin:

      – Mille poolest erinevad venelased ameeriklastest ja eurooplastest?

      – Ja kuna nad elavad ja mõtlevad loogiliselt, oleme abstraktsed. – vastasin ise ja kõndisin edasi. Ma tahtsin juua – jube ja hammustada. Ma lähen, nii et lähen läbi allee mõne tööstusettevõtte betoonist plaaditud tara kaugusesse. Ma näen, et läheb pimedaks. Kuulen, et teisel pool tara teeb keegi vaikse, kuid läbistava, ei suuda vilistada. Vastasin samaga. Ma näen, et kartulikott lendab aia teisest küljest millegi otsa, mille peale on ka minuga midagi peale pandud. Ma põrkasin ja kott puudutas tundmatu tõugu koera lahkumist, kes ei jäänud kauaks enne mind. Läksin tema juurde, uurisin teda uudishimulikult ja, kahtlustamata ega mõelnud midagi, ühendasin ta lahti ja seal …, seal?! Seal oli ta tihedalt pakitud, isegi suitsuvorstiga pressitud. Mõtlemata millelegi järele, tõmbasin ühe välja, haarasin koti Aadama õuna juurest ja õlgadele visates kiirendasin Ferrari kiirusega oma hosteli poole, söödes mööda seda unustamatut vorsti.

      Tahtsin kohe õppida ja elada.

      Mis siis juhtus?! Kuzya. Lee: ta on vilemees, ta on kartulikottide viskaja, ta on ka Syktyvkari põliselanik, ta tuli oma sõbra ja kaasosalise juurde: Aldyrbaguy kuru põliselaniku, talu «Andke mulle süüa» põliselaniku, kelle rolli mängisin vangistuses ja mis ei räägi vene keelt.

      – kus on kott? Küsis Kuzya.

      – Ja sa viskasid ta? – Heebrea keel vastas seltsimehele.

      – Ja sa vilistasid?

      – Ja sina..??

      Siis tuleb vaigistamise lahing. Kuid ausalt öeldes oli vorst mõrkjas-õhuke ja maitsev…

      P.S.: Me müüsime perekonnale koti koti ja neid ujutas raevukuse ja rumaluse meri… Sessioonile tehti pauk…

      märkus 2

      Sigade show

      Teisel päeval võtsid nad mind istungilt loobumise eest mind Nõukogude Liidu relvajõudude, st armee ridadesse. Seal unustasin kuu aja jooksul kõik, mida õppisin päevakeskustes, lasteaias, keskkoolis ja kahes kutseõppeasutuses numbriga: seitsesada kaheksa tuhat üheksasada nelikümmend kolm punkti kakskümmend neli sajandikku, mis asus avenüüst vasakule habemest kuni kiilaskohani, kus metroo.

      Me seisame, seega oleme peaaegu üksus väeosa sissepääsul valves ja suitsetame sissepääsu juures sigarette. Siis oli meie rahutus riigis kriis. Aeg oli raske, sigarette kolm pakki kuus. Ja meie osa asub kolhoosi «Härja udar» kõrval ja see on tõsi. Nii me seisame ja suitsetame ning Baba Yaga piilub puu tagant välja. Tõsi, tema nimi oli Jadwiga. Noh. – me arvame, – vana tibu ja vaatamata sellele unistame põõsastest murakatega. Ja ta karjub, katkestades meie mõtted. Ta on kurt ja pime.

      – Oh, sõdurid, vastake, awww?!

      – B, loll, mida sa karjud, vana? Me oleme sinust kaheksasada kaks sentimeetrit?! Aia taga!!

      – Nagu?

      – Bes! – vastas valveametnik uuesti. – Mida teil vaja on, ütleme või porganditükeldamiseks?

      – Mina, ütleb väga vana vanaema. – peate müüma minema, – ja naeratas, – väike siga, Boryusenka. Panen kuuvarju lauale, isegi annan selle mulle.

      – Mis sul nüüd on? Küsisin mehelt, kes nägi sigu ainult loomaaias, kuid neid kutsutakse mingil põhjusel jõehobudeks.

      – Nagu?

      – Dras!! Mis endaga kaasa tõi?? Kordasin häälega.

      – Ma annan teile natuke sealiha … – mu küsimust kuulmata või aru saamata vastas vana.

      – Ta mööda teed lendab agar hiiglaslik.. – soovitasin oma kaaslaste ees.

      – Ja kus sa elad? – küsis sõber

      – Ja tuled külla ja küsid Yadult, meie tänavad on nukrad.

      – mis? Arseen, või mis? Karjusin talle kõrva, nagu mikrofoni.

      – Ei, kallis! Hehe.. Küsige Yad Vigu käest!!

      – Ja millal tulla? – küsis seltsimees.

      – Ja nädalavahetusel keskpäeval! Ma ei sööda teda lihtsalt. – vastas vanaema ja läks koguma särtsakaid rohelisi põõsaid.

      Lõpetades küsisin kolleegi käest.

      Seltsimees, kas sa tapsid sigu?

      – Muidugi. Elasin kolhoosilinnas.

      Pühapäev on kätte jõudnud. Põgenesime aia kaugemasse nurka AWOL-i. Jõudsime külla ilma probleemideta ja tema maja pole meil olnud keeruline leida, eriti kuna külas oli vaid viis maja ja võõrtöölistega hostel, saeveskid. Tule tähendab tema juurde. Ja ta, riivsai ja sool ning isegi toapoiss leidis. Sõime looduslikku toitu ja jõime rohkem.

      Noh, vana naine? – algas seltsimees. – kus siga on?

      – Jah, ta on siga, laudas armastatud. vastas naine ja läks tuppa. Ta võtab välja poolemeetrise kimbu. See ulatub lahti ja tõmbab mõõga viiendast sajandist eKr, nähtavasti alates 16. Roostes, roostes ja elektrilindile mähitud käepide.

      – Siin, pojad, see on minu hiline Joosep, tagasi I maailmasõjas. Lihavabrikus viibides hõivas ja lõikas ta kõiki: isegi lehmi ja kana.

      Tundsin end rahutult vaadates teda Stakhanovsky läbipaistvat pilku. Sõber võttis noa armukese käest…

      – Tule nüüd, ütle mulle. – Kus see karja tegi, A?

      Ta keerab meid laudas.

      – Seal, – ütleb, – mu armas Borusenka.

      Ausalt, ma vaatan seda Borusenkat ja mu silmad on kõrvade taga.

      Tema korrus lasti laudadest maha, lõhedega kaks-kolm maha. Ja lõhe piludest voldid ja varras ripub elastses. Ilmselt on see põrsas Boryushishche pool elu ja ei valeta.

      – Oh, mu kallid, ma lähen onni. – sokutas vanaema, kattes oma hambutu suu salli nurkadega. – Ja olete boryusenkaga ettevaatlikum. Olen sugulastest ainus. Kedagi teist pole, hoolitsen tema eest sünnist saati. Hüvasti, mu jahtveised. Yyyyyyy!! – lonkas vana naine ja lõpetas kohe ühes krampis sobisemise, muutes tema hääle kriuksuvast bassiks. – Ja ärge unustage, daamid, mul on see müügil…

      – Kõik kisendab, vanaema!!! – Seltsimees julgustas ja pöördus minu poole. – Ja sina, mu sõber, aita mind, ava värav.

      Pöördusin salaja ja keerasin pöördlaua, värav urises ja siga isegi ei kõrva. Kicks värdjas. Noh, mu sõber ei hakanud kohe segadusse minema ja kõik endast olenevaga lõikas ta nikli sisse seatud särgi maha, pistsin pooleks ja ronisin. Nikkel, taldriku suurus. Mõne sekundi pärast avas siga parema silma ja seejärel vasaku. Siis järgnes vingumine ja Fighting nime kandev «mammut» hüppas kabjatest kõhu alt välja, jalgu ei täheldatud.

      Nääri mõlema silmaga, siis sirgendades sinised blondid õpilasi eri suundades, pööras siga seltsimehe poole. Pärast seda, kui ta silmad jälle pistoda käepidemele nägi, liigutas ta nikliga: üles, alla; üles, alla, joondatud seltsimehe vaatepilti ja tõmbunud eemale, nii palju, et kogu korall pudenes lihtsalt laastude massiks. Jalade alt puistas värsket sõnnikut ja kattis paar kana koonu, lüües need varesest, mis uudishimulikult toimuvat vaatas. Seltsimees tormas juba aia poole, läbi majandusliku babkini hoovi. See mammutiga siga, kellega ma võitlen, sattus kiiresti kurjategija poole, hajutades kõik elavad asjad, millel oli selles hoovis elamisluba. Vanaema kleepus akna külge, tasandades oma nina nina. Kobisin küljele, lihtsalt kihisesin.

      Õuest otsa saanud seltsimees, manööverdades siksakiliselt, hakkas aiaistandustest üle saama, purustas kasvuhooneid