33 kohtumist. Hannes Võrno

tähendab see seda, et teed kõik matkarajad ise läbi, et mistahes totu jääks rada läbides igal juhul ellu.

      Teen rajad ise läbi ja vähe sellest, ma pean ju võtma kahe punkti vahel parima. Kust on võimalik läbi minna ja mis on parim ja huvitavaim. Seega käin läbi ka kõik võimalikud teed selle matkaraja ümber, et valida see kõige parem võimalik rada.

      See tähendab kõik need rajad, mis on Eesti metsades Oandust Iklasse ja ...

      ... Perakülast Ähijärvele ja Kauksist Matsallu.

      Ehk need kohad, kus on RMK matkaraja sildid väljas, oled sina läbi käinud ja öelnud: see rada on okei, aga see, mis läheb 50 meetrit kõrvalt, see ei sobi.

      Üldiselt küll, jah. Seal tuleb igasuguste asjadega arvestada, aga tavaliselt on mul käidud ka kõikide matkaradade ümbrus, sest ma olen otsinud parimat.

      Alar Sikk:

      ka mina olen kõrgel rumalusi teinud

      Alar Sikk on sündinud 4. jaanuaril 1966.

      Esimene eestlane, kes on jõudnud maailma kõrgeima mäe Mount Everesti tippu. Esimene eestlane, kes on tõusnud kõigile eri maailmajagude kõrgeimatele tippudele. Kõnelus toimus 8. jaanuaril 2019.

      Kas need matkarajad on sellised, et inimene peab looduses ise hakkama saama sellega, mida loodusema annab, või on need rajad külapoele lähedal?

      Väga tähtsad objektid matkaradade juures ongi poed. Siin on omad tingimused. Number üks, et matkarajal oleks palju ilusat loodust ja matkarajale jääks võimalikult palju kultuuri. Kirikud, turismitalud jne. Poed, et oleks võimalik matkarada iseseisvalt läbida. Peraküla–Ähijärve on 820 kilomeetrit pikk, seal lihtsalt peavad teatud vahemaa tagant poed olema. Siis lõkkekohad ja kohad, kus saaks telkida. Kõike seda peab arvesse võtma.

      Üks meie ühine retk oli lõbus. Meil olid kanuud, jalgrattad, hobused. Kas praegu võin ma samamoodi sellel rajal käia?

      Ei, see oli tol hetkel show-üritus, et oleks mõnus, äge ja huvitav. Praegu päris nii ei ole, et sulle pakutakse mingil hetkel hobust. Aga on eri võimalusi. Kui kusagil laenutatakse kanuusid, siis miks mitte seda kasutada.

      Alar, sa oled matkal ülirahulik, peaaegu vaga mees, aga ma mäletan ühelt matkalt olukorda, kus sa olid nii püha viha täis, et isegi su käed värisesid. Kas mäletad, millal see oli?

      Mäletan, aga ma ei taha sellest rääkida.

      Kui 8000 meetri kõrgusel näed võõrast alpinisti suremas, siis lähed temast mööda. Abi vajavat inimest üksi nii kõrgelt mäest alla vedada on peaaegu võimatu.

      Ma räägin siis ise.

      Äkki me mõtleme erinevaid hetki?

      Mina mõtlen seda korda, kui oli ratsutamisetapp ja …

      (naerab) Mina mõtlesin hoopis ühte teist korda.

      Sa tulid, hobune käekõrval, teised tulid kõik ratsa, ja sa olid nii närvis, et käed ka värisesid ja kõikvõimalikud eestikeelsed vandesõnad lendasid ning sinna otsa põrutasid veel, et hobune on kõige lollim elusolend, keda sa üldse oled näinud. Kas nüüd on su suhtumine muutunud?

      Ma pole kunagi ratsutanud ja hobustest ei tea mitte midagi. See oli selline suur loom ja selgus, et just eelmisel päeval olid parmud välja tulnud. Siis ta puristas ja vehkis peaga ja ma mõtlesin, et mida ma tegema pean, see loom on ju täiesti juhitamatu. Arvasin, et palju parem on liikuda jala. Siis me metsa ääres sinuga kokku saimegi. Sul oli väga hea idee: istu auto peale ja ma viin su laagrisse ära.

      Oled öelnud, et kui sul läheb elu liiga lihtsaks, padi liiga pehmeks ja voodi liiga soojaks, siis järelikult on õige aeg hakata seljakotti pakkima ja ära mägedesse minna, sest kui kõik on liiga lihtne, muutub inimene mugavaks.

      See on täiesti tõsi. Vaatad, hea söök on ees, aga ei maitse millegipärast, või oled kaupluses ja hakkad asju sortima, küll see ei sobi ja küll too ei sobi. Tahaks midagi paremat. Siis ongi õige aeg mägedesse minna. Usu mind, kui mägedest tagasi tuled, siis on kõik absoluutselt hea.

      Oled käinud kõikide kontinentide kõige kõrgemates tippudes ehk sa kuulud sellesse eksklusiivsesse klubisse, kus praeguseks peaks olema umbes 350 inimest.

      Ma isegi ei tea, kas see on mingi klubi. Sellist klubi kui niisugust minu meelest ei eksisteeri.

      Kas nii pole, et vahel võtab Alar Võrumaal oma kapist kalli tikitud logoga tviidpintsaku, sõidab mugavas äriklassis kuhugi Londoni Royal 7 Summit Clubi kohtumisele, livreedes teenrid võtavad teid vastu, šampanja voolab?

      Ei, mingeid klubiruume pole.

      Milline pettumus. Mis mõttega sa ronid siis nendesse tippudesse?

      Võib-olla mõned käivad kusagil koos, aga ma pole ennast ise üles andnud. Mind isegi ei huvita tulemus. Vaevalt ma selle eest nüüd raha saan. Ja Eestis on ju veel üks niisugune mees, Andres Kaasik.

      Sinu viimase aasta tegemiste loetelus on 2003.-2004. a suured asjad nagu lõppenud. Sa said Everesti otsas käimise eest aurahasid ja preemiaid, aga pärast seda on vaikus. Kas sa tunned pärast 15 aasta möödumist, et sind on unustatud, et oled sellest tähelepanust ilma jäänud, mida väärid ja mida võiksid nautida?

      Ma ei tunne sellest absoluutselt puudust. Mida vähem igasugust jama, seda lihtsam on elada. Tuntakse mind nagunii ja tunnustatud on mind nagunii. No kaua saab ühe Everesti peal liugu lasta? 15 aastat on liugu lastud, aitab nüüd küll.

      Mis selleks tõukeks oli, et sinusugune kõrgust kartev inimene otsustab: nui neljaks, ma hakkan alpinismiga tegelema? Mida sa sellega tõestada tahtsid?

      Tõestada ei tahtnud ma midagi. Kui ma sõjaväest tulin, olin matkanud päris palju mööda Nõukogude Liitu, kõik kohad olid peaaegu läbi käidud. Juhuslikult sain kokku Jaan Künnapiga, kes pakkus, et võiks minna Elbruse peale. Sealt kõik alguse sai. Alguses oli jube põnev. Mägedes on väga ilusad vaated, saad füüsilist koormust, on eneseületust. Aga mulle pakuvad rohkem huvi need maad, kus ma käin, kõik need kultuuri- ja maitseelamused enne ja pärast mäkke ronimist. See pole ainult rügamine sinna tipu poole, see on elustiil. Olin noor mees, julgust oli, tahtmist oli, raha ka oli. Aga miks mitte, millegagi peab ju tegelema. Mulle meeldisid need inimesed, tekkis igasuguseid sõpru, põnev ja naljakas oli kuulata nende lugusid.

      Kas need olid nagu sõjaväejutud, et aja jooksul muutuvad matkad pikemaks, vaenlaste ja käsitsivõitluste arv suuremaks ning kõik kasvab? Kui palju mägironijad aja jooksul oma juttudele vurtsu juurde panevad või on vastupidi, et jutud muutuvad järjest tagasihoidlikumaks?

      No ikka pannakse juurde natuke. Kes seda täpselt teab, kes kui palju juurde paneb. Me oleme ju inimesed ja ikka natuke ilustatakse asju.

      Kas sa oled mõelnud sellele, kui sa poleks Everestilt tagasi tulnud?

      Ma ei mõtle sellele igapäevaselt, aga sellega peab arvestama. Kes on surnud, see on surnud. Filosoofilises mõttes pole ju vahet.

      Väike vahe ju on, kas või sinu enda jaoks.

      Siis ju enam ei ole. Ma isegi ei oska sellele sedasi mõelda, mis siis oleks, kui mind enam poleks.

      Pean mägironimist pigem vaimseks tööks. Sportlastel mägedesse asja pole, nad ei saa seal hakkama.

      Tahtsin rääkida loo eestlasest nimega Peep Kala ja ühest leedukast. Kui neid kahte poleks, siis ma sinuga seda juttu siin ei räägiks. Kas oli see liiga utreeritult öeldud või oligi päriselt nii?

      See on päriselt nii. Asi oli lihtne. Ma teen vahepeal lolle vigu. Mul