Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr

/section>

      Originaali tiitel:

      Robyn Carr

      Shelter Mountain

      2013

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2007 by Robyn Carr

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11460

      ISBN (PDF) 978-9949-84-587-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-884-3

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Karen Garris, veel üks kallis tütar, armastusega.

      ESIMENE PEATÜKK

      Äge ja ebatavaliselt külm septembrituul puhus akende vastu külma vihma. Jutlustaja pühkis baarileti puhtaks ja kuigi kell oli alles pool kaheksa, oli väljas juba pime. Neitsijõel ei tuleks keegi sellise ilmaga välja. Pärast õhtusöögiaega oli inimestel tavaks külmadel ja märgadel õhtutel koju jääda. Piirkonna matkajad ja kalamehed olid endale tormi kaitseks kindla varjupaiga otsinud. Oli karude ja hirvede jahihooaeg, aga oli ebatõenäoline, et sellise ilmaga nii hilja mõni jahimees teel jahimajast peidikusse või tagasi läbi võiks astuda. Jack, Jutlustaja partner ja grillbaari omanik, oli koos oma värske abikaasaga end metsamajas mugavalt sisse sättinud. Jutlustaja oli ka nende seitsmeteistaastase abilise Ricki koju ära saatnud. Ta kavatses kohe, kui tuli veel pisut vaibub, „Avatud“ sildi välja lülitada ja ukse lukku panna.

      Ta valas endale klaasi viskit ja läks sellega tulele lähimasse lauda, keeras tooli kamina poole ja tõstis jalad üles. Sellised vaiksed õhtud olid talle meeltmööda. Ta oli eraklik tüüp.

      Aga rahu polnud ette nähtud. Keegi sikutas ust, pannes teda kulmu kortsutama. Uks avanes veidi. Tekkis tuuletõmme ja uks lendas tugeva mürtsuga lahti ning Jutlustaja oli hetkega jalul. Sisse astus, üritades vaevaliselt ust kinni tõmmata, noor naine, laps süles. Naisel oli peas nokkmüts ning ta õlal rippus raske tepitud kott. Jutlustaja läks talle appi ust sulgema. Naine keeras end ringi, vaatas talle otsa ja nad mõlemad võpatasid üllatunult. Polnud imestada, et naine ehmus, sest Jutlustaja nägi hirmutav välja – ta oli üle meeter üheksakümne pikk, kiilakas, puhmas mustade kulmudega, teemantkõrvarõngaga ning õlgadega, mille laiust võis võrrelda kirvevarre pikkusega.

      Jutlustaja nägi mütsinoka all noore naise ilusat nägu, põsel laiumas sinikas ja alahuul katki.

      „Ma… Vabandust. Ma nägin silti…“

      „Jah, tule sisse. Ma ei arvanud, et keegi võiks täna õhtul väljas olla.“

      „Kas te olete sulgemas?“ küsis naine, hiivates kõrgemale oma koormat, väikest poissi, kes ei võinud olla vanem kui kolme- või nelja-aastane. Poiss magas ta õlal, pikad jalad lõdvalt rippumas. „Sest ma… Kas te sulgete?“

      „Tule,“ ütles Jutlustaja ja astus tee pealt eest, et naine saaks mööda minna. „Pole midagi. Mul pole kuhugi kiiret.“ Ta osutas käega laua poole. „Istu sinna tule juurde. Soojenda ennast. Kuiva.“

      „Aitäh,“ ütles naine nõrgalt. Ta läks kamina kõrval oleva laua juurde ja küsis jooki nähes: „Kas sa istusid siin?“

      „Pole midagi. Istu,“ ütles Jutlustaja. „Ma võtsin enne sulgemist ühe joogi. Aga kiiret pole. Tavaliselt me nagunii nii vara ei sulge, aga sellise vihmaga…“

      „Kas sa tahtsid koju minna?“ küsis naine.

      Jutlustaja naeratas talle. „Ma elan siin. Seega on minu tööaeg eriti paindlik.“

      „Kui sa kindel oled…“

      „Ma olen kindel,“ ütles Jutlustaja. „Parema ilmaga oleme tavaliselt vähemalt üheksani avatud.“

      Naine istus tule ette toolile, poisi peenikesed jalad kaksiratsa süles. Ta lasi tepitud kotil põrandale kukkuda ja tõmbas lapse lähemale, hoides teda kõvasti, silitades ta selga.

      Jutlustaja kadus tagaruumi, jättes naise minutiks omapäi soojenema. Ta tuli tagasi, kaasas paar patja enda voodist ja pleed diivanilt. Ta pani padjad naise kõrvale lauale ja ütles: „Palun. Pane laps pikali. Ta on ilmselt raske.“

      Naine vaatas teda silmadega, mis oleksid justkui tahtnud nutma puhkeda. Oh, Jutlustaja lootis, et ta ei tee seda. Ta vihkas seda, kui naised nutsid. Tal polnud aimugi, mida sel puhul teha. Jack tuleks sellega toime. Ta oli rüütellik; ta teadis täpselt, mida naistega teha ükskõik millises olukorras. Jutlustaja tundis end naiste läheduses ebamugavalt, kuni ta neid tundma õppis. Tegelikult oli ta kogenematu. Kuigi see polnud tahtlik, kaldus ta naisi ja lapsi ainuüksi oma välimusega hirmutama. Ent nad ei teadnud, et selle mõnikord pealtnäha sünge pealispinna all oli ta uje.

      „Aitäh,“ ütles naine uuesti. Ta pani lapse lauale patjadele. Poiss tõmbas end kohe kerra ja pistis pöidla suhu. Jutlustaja seisis seal ja hoidis lihtsalt pleedi. Naine ei võtnud seda ta käest, seega pani ta selle poisile peale ja mässis ta kenasti sisse. Ta märkas, et lapse põsed õhetasid ja huuled olid erkroosad.

      Kui naine oli uuesti istunud, vaatas ta ringi. Ta nägi välisukse kohal isahirve pead ja võpatas. Ta keeras end ringi ja märkas seinal karunahka, tuura baari kohal. „Kas see on mingi jahimeeste kogunemiskoht?“ küsis ta.

      „Tegelikult mitte, aga paljud jahi- ja kalamehed sõidavad siit läbi,“ ütles Jutlustaja. „Minu partner lasi karu enesekaitseks maha, aga kala püüdis ta tahtlikult. Üks jõe suurimaid tuure. Mina sain hirve, aga ma käin parema meelega kalal kui jahil. Mulle meeldib vaikus.“ Ta kehitas õlgu. „Mina olen siin kokk. Kui ma looma tapan, siis me sööme selle ära.“

      „Hirve võib süüa,“ ütles naine.

      „Ja me sõimegi. Meil oli kogu talve suurepärast hirveliha. Sa peaksid ehk midagi jooma,“ ütles Jutlustaja, püüdes hoida häält vaikse ja sõbralikuna.

      „Ma pean leidma koha, kuhu ööseks jääda. Kus ma üldse olen?“

      „Neitsijõel. See on üsna eraldatud koht. Kuidas sa meid leidsid?“

      „Ma…“ Naine raputas pead ja turtsatas. „Ma keerasin kiirteelt maha, otsisin hotelliga linna…“

      „Sa keerasid juba mõnda aega tagasi kiirteelt maha.“

      „Siin pole just palju piisavalt laiu kohti, kus ringi keerata,“ ütles naine. „Siis ma nägin seda kohta, teie silti. Minu poeg… ma arvan, et tal on palavik. Me ei tohiks edasi sõita.“

      Jutlustaja teadis, et läheduses polnud ühtegi kohta, kus tuba võtta. See naine oli hädas; selle taipamiseks ei pidanud geenius olema. „Ma mõtlen midagi välja,“ ütles ta. „Aga esmalt – kas tahad midagi juua? Süüa? Mul on täna õhtul head suppi. Ubade ja singiga. Ja leiba. Ma tegin leiva täna. Mulle meeldib seda külma ja vihmase ilmaga teha. Kuidas oleks kõigepealt brändiga, see annab sulle sooja.“

      „Brändi?“

      „Või mida iganes sa tahaksid…“

      „See