Rotipere elupäevad. Madge Alford Bigham

section>

      Mustu ehmatus

      Ühe tohutu suure maja katusekambris Pargi tänaval elasid isand ja emand Mustrott oma väikese poja Mustuga. Nad pidasid Mustut toredaimaks poisiks kogu maailmas. Tal oli pehme läikiv kuub, pikk sale saba ning paar lustakaimaid musti silmi, milliseid kunagi nähtud.

      Muidugi elutses Pargi tänava katusekambris ka teisi rotte — ma arvan, neid oli seal tublisti üle saja —, emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, tädid ja onud ning tädipojad ja -tütred, peale nende veel vana-vana-vana-vanaisad ja -emad.

      Kõik nad elasid katusekambris koos. Tore elu oli neil seal: joostes üle katusekambri põranda või tipates mööda keerdtreppi, mis viis alla, alla, alla — ruumikasse jahedasse toidukambrisse, kus kehakas kokk hoidis kooke, pirukaid, juustu, võid ja teisi häid asju, milliseid rotid nii meeleldi süüa armastavad.

      Just seal saigi kõige rohkem nalja.

      Ent siis juhtus ühel päeval midagi murettekitavat: üks suur, suur hall kass asus elama samasse majja, ja ma võin teile kinnitada, et see oli kohutav uudis tervele rottide perele.

      „Oh sa armas aeg,“ ütlesid nad, „miks ei võinud too hall kass elama minna kuhugi mujale? Nüüd on ta meil alati kannul!“

      Teatavasti kassile küll meeldivad rotid, kuid rotid ei armastanud kassi sugugi ja iga kord, kui nad nägid ta ninanippu või isegi ta sabaotsa, nad pistsid plagama läbisegi, ülepeakaela tuhatnelja, üksteisest otse üle, et vaid saada kaugemale tolle suure halli kassi eest; oh, lihtsalt surnuks oleks võinud see neid hirmutada.

      Kuid ma alustasin ju teile jutustust Mustust — Mustroti isanda ja emanda väikesest pojast.

      Ta ei olnud kunagi oma elus kassi näinud ja tema ema oli avaldanud lootust, et ta ka iialgi ei näeks teda. Kuid muidugi nägi ta kassi, ja see juhtus nii:

      Ühel hommikul, kui Mustuke mängis väljas tagaaias küttepuudevirna all, kuulsid äkitselt ta ema ja isa lemmiku kisa ja piiksumist ning siis tuli Mustuke tormates tagatrepi kaudu katusekambrisse. Ja mõelge ometi: pisike tükk ta sabaotsast oli ära hammustatud!

      „Sina heldene aeg, kui õudne!“ hüüdis emand Mustrott. „Tükk sinu ilusast sabast! Mis sa väljas tegid, Mustu? Tule siia ja jutusta mulle kõik!“ Mustu kuivatas pisaraid ja ütles: „Ah, ema, mängisin just parajasti puuriida all „hüppamist“, kui järsku nägin minu peale vaatamas kaht imelikku olendit, milliseid ma kunagi varemini ei ole näinud. Üks neist oli inetu ja teine ilus.“

      „Jutusta mulle, kuidas nägi välja see ilus olend,“ ütles Mustroti-emand.

      „Tore,“ ütles Mustu, „peaaegu nagu meiegi, ema, ainult tublisti kogukam. Ta tuli aeglaselt roomates minu poole, ja olles süvenenud tema vaatamisse, ma ei suutnud pöörata pead ära. Tal oli pehme hall kuub ja ilus looklev saba, roosad kõrvad, pehmed käpad ja paar säravaimaid lahkeimaid silmi.

      Olin päris kindel, et mis ta ka iganes oleks, ta on parim sõber rottidele, ning ma olin just valmis temaga kõnelust alustama, kui teine inetu olend mind hirmsasti kohutas, nii et ma minema jooksin.“

      „Ütle mulle, kuidas nägi välja see inetu olend,“ küsis Mustroti-emand.

      „Oo, see oli kole!“ ütles Mustu hirmuvärinaga. „Tal oli inetuim pea toksiva nokaga, ja täpsalt kaks jalga teravate küüntega, ja ta oli üleni kaetud tähniliste sulgedega, ja tal olid hirmsad tiivad, mis lõid ikka „klap, klap“ ta külgede vastu, ja kui ta mind nägi, siis sirutas ta välja oma suure pika kaela ja ütles: „Kukerekuu! kukerekuu! kut, kut, kut, kut!“ Ta tegi niisugust lärmi, et see mind uimaseks ehmatas, ja ma tulin joostes trepiastmeid mööda üles sinu juurde. Ja kui ma jooksin, keegi hammustas mind sabast, ja ma olen kindel, et see pidi olema too inetu kriiskav olend!“

      „Oo, Mustu, Mustu, mu armas väike poiss!“ ütles emand Mustrott. „Milline ime, et sa üldse minu juurde tagasi tulid elavana! Sa väike vaene olend, sa ei oska vahet teha kuke ja kassi vahel! Kas sa ometi ei tea, et olend, keda nägid ja nimetasid inetuks, oli su parim sõber, ja tõeliselt päästis su elu, kui ta su minema peletas oma hõikamisega? See oli vaid vana hea kukk, kes ei tee viga kärbselegi. Kuid too teine olend, keda sa, Mustu, nägid, ja pidasid nii kauniks — vaat, too oli see kole hall kass, kellest kuulsid mind rääkivat; ja kassid pole kunagi rottide sõbrad — nad söövad igaühe, kes nende käppade alla satub; ja see on lihtsalt ime, et ta sinu sabaotsa asemel sind ära ei söönud. Mustu, Mustu, mõtle, kui sa iialgi minu juurde tagasi ei oleks tulnud!“

      Siis Mustuke surus end oma ema külje vastu ja lubas mitte iialgi, mitte iialgi enam mängida puuvirna all, kuigi ta meeleldi oleks kukeisandat oma elupäästmise eest tänada tahtnud.

      „Nagu näed,“ ütles ema, „ei või alati sõprade üle otsustada nende välimuse järgi. Tule siia, mu poeg, ma seon kinni su ilusa sabaotsa.“

      Rottide koosolek

      Mõned päevad peale Mustu saba hammustamist tormas isand Mustrott katusekambrisse kui sähviv välk.

      „Noh, mis viga, mu kallis? Miks nii kiire?“ päris emand, vaadates üles oma töölt.

      „Viga!“ hüüdis isand Mustrott. „Just praegu pidin ma peaaegu kaotama oma pea. — Minu elu on muutumas lõputuks viletsuseks. Ma ei või isegi minna toidukambrisse koogi­raasukese, kooresuutäie või juustunatukese järele, kohe too vana hall kass hüppab minu kallale — mu süda taob praegu kui masin. Kui meie, rotid, tahame veel kunagi pisut rahu saada, siis peame tollest kassist vabanema või ära kolima!“